Tähelepanuväärsed sündmused ja Jõulud!

Kallid sõbrad, lähedased. Järgnev lugu sisaldab peaaegu tõestisündinud sündmuseid. Austraalia Aborigeenikaitseseaduse tõttu olen kohustatud mainima, et juttu illustreerivad fotograafilised pildid ning me ei ole päris inimesi kahandanud, et nad maagilisse pildikasti mahuksid. :S

Täna saates:

• 23. Detsember – põnevad sündmused Lockis, traagilised Port Lincolnis
• Meie Mitchubishi „Wendy“ – kas andis maanteel otsad üles, või on teda veel võimalik päästa?
• Jõuluaeg Lincolnis – Lund ei olnud näha, aga kala?
• Ja kaua me Lockis vilja nühime?

Tere õhtust. Möödunud nädalal, kui enamus inimesi viimaseid jõuluoste sooritasid või ehk juba

varajast jõuluõhtusööki nautisid, olid Lõuna Austraalias seisud pisu tõsisemad. Nimelt põhjustasid kuumad loodetuuled ja üle 40C kraadine temperatuur enamus SA osariigis, kaasa arvatud terve Eyre poolsaar (kus me juhuslikult elame), katastroofilise tuleohuseisundi. Catastrophic tähendab kokkuvõtlikult seda, et valitsus soovitab varakult evakueeruda, ning tulekahju korral ei tasu tuletõrjet ootama jääda, sest neil on ilmselt mujal midagi veel suuremat kustutada.

Nagu osad ehk teavad, töötame Lockis viljahoidlas. Liis, Kristi ja Maska võtavad vijasilodesse (hiiglaslikud tünnid) veoautodelt vilja vastu, mina töötan kohas nimega bunkers ehk siis hooldan nelja hiiglaslikult viljahunnikut. Minu põhitöö on tegeleda presentidega (need jämedad kiled), mis nende hunnikute alt ja pealt jooksevad, et vili kuivas hoida. Põhjakile õmbleme 15m juppide kaupa ja pealmist paksemat kile keevitame 25m kaupa. Kõik on lust ja tore, ainult et seal ei ole mingisugust peavarju ning seal võib kohati väääga palavaks minna. Nagu seda oli ka 23. detsembril, mil kuumad tuuled 15 mindiga su kurgu nii ära kuivatavad, et kuumaks läinud veepudel oli nagu kingitus kusagilt kõrgemalt. Küll aga läksid tuuled poole päeva pealt nii tugevaks, et hakkasid meie suure vaevaga kokku keevitatud kilesid ära puhuma. Kellele meist ei ole säästumarketi kilekott suure tuulega juustesse kinni lennanud? Küll aga on nende kiledega see mure, et kaaluvad tonne ja kui üks neist lendu tõuseb, ei tahaks sinna alla küll jääda. Põnevamad hetked sest päevast olid, kui pidime ühe 50m kile lahti tõmbama ja meie ajutine ülemus seal tahtis mind ja ühte tüüpi selle hunniku otsa saata, et me oma raskusega seda kile paigal hoiaks, kuni me selle lahti tõmbame. Õnneks otsustasime ülemuse kukele saata, sest 10 minutit hiljem läks õhumull alla ja rebis selle suure tüki õhku ja kui me oleksime seal üleval olnud, siis ma seda blogi vast preagu ei kirjutaks.

Mõni hetk hiljem kutsuti meid kähku esimesse bunkersisse, kus tuul olevat paar kinnituslauda küljest ära visanud ja kile olevat hulluks läinud. Kui kohale jõudsin, siis hoidsid juba umbes 10 veli mäslevast kileotsast kinni. Iga kord kui üle viljamäe kile alt õhumull nendeni jõudis, lendasid kõik 10 paar meetrit tahapoole nagu nipsu saanud konnud. Tuul oli nii tugev, et viskas isegi tonniseid trakatsikumme sealt pealt ära. Sai see mure ära neutralliseeritud ja kuulutasime bunkersi eluohtlikuks alaks ja sinna enam kedagi seks päevaks ei lubatud ja kojuminek.

Kodus (loe: pubis) olles kõlas üle linna vali signaal. See tähendas seda, et kõik vabatahtlikud tuletõrjujad kutsuti kokku ja saadeti Port Lincolnit päästma. Katastroofiline tuleohtlikkus tõestas ennast ära, sest Lincoln oli äärest leekides. Õnneks inimesed viga ei saanud. Ära põles paarsada hobust (kuuldavasti) ja 12 elumaja. Kõik maanteed Lincolnisse oli suletud ja me ei teadnudki, kas meie plaan järgneval päeval sinna jõule tähistama minna üldse toimuma hakkab.

Õnneks saadi tulest võitu ja järgmisel hommikul ajasime Wendyle vara hääled sisse ja kihutasime Lincolni poole. Kaugele me ei jõudnud, sest 11km Lockist välja sõites andis meie auto otsad. Kuna meil seal levi pole, siis pidime möödasõitva tädi mobõõlist RAA järele kutsuma. Õnneks oli RAA puhul tegemist ühe meie Locki töökaaslase isaga, mistõttu loodame, et Wendy on heades kätes ja homme korda saab. Lincolnisse jõudsime me ikka, sest üks sealne sõber Argy oli nõus tegema selle 300km tripi et meid Locki pärapõrgust üles noppida ja peole viia.

Jõulud kulgesid siis meil järgnevalt. 24. dets oli meil Lincolni seltskonnaga õhtusöök peenes Sarini restoranis, millele järgnes tiskens Sharkyses.

25. dets kutsus Meghan meid oma perega jõululõunasöögile. Meile üllatuseks, kestavad need siin kuni õhtuni välja, et siis kell 11 hommikul, kuni õhtuni välja sai väääga palju erinevaid asju söödud ja kihisevaid jooke kõrvale mekitud. 26. dets kolisime hotellist ümber Argy poole, kellel oli juhuslikult 2 vaba tuba meie jaoks. Õhtu teemaks olid pizza, õlu ja xbox! 27. dets sõitsime Lincolni rahvusparki ühele vingele väiksele rannale, kus saime natuke jumetatud ja sain ka harpuuniga sukeldudes kalal käia. Ühtegi kala sealt korallide vahelt kätte küll ei saanud, aga kuraskima vinge oli neid seal odaga taga ajada.

Ja loomulikult üsna kõhe ka, sest nagu te mäletate on Port Lincoln haide paradiis. Aga mul oli oda kaitseks käes, nii et mis ikka juhtuda saab. :|












Õhtuks aga valmistasime me, eestlased, lincolnlastele õiget Eesti grilli – meisterdasime kokku 5 kilo šašlõkki, hunniku kartulisalatit ja igast muud nodi. Võime uhkusega öelda, et see läks väga hästi peale ja kõik olid pärast ülesöömisest siruli maas. Mmmmm, šašlõkk! Sellele järgmes muhend ja chillos:

Sellised olid siis meie esimesed soojad jõulud. Väga kurb muidugi, et jäi ära lumine jõulumeeleolu, jõuluõhtusöögid perede seltsis ja jõululaud Erkawichi juures! :( Seda viga enam teha ei taha!

Hetkel on aga meil käsil viimased päevad Lockis. Viljalõikus on läbi ja töö saab otsa. Siit kolime vast nüüd mõneks ajaks Lincolnisse, kus meile on veel tööd ootamas ning eks näis, kuhu meie teed siis edasi viivad.

Ja lõpetuseks liitub meiega Ollie Williams, kes toob teieni aastalõpu ilmaennustuse:

Viljatolmune Lock

Nüüd siis oleme omadega sealmaal, et Lockis ehk siis linnas, kuhu viljasalve tööle tulime, on veedetud juba pea nädal. Viime teid nüüd kurssi.
Päev enne äratulekut käisime veel oma Lincolni sõpside netballi mängu vaatamas. Netball on selline huvitav pallimäng, mis näeb välja nagu korvpall kui kõik poleks vastupidi. Korv on, aga korvilauda pole. Palli pead söötma, aga ei tohi põrgatada, vastasmängijat ei tohi katsuda ja kui palli korvi all kätte saad, siis peavad kõik sinust eemale minema, et saaksid rahus oma viske ära sooritada. Ühesõnaga on see järjekordne pallimäng, mis on nii ajuvaba, et seda mängitakse ainult Austraalias. Ja oi kui palju seda mängitakse. Reeglina mängivad seda ainult naised, aga see eest pea kõik Austraalia naised. Igatahes oli huvitav, aga kahtlustan, et ainult selle pärast, et me olime omadele kaasa elamas, niisama vist ei läheks netballi vaatama.
Locki tulemise hommikul ajasime veel Lincolnis oma asjad korda ja käisime Woolworthsis sööki kokku ostmas, sest kes teab, kuidas maal poodidega lood on(hiljem muidugi selgus, et siin on suur IGA pood olemas). Parandamist vajasid ka Wendy esituled, mis otsustasid ühel hetkel enam mitte põleda ja seda muidugi just siis, kui Maska üksi pimedas linnas sõitis(tänavavalgustus pole veel Lincolni jõudnud). Parandajaonu ütles meile, et meil on tulede kaitsmed nö läbi kärssanud, mis tuleb ilmselt sellest, et sõidame päeva ajal liiga tihti põlevate tuledega liiga kuumas ilmas. Säh sulle eestlaslikku eeskujulikkust, Austraaliamaal on ikka teised reeglid! Aga õnneks ei olnud parandus ei kallis ega aeganõudev.
Kui me siis pärastlõunal Locki jõudsime ja kahe minutiga külakeskusele ringi peale olime sõitnud, avastasime, et meile ei olnud keegi majutust kinni pannud. Siin maksab meie majutuse eest nimelt tööandja, kes pidi meile kohalikus hotellis toad kinni panema, aga ei olnud sellega tegelenud ja oli ise hoopis Adelaide’i sõitnud. Helistasime siis oma agentuuritädile ja tegime kurba häält, mille peale ta ise poole tunni pärast kohal oli ja pubitädilt meile kaks tuba välja sebis. Hotell asub nimelt pubi tagahoovis. Pubitädi teatas selle peale, et tal on ainult kaks tuba, mis mõlemad on single vooditega ja millest üks on nelja öö pärast bookitud, aga mis meil üle jäi. Lisaks teatas ta ka seda, et koristamine võtab tal veel kaks tundi aega, nii et pidime siis välja ootama jääma. Meile ei meeldinud Pubitädi eriti. Kuna meil raha ei olnud eriti, siis pidime nelja peale klappima ja saime igaüks poest ühe vorsirulli lõunaks, nii et kõige hullem ootamine ei olnudki. Kui me siis lõpuks oma tubadesse saime, siis tekkis esimene küsimus, et kuidas saab inimene kaks tundi koristada ja jätta tuppa suured ämblikuvõrgud, vannitoa riiulitetäie surnud kärbseid ja vetsupotti kukkunud puhasti, mida ei olnud suvatsetud ise välja kookida. Ühesõnaga ei olnud tegu päris hotelliga, me ei oodanudki midagi luksuslikku, aga see oli ikka ka päris üllatav, kui urgas meie toake oli, Liis ja Roni oma oli ühe palli võrra luksuslikum, sest meil oli toas tuuluk ja puudusid surnud kärbsed. Aga polnud hullu, me ju ei tulnud siia puhkama, vaid ikka tööd tegema ja raha teenima, et saaks hakata ka kojupiletite ostmise peale mõtlema;)
Järgmisel hommikul läksime tööpostile. Me töötame kõik inglisekeeli silodes ja eestikeeli vist siis viljatünnide juures. Need on sellised massiivsed tünnid, kuhu vilja kokku kogutakse. Vilja toovad rekkamehed, kes sõidavad võre peale, kallutavad oma kastid tühjaks ja siis see vili vajub sealt võrevahelt alla liinidele, mis viivad vilja nendesse massiivsetesse tünnidesse. Erinevaid võresid on neli, esimese peal töötavad saksa poisid, teise peal töötab Maska koos ühe kohaliku noore poisiga, kolmanda peal töötavad Liis ja Ron koos ühe poolkurdi Troyga, kes on koristamisfanaatik ja me oleme suhteliselt veendunud, et ta on ka armunud oma surveõhu masinasse. Viimase peal töötan mina teise Troyga, kes on ka noor tüüp Port Lincolnist ja tema iseloomustamiseks võiks öelda, et tal on kõigest pohhui. Meie põhitöö on lihtne: tuleb rekka, rekkamees annab sulle paberi, vaatad, et kas on ikka õige paber(alati on), kirjutad alla ja annad tagasi, suunad ta õige võre peale(mul on lihtne, ainult üks võre ja üks vili, aga teistel on kaks võre ja mitu eri vilja ehk siis grammi võrra rohkem ajutööd, kuhu keegi saata), siis annad juhile märku, kui kaugele ta sõita võib ja kui kõrgele ta kasti kallutada võib, siis vajutad mõnda nuppu, et vili alla läheks ja pärast vajutad uuesti, kui vili juba all. Vahepeal ajad rekkameestega juttu ja seletad kümme korda päevas, kus Eesti on Ja kui mõni tera mööda lendab, siis harjad neid võre poole. Nii lihtne ongi. Samas olen ma ainuke, kellel see nii lihtne on. Nimelt minu võre juures on ainult kaks tünni ja nende juures pole midagi koristada. Teistel on aga tünne päris mitu ja need moodustavad omaette ehitise, millel on korrused ja liinid, mis tünne omavahel ühendavad ehk siis palju siseruume, mis saavad oi kui mustaks oi kui kiiresti. Ja teised peavad seega päris kõvasti tolmu kühveldama ja see pole üldse lihtne töö. Käisin täna Liisil ja Ronil abis koristamas, nii et tean öelda...suu, nina, silmad on tolmu täis ja kui oma maski eest ära võtad on näha, et see on juba seestpoolt tolmuga kaetud ehk siis ei taha teada, mis see meie kopsudele teeb. Ja kuna Liisi ja Roni Troy on eelpool mainitult koristamisfanatt, siis ta laseb neil kogu aeg ringi joosta ja midagi koristada. Ei ole vahva, aga on üleelatav...täna just naersime Liisiga, kui lõuna ajal poes oma vorstisaiu sõime ja kanistrist piima peale rüüpasime, ise tolmuga kaetud ja töömehe riietega, et oleme päris kaugele ikka jõudnud oma eludega:D Aga see on ju Austraalia, nii et no worries!
Töö on seega talutav, mõnel lihtsam, teistel raskem. Minu põhiprobeelmiks on olnud igavus. Kui mu Troy nädalavahetuseks ära sõitis, siis olin üksi oma postil ja kuna ilm oli vihmane ja tuuline, siis farmerid ei koristanud vilja ja autosid oli seega vähe. Üks hetk istusin ma kolm tundi üksi oma postil. Istusin ja läksin vist vahepeal reaalselt hulluks, vahepeal käisin jalutamas ka, aga kaua sa ikka jalutad 200m edasi ja 200m tagasi. Ära ei saanud ka minna, sest keegi peab silma peal hoidma võredel. See oli vist hullem kui tänane tolmumöll Liisi ja Roni postil.
Elamisega oli meil aga mure. Neli ööd hakkasid otsa saama ja kuskil mujal siin Lockis ei olnud samuti vabu tube, samas pidime ju ühe toa ära andma. Neljakesi üheses voodis vist ka nagu ära ei magaks, nii et meie ainsaks variandiks jäi minna raudtee kasarmusse. Need on sellised toad, kus on üks üheinimese voodi ja üks laud ja hunnik tolmu. Ei mingeid linu ega telekat ega midagi muud. Vetsud ja vannitoad on ka hoovi peal ja neid peab jagama teiste meestega, kes seal elavad. Meie hotellitoad tundusid hoobilt nii kaunid ja puhtad ja mugavad, et pärast mõningast mõtlemist otsustasime, et kui muud üle ei jää, siis jääme neljakesi ühte tuppa ja paneme madratsi maha, et kõigil kuskil magada oleks. Mitte just kõige parem variant, aga muud meil tol hetkel üle ei jäänud. Laupäeval õhtul läksime siis ka pubi endaga tutvuma ja kuna Locki suuruses külas eriti rändureid ei käi, siis saime päris palju tähelepanu. Muuhulgas kurtsime ka Pubitädile oma elamisolukorda ja meie üllatuseks lubas ta ringi uurida, et kas saab midagi organiseerida. Pool tundi hiljem tuli Pubionu ja ütles, et ta sõbral on üks karavan, mis kuulub omakorda selle sõbra mingile sõbrale, mille nad võivad meile hotelli hoovi peale tuua ja saame siis seal elada ja selle ühe hotellitoa vannituba kasutada. Järgmisel päeval oligi meie üllatuseks karavan hoovi peal ja täitsa korralik ka teine, nii et meie elamismure sai lahendatud ühe õlleõhtuga küla baaris. Tänasime siis ette ja taha ka seda onu, kes meile oma sõbra karavani laenas ja kohale tõi ja tema vastas selle peale, et nii siin maal see elu käibki, kõik aitavad kõiki hädast välja. See oli armas ja uuesti saime seda tõdeda, kui Pubitüdruk(Pubitädi ja Pubionu meievanune tütar) paljajalu üle hoovi meie karavani lippas, telekas ja DVD filmid kaenlas, et meil ikka midagi vaadata ka oleks. Nii hea on vahel maal olla!!
Kui tagasi pöörduda korraks laupäevase pubiõhtu juurde, siis õhtu tipphetkeks oli see, kui Pubionu palus, et me laulaks Eesti hümni. Me siis laulsime südamest esimese salmi, nii et terve pubi kuulas ja päris mitu telefoni kaamerat seda jäädvustas. Selle eest saime kõik tasuta õlut ja suure aplausi. Kui Pubitüdruk meile oma salvestise kunagi annab, siis paneme ehk siia ka üles. Ja Pubitädi ei ole tegelikult üldse kuri nagu alguses tundus:)
Praegu läks juba natuke liiga pikaks see tekst, nii et järgmine kord uuesti ja loodetavasti lühemalt:) Pilte ka praegu pole, aga lisame neid hiljem. Telefonilevi meil Lockis muide pole, aga soodsate tuulte korral levib meile arvutipoe wifi, nii et päris äralõigatud me ka pole. Nii et kirjutage ja joonistage ikka! Kallistused maade ja merede taha!

FIJI – Trust me, it’s a paradise...

Lincolnis, enne Queenslandi poole kihutamist, arutasime Liisuga kalasoomuseid käevarrelt noppides, et kui me nüüd mingit alternatiivreisi kinni ei pane, ei tee me seda ka kindlasti hiljem, kui roadtrip kogu raskelt teenitud raha ära närinud on.

Bula!

... mis siis tähendab Fiji keeles: tere, tervist, ciao, moens, semu ja kõike muud muhedat. Ja seda kõlas seal igast suust. Võhivõõras kõnnib sulle tänaval otsa ja hõikab naeratedes: „Bula!“. Muhe on seal tõepoolest. Kohalikuks raadiosüldiks on mõnusad regerütmid, mida mustad kooliklutid akendeta bussis kaasa oskasid laulda. Ilmad on seal ilusad, inimesed toredad ja loodus nagu džunglis. Paradise indeed... Reis jäi lühikeseks, aga võtsime sellest kõike, mida meie piiratud eelarve lubas. Tagasi vaadates tundub, et saime just tänu tühjadele rahakottidele mõnusama kohaliku Fiji kogemuse, kui ehk oleks saanud nende kallite kruiisidega, mida meile siinseal pähe üritati määrida. Nüüd tuleb see „mis me seal siis tegime“ osa. Kui te pole sellest väga huvitatud ja tahate kohe uut haikut lugeda siis palun libistage hiirerulli nagu homset ei oleks, sest ma kavatsen hariliku nelja pildi asemel vähemalt viis pilti siia riputada (kui Lincolni raamatukogu aeglane vihõvi seda lubab) PS: Ma olen ikka üsna veendund, et üks raamatukogutädidest on see „Kodus ja Võõrsil“ Elsa! 

Brisbane-Nadi

Noored siis visati lennujaama ära, nagu preili Kristileht juba mainis, ning marakratid nagu oleme suundusime otse tariifivabasse poodi ja krabasime kaasa oma peenestid, sest tiheda eelarvega paradiislased peavad ju omad kokteilid ise valmis meisterdama. No worries! Eriti kui kohalikud odavad värsked mürgita kollased eriti mahlased ja magusad ananassid on saadaval, mille hotelli baaritädi kenasti ära lõigub ja ette valmistab ja need on nii head ja... A, sellest räägin hiljem...

Jõudsime siis Nadi lennujaama ja ... Tegelikult pole mul sellest ananassiteemast vist eriti rohkem midagi lisada, ning arvatavasti ei räägi sellest hiljem :|

... ja vasta tuli hotellibuss, mis viis meid Mercure Nadisse. Üks väga pinksponks hotell, õlgkatuse ja tõrvikutega välirestorani, basseinivaatega tubade ja väga muhesteetilise atmosfäriga. <- see ei kirjtata raudselt nii :(. 6 Fijipäeva ainult ees... Järgnevad on siis tähtsamad tugipunktid, mis me ära jõudsime teha ja soovitaks kõigile, kes Viti Levule reisima lähevad:

1. Restoran Nadina

Kohalik armastatud restoran, mis oli juhuslikult meie hotellist vaid mõne katkise plätuga komistuse kaugusel. Pakutakse seal siis kohalikke Fiji roogasid (mis üldjuhul on mereteemalised ja sisaldavad kookospiima). Fiji köögi hinnang on mükkä broo (Y).

2. Denarau Island

Nadi linna lähedal asuv jõgedega Viti Levust ära lõigatud saar, mis on igati kohaliku bussiliiklusega saavutatav sihtpunkt. (Vihje Level6: Ärge uskuge kohalikke Hindudest taksojuhte, 8 dollarise taksosõidu asemel maksad sa 70 senti bussipileti eest, mitte 12 dollarit!). Denaraus asuvad Nadi kandi peeneimad kuurorthotellid ning silmailu on seal küll (ilusad golfirajad, palmialled, uhked majad jne). 

3. Natadola Beach

Sellest oli kuulda kohe, kui Fijile saabusime. Pidavat olema Fiji (mõne meelest kogu Vaikse Ookeani) ilusaim rand, mis asub Nadist ca 40 mindise bussisõidu kaugusel pealinna Suva suunas. „We want to go to there!“ oli see, mis me mõtlesime, aga kõik hotelliinimesed ja tuuritädid ütlesid, et omal jalul sinna ei saa, tuleb võtta kallis tuur. Pärast veidikest pealekäimist saime ikkagi targemaks, et see on täiesti võimalik ja tehtav. Nimelt tuli Suva bussi peale ronida, ja öelda, et tahad Natadola ristis maha hüpata (seal oli bussipeatus ja bensukas, muud miskit). Sealt on aga oma bisnis, kuidas ca 20 kilti Natadola randa edasi saad. Meie kohalikku kahtlast vanaonu ei uskunud, kes tahtis meid oma pikapiga ära viia, öeldes, et siin täna enam bussid ei käi ja läksime küsima pensukasse (onu tuli meiega kaasa). Onu ütles sealsele tüdrukule: „Õnje siit ei käi enam bussid randa eksole õnjõ ¤silmapilgutus, silmapilgutus¤“. Neiu raputas pead. Polnud meil siis muud valikut, kui vuntsiga autosse hüpata ja talle 10 kohalikku doltsu pilduda. Sõitsime siis temaga mööda käänulisi kruusateid kuhugi metsa sisse, okou! Lõpuks keeras onu kuhugi puude vahele, kust oli juba vaikselt merekohinat kuulda ja ütles, et edasi minge ise. Jalutasime mõned sammud kohina suunas ja leidsimegi Vaikse Ookeani ilusaima ranna! Võtsime suuna sinnapoole, kus olid mõned majad paista. Vesi oli helesinine ja paistis läbi nagu Keskerakonna tühi valimislubadus. Metsa vahel sõid muru valged hobused ja kohalikud onud tossutasid mingi lehehunniku all lihhi soojaks. Noid maju oli seal tegelikult päris mõni ja lõpuks saime aru, et jõudsime Fiji peeneimasse Continental kuurorti, kus meid kohe ilusasti vastu võeti. Kohe näidati meile ette, et kus asuvad rätikud, kus on kõige parem lösutada ja et me kindlasti prooviksime ära tasuta sukeldumiskursuse. Done, done and done! Kuigi nihverdasime juba oma hotellist igaks juhuks rannalinad kaasa, haarasime ka kohalikud rätikud tagumendi alla ja läksime randlema.

  Oi kuis muhe päev. Küll aga hakkasime mingi hetk muretsema, et kaua need Suva-Nadi bussid ikka liiguvad, et kuidagi oleks vaja varsti teeristi ilmuda. Aga igaks juhuks peab ju kohalikelt küsima, mis djeela selle risti jõudmisega on. Tegime siis näod, et oleme ise ka mõned naftakuningriigi pärijad ja saime endale sellise koha lubada ning suundusime suurde peahoonesse ja ütlesime ühele baaritädile, et tahaks õhtuks Nadisse minna, mis peaks tegema? Tädi näitas näpuga kuhugi, kust vist oleks saanud limusiini ära buukida. Me väga sellest huvitanud ei olnud ja meile pakuti hoopis välja, et poole tunni pärast läheb Nadisse buss, mis töötajaid koju viib, et võite sinna peale hüpata. :) Ei pidanudki me siis kodusõidu eest maksma. Ning saime seal hotellitöötajatega juttu vesta. Näiteks saime siseinffi, et Nadist sõidab töötajate buss nende hotelli iga hommik 5:45, 7:00 ja 10:00. Et kui keegi juhtub sealkandis olema ja tahab proovida täiesti tasuta paradiisirannaretke, siis otsige bussijaamast üles Continentali buss (Sigatoka peatusest läheb) ja teeselge, et olete hertsogid. (Y)

4. Suva

4 tundi bussisõitu Suvasse, 3 tundi ringi jalutamist ja 4 tundi sõitu tagasi koju. Küll aga lendab see 4 tundi üsna kiiresti, kui suur osa teest jookseb mööda ilusat korallirahu. Tee peal on vahepeatused väikestes linnakestes, kus kari hinduonusid üritavad sulle läbi bussiakna oma võikusid maha müüa. Meil tookord kärbeste isu ei olnud ning jäid maitsmata. Fiji pealinn Suva on siis veidi suuremat sorti ja üsna räpane linn. Seal nägime meie jaoks kõige suuremat toiduturgu, kus sai igasuguste peenete puuviljade ja limuskite hinna suhtes läbirääkimisi pidada. Ilmselt leidub seal ka omajagu pätte ja kaabakaid sest Liisu sai politseionu käest noomitada, et enda käekotist korralikult kinni ei hoia. Linna peal ringi töllerdades lähenes meile ka üks kõhna mees, kes lehvitas mingit lipikut, väites, et ta on „member of city council“ ning rääkis meile pika loo, kuidas liiga paljud ärimehed müüvad vuhvelsuveniire (mitte neid korralikke Fiji suveniire). Tahtsime ka siis need korralikud suveniirid ära näha ja onu viis meid rahvarikastest tänavatest läbi kuhugi kangi alla, kus asus üks üliväike suveniiripood, kus müüdi erinevaid trumme ja puust pulki :)

5. Garden of the Sleeping Giant ja restoran Bounty

Liis võtab jutujärje nüüd üle. –Jah, sest Ron läks kaarte mängima. Aga teemasse nüüd – vott see oli küll ainuke tuur, mille Fijil ostsime. Tundsime end pool päeva nagu ÕIGED turistid, kus meie kaaslasteks oli seitse 70aastast vanainimest ja üks 9aastane poiss. Good fun! Kõigepealt sõitsime Garden of the Sleeping Giantit vaatama. See on megailus orhideede aed suure mäe otsas. Miks nad seda magava hiiglase aiaks kutsuvad? Sest see mägi näeb kaugelt välja nagu selili lamav hiiglane.. Suht palju kujutlusvõimet oli siiski meie meelest vaja kasutada, et seal mingit tüüpi näha, aga lõpuks meenutas tõesti Kristot. Aga siinkohal tervitused minu emale, kellele orhideed väga meeltmööda on. Tegin neist pilte kah, et sa siis erinevaid sorte vaadata saad, ema!

Pärast magava hiiglase aeda käisime ära Fiji vanimas külas. Sinna maabusid siis kunagi esimesed inimesed Fijil ja sealne tore külatädi näitas meile ringi. Mul õnnestus seal ka kohalike lastega pilti teha ja otsustasin, et tahan ka kunagi omale mustanahalise jõmpsika adopteerida, just nagu Angelina Jolie! Pärast seda hüppasime veel ühe rikka vanatädikese koduaiast läbi, kellel oma puuvilja aed ja kus meile ka igast erinevaid eksootilisi puuvilju maitsta anti. Küll olid njämmad.

Viimasel päeval käisime ühes restoranis, millel nimeks Bounty (nagu see šokolaad ja nagu Fiji kohalik rumm). Seda oldi meile juba nii mõnigi kord kohalike poolt soovitatud: tiigerkrevetid pidid seal „enneolematud“ olema. Proovisimegi nad seal ära ja pärast seda olime jõudnud nirvanasse. Ja nii meie reis paradiisisaarel lõppeski :)

Ma kaotasin kaardimängus:/ Aga nüüd siis rändame ära Locki rasket tööd tegema. Head päeva jätku. Ja paljupalju õnne sünnipäevaks minu kallile emale! Nautige pilte ja hoidke kontakti!

Haiku:

Ma tahaks kana.

Pole ammu saanud ju!

Taha sina ka! 

Reisipäevik osa viimane

Kui meie õhtul Brisbane’i jõudsime, oli Marja juba seal...
Pärast mõnusat Airlie beachi puhkust sõitsime alla Brisbane’i. Seal jõudsime tagasi kliimasse, millega meie kondid rohkem harjunud on ehk siis sellisesse mõnusasse Eesti suveilma. Viskasime karavanpargis telgi püsti, sõime purgisupid taas tühjaks, ma isiklikult vahetasin esmakordselt selle reisi jooksul plätud kingade vastu ja sõitsime bussiga öisesse Brisbane’i kesklinna, et kokku saada mu kursaõe Marjaga, kes igati loogiliselt ka esmakordselt just samal päeval samasse linna jõudis vaid mõnepäevasele puhkusele. Meeldiv kokkusattumus ja tulemuseks oli väga mõnus õhtu, siinkohal tervitusi kuskile Aasia sügavustesse!

Kuidas me hipidel külas käisime ja müstilist meest kohtasime...
Meie esmatutvus linnaga nii üürikeseks jäigi, sest et järgmisel päeval põrutasime juba edasi Byron Bay’sse ehk ühte armsasse mereäärsesse väikelinna, mis on kuulus oma mõnusa ja lõõgastava miljöö poolest. Jalutasime sisse infopunkti, mis me oleme avastanud on alati kõige õigem koht, kuhu uues kohas esimesena sisse jalutada ja küsisime majutuse kohta. Infotädi ei olnud väga vaimustnunud meie eelarve väiksusest, aga pärast mõnda telefonikõne oli meil majutus olemas ühes nö külalistemajas/motellis natuke Byron Bayst väljas vihmametsas. Kohale jõudes tervitas meid üks pikk mustade juustega veidi boheemlaslik noormees. Ta juhatas meid viisakalt meie tuppa, seletas, kus miski asub ja mainis ka muuseas, et ta tegelikult ei tööta seal, ta lihtsalt hängib seal aeg-ajalt. Huvitav mees. Kuna ilm oli vihmane, siis suurt midagi me esimesel päeval ei teinud. Järgmisel päeval sõitsime aga Nimbini külasse. Põhimõtteliselt on Nimbin põhjuseks, mis Byron Bay’s elavad nii lõõgastunud inimesed. Tegu on nimelt eheda hipikülaga, kus kõik kohad ja inimesed on rohkem või vähem seotud kanepiga. Külastasime kanepi muuseumi ja istusime kohvikus, kus kõrvallauas suitsetasid üks vanemate kohalike inimeste seltskond ei midagi muud kui ikka kanepit. Müügiks pakuti seda iga nurga peal, aga mitte pealesuruvalt, sest tegelikult Austraalia võimudel ikka silm päris kinni pigistatud pole ja külakesse on lausa kaamerad iga nurga peale üles pandud, et kauplemist vähendada, aga tundus, et kui pakkujaid nii palju, siis järelikult ikka mingeid mooduseid nad leiutavad, et oma kaup turistidele maha müüa. Üldiselt oli aga Nimbin väga mõnusa olemisega koht, mille tegid eriliseks kohalikud, kelledest suur osa olid vanad hipid, kes pole ilmselt 70ndatest alates pilvedelt alla tulnud. Pildil Nimbini peatänav. Pärast Nimbini naasesime oma külalistemajja, kus pidime vahetama tuba. Istusime siis oma toas ja ootasime uue toa koristamist, kui Maska mõtles vaatama minna, et kaugel koristaja oma asjadega on. Koristajaks oli ei keegi muu, kui meie müstiline pikk mustade juustega mees, kes seal ei tööta. Sel ajal kui Maska tuppa jõudis seisis mees dušinurgas ja jälgis liikumatult seina. Maska kohalolek ei häirinud ka teda eriti. Me jõudsime järeldusele, et ta on ilmselt Nimbini tihe külastaja. Pärast kahte ööd mõnusas Byron Bay’s pöörasime Wendy suuna taas Brisbane’i poole. Jätsime hüvasti pika müstise mehega, kes seekord basseini äärest lehti kokku riisus ja mõni tunnike hiljem kolisime juba oma asju Brisbane’i motellituppa, kuhu õhtuks jõudsid ka Mait ja Kadi.

Vahepeal läks lugu tagasi Brisbane’i...
Nendega kohtusime pärast farmi siis juba teist korda ja ma usun, et kohtume siinmail veel! Järgmised päevad jalutasime niisama linnas ringi, käisime korduvalt kinos(Dr. Parnassus on muidu väga hea film!) ja mõtlesime edutult, et mis meist pärast Liisi ja Roni Fijilt naasmist siis edasi saab. Aeg lendas ja nende nädalase puhkuse aeg oligi käes. Puhkus puhkusest siis:) Jätsime Kadi ja Maiduga hüvasti ja sõitsime lennujaama ja panime lapsed ilusti lennukile. Nädal aega ei kuulnud neist midagi...mis nad sel ajal tegid, kellega kohtusid, kes lapsendab lapse Fijilt....neid lugusid räägib juba Ron hiljem. Meie nädal möödus aga Gold Coastil vegeteerides. Käisime lõbustuspargis ja veepargis kaks päeva järjest, saime paaril korral veel kokku Kadi ja Maiduga, otsisime ühe pooliku silmaga Brisbane’s tööd(teadmata, mis tegelikult edasi tahame teha) ja Maska rõõmuks vaatasime Stargate Universe’i uusi osasid. Pildi tegime lõbustuspargis, kus paar tiigrit meile meeldiva show korraldasid. Kui Liis ja Ron naasesid, siis läks meil aega u pool päeva, et arutada, mis nüüd, kui rahad otsas ja tööd vaja leida ja jõudsime järeldusele, et ei taha uues kohas jälle nullist alustada ja tagasiminek Port Lincolni oligi otsustatud.

Tagasi kodus...
Nüüd oleme siis siin olnud juba pea kaks nädalat. Alguses oli päris imelik, meie luksuslik majake sai asendatud telgiga karavanipargis ja rahade seis ei lubanud isegi eriti Meghani väljamineku kutsetele vastata. Pilt on tehtud esimesel õhtul, mil tagasi jõudsime, asukoht ikka Sharky's. Kalasaaki neil pole ka eriti vahepeal olnud ja kuigi nad ikka loodavad, et hakkab paremini minema, siis meile sellest lootusest eriti ei piisanud. Nii me siis hakkasime igalt poolt töö kohta uurima ja üks taksojuht soovitas meile ühte agentuuri, kuhu siis sisse jalutasime ja kus meile kohe tööd pakuti. Konks on selles, et töö on viljasalves ja kõrbes. Ehk siis korrutage nüüd see viljatolm 40ne kraadise palavusega. Ükspäev oli ka 47, siis pandi plats lõunast kinni:) Kuna bürokraatia on võtnud oma osa ajast, siis kohale sõidame alles selle nädala lõpus...aga töökoht on olemas ja vähemalt aasta lõpuni oleme omadega mäel. Esimest korda saime ka maksupaberitele kirjutada, et oleme päris labour hire, mille casual employment ehk siis reaalne erinevus on veidi suuremas palgas ja selles, et kui ikka tööpäev läheb üle 8 tunni, siis makstakse ka üleaja eest rohkem. Nii et praegu oleme rahul ja üritame sellele kuumale ja tolmule mitte mõelda enne kui kohal oleme. Küll hakkama saame, töö ise ei pidavat raske olema....puid ikka saagima ei pea, nii et...:)
Et siis tsaupakaa praeguseks ja elagu suvi kõrbes! Ahjaa....meie roadtrip’i pikkuseks jäi siis lõpuks 10 000km....kokku oleme Wendyga läbinud juba 20 000km, nii et päris uhked võime olla oma sinise tibu üle! :)

Reisipäevik osa tva!

Hoiatus! Järgnev lugu võib sisaldada kilpkonna!








Kurrimine lõpp

Pärast paari päeva päikese käes kõrbemist (vihje level3: jalgadele peab ka päikesekreemi panema :S) otsustas pilv meile ühel varahommikul vee peale kallata. See oli vimpel, mida meie telk oodata ei osanud ja lasi läbi nagu ahenenud poor. Järgmisel õhtul lubas uuesti vihmaseks kiskuda ning uurisime onu omaniku käest, et palju läheks majakese üürimine maksma. Onu omanik ei teadnud, lubas tädi omaniku käest küsida. Mõni tund hiljem tuli tädi omanik meie einelaua juurde ja pakkus sosinal välja variandi, et kuna ühest majakesest kolib just üks pere välja, võime me selle endale saada, kui ise ära koristame. (Y) Ehk siis sel ööl maksime nelja peale kokku 28 doltsu (tavaline karavanpargi telgiplatsi hind) ja saime hoopis 2 magamistoaga, lcd telkuga elutoaga, köögi ja vanntioaga majakese ja õhtul naersime MEIE vihmatüübi üle, mitte vastupidi! Hahaaa! Ja siis liikusime edasi...

Airlie beach ja whitsundays
Järgmiseks maandumiskohaks oli meil turistide poolt armastatuim Austraalia sihtpunkt – Airlie Beach koos oma Whitsunday saartega. Airlie Beach oli ise armas väike linn, kus oli turisti jaoks kõik vajalik olemas. Linnas oli iga paari meetri tagant mingi bisnis, kes korraldas Whitsunday saartele ja korallirahule kruiise. Ei saand ka meie kruiisitamata jätta ning sebisime oma sealsest telgipargist hea diili 2ööd3päeva kruiisile, millele lisaks saime veel tasuta öid seal karavanpargis. Kruiisil olime kokku 25kesti ühe muheda purjeka peal, kus saime ise ka purjeid näppida ja neid üles-alla sikutada. Tiirutasime siis seal erinevate saarte vahel, külastasime imeilusat lumivalge liivaga kaetud Whitehaven Beach-i, ja käisime korallide vahel sukeldumas/snorgeldamas. Maska siis oli ainus meie pundist, kes võttis sukelduskursuse väikse lisanutsu eest, teistega tegime tiiru üle korallide prillid ees ja toru suus. Maruilus oli! Ajee, ostsime kaasa sinna ühekordse veealuse kaamera, millega oli üsna keerukas pilti teha, aga näe, mõned tulid täiesti arusaadavad (Y). Vahetult enne, kui oli aeg korrallide vahelt vehkat teha, nägi keegi vee all suuuuurt kilkonna ujumas. Kogunesid siis kõik kokku ja jälitasime seda düüdi. Väga muhe sell oli. Teda ei häirinud törts mitte, et mingi pande temaga kaasa ujub. Lõpuks jälitasime teda ainult Kristi ja Liisiga ja saime siis ainsana kõik ka korraks kilpsule käe pihta panna. (Y) Lisaks sellele sai muidugi õhtuti palju lusti lüüa ka. Reisi halb külg oli aga see, et rohkem oli ringi seilamist, kui neid vingeid tegevusi (nagu snorgeldamine). Sinnakanti minejatele ehk ütleks soovituseks, et pigem võtta päevakruiis korallide vahele, kui see ringipurjetamise variant. Kuid samas saab teise variandiga rohkem uute inimestega bondida, kellega näiteks järgnevatel Airlie Beachi õhtutel pubis toredalt aega veeta, nagu meie ka tegime.

Aga kuhu me edasi liikusime? Kes jõllitas seina? Kes jäi rasedaks? Sellest kirjutab miss Kristi järgmises osas sarjast „Lood, mis on Huvitavad!“!!!!!!

Ja lõpuks haiku:
Haiku ei pruugi
loogiline kõlada
aga smaragdploom?

Reisipäevik osa uno

Nüüdseks on meil juba teel olemise 11nes päev. Kuna täna peame me päiksepõletuste tõttu rannast eemale hoidma, siis ongi hea aeg teid natuke kurssi viia meie reisikesega.

Algus
Esimesel päeval põrutasime Port Lincolnist nii kiiresti ära, et õhtuks jõudsime 900km põhja poole Coober Pedy’sse. See linnake on kuulus opaalikaevanduste poolest ja paljud hotellid ja muuseumid on maa all vanadesse kaevandustesse rajatud. Meie valisime ööbimiseks aga hoopis karavanipargi, mis asus täitsa maa peal, aga oli ka selle võrra soodsam. Lõpuks läks meil järgmine päev linnast lahkumisega nii kiireks(me ei olnud siis veel profid oma tavaari kokku pakkimises Wendy pisikesse pagasnikusse), et ei käinudki üheski maa-aluses rajatises ringi vaatamas. Me teame küll, et see on umbes sama, kui minna Pariisi ja mitte vaadata Eiffeli torni, aga tahtsime hirmasti enne pimedat jõuda Uluruni, nii et kängurud ja Wendy ilusti ellu jääksid ja nii see Coober Pedy korralikult vaatamata jäigi:( Pildil on Ron ja Wendy ja maastik, mis meid kõrbesse jõudes ees ootas...ehk siis tühermaa:)

Uluru
Teise päeva õhtuks jõudsimegi siis Uluruni, panime kohalikus karavanipargis oma telgi püsti, sõime purgisupid ära ja sõitsime päikseloojanguks kivi juurde. See pidavat ju kõige ilusam aeg olema Ulurut vaadata, kuna siis käib värvidemäng eriti silmapaistvalt....jah....olekski ehk käinud, kui poleks olnud pilvine päikseloojang. Umbes kaheks minutiks tegelikult tuli ka loojuv päike pilve tagant välja ja need kaks minutit oli tõesti värvimuutus vägagi märgatav ja vägagi ilus. Ja Uluru ise....ütleks nii, et eksivad need, kes arvavad, et see on lihtsalt üks suur kivi! Järgmisel hommikul sõitsime veel Kata Tjutat vaatama ja seal veidi ringi jalutama. Kata Tjuta on iseenesest veel suurem kui Uluru, aga Uluru on vähemalt minu jaoks ikkagi võimsam:)

Alice Springs
Pärast kividele ringi peale sõitmist võtsime suuna Alice Springsi ehk siis Austraalia suurima kõrbelinna poole. Kaardi järgi võiks arvata, et Uluru ja Alice Springsi vahe on mõnikümmend kilomeetrit, aga sõita tuli hoopis u 450km, õnneks on Põhja territooriumil kiirusepiirang 130 ja autosid liigub vähe. Alice Springs oli üllatavalt suur ja ilus linnake, öömaja leidsime seekord ühes hostelis, nii et Wendy jäi meid üheks ööks parkimisplatsile ootama. See on meil siiani ainus öö olnud, mille oleme veetnud väljaspool telkimisplatsi ja ei saaks öelda, et hostelil midagi muud pakkuda on kui telklatel....kui voodilutikad välja arvata, kes su hommikuks ilusti täpiliseks söövad:S Küll aga oli Alice Springsis vahva pubi nimega Bo’s Saloon...natuke meenutas Pärnu Sassi, aga veel kihvtim. Seal me siis saatsimegi osadele teile sõnumid, et te meid veebikaamerate abil ikka reaalajas korra näha saaksite....ja siinkohal u miljon musi Hannesele, kes meile meie armsa sooviloo tellis, südame alt läks soojaks küll kõigil! Pildil on lisaks meile Steve, kes tahtis meile õhtu jooksul palju õlut välja teha, me ei kurtnud:)

Kõrb
Alice Springsist edasi võtsime suuna pikas perspektiivis kirde rannikule ja sinna jõudmiseks läbisime mõned tuhanded kilomeetrid tühja kõrbe, kus teeäärseks meelelahtuseks olid vaid termiidipesad ja kõhnad lehmad. Ööd veetsime kord kuskil road-house’i telklas, kus kohalikust baarist kostis poole ööni vanu lemmikhitte nagu Barbie Girl jms, kord aga jälle luksuslikes karavaniparkides, kus sai õhtul pärast pikka päevasõitu kuuma eest sukelduda külma basseini. Kõrbes oli muidu päris kuum küll, kui ikka autost välja pidi astuma kuskil bensukates, siis tõmbas hinge korraks kinni:S Tee peal mängisime äratüütamiseni mängu „arva ära, kes sa oled“, kus siis igaühele mõeldakse välja, kes ta on ja siis sa pead kas küsimuste abil jõudma ise ka vastuseni. Kui igast tuntud inimesed juba liiga lihtsad olid, tulid mängu ka nt tegelased Santsu isa, pilv ja nibu :S Kahesuunaline maantee oli muideks kohati ka selline nagu pildilt näha võib:S

Vihmamets
Kuuenda päeva õhtuks jõudsime kõrbest välja rannikule. Selleks pidi küll Ron sõitma sellistel mägiteedel nagu filmides näha võib, aga asi oli seda väärt. Jõudsime pärast pikki päevi kõrbes sõitu lopsakasse vihmametsa. Panime oma telgi püsti rannaäärses ilusas karavanipargis, kus muuhulgas jalutasid alatasa ringi paabulinnud ja kus öösel jäid magama vihmametsa häälte saatel, randa jalutades tervitas sind aga u kolme meetri kaugusel veepiirist u kahe meetri suurune rai...paradiis oli vist selle koha nimi, kui ma õigesti mäletan ;) Pildil meie igapäev. Vahepeal käisime ka nagu korralikud turistid ikka vihmametsa rajal, kus pidi maksma 30 dollarit, et saaks kõndida radadel, mis olid ehitatud kohati puude kõrgustele ja kuulata oma audiogiidi käest(igaüks sai oma mölafoni, kes siis sulle õige numbri sisestamisel eri puude omadusi kõrva sisse sosistas)inffi. Umbes esimesed viisteist minutit oli vahva, siis ei viitsinud enam iga puu kohta teksti kuulata ja ühtegi huvitavat looma ka ei näinud, sest iga endast lugu pidav vihmametsa loom ei ehita oma pesa turistiraja äärde. Nii et väike pettumus meie reisil, aga ei midagi liiga muserdavat.

Järgmisel päeval läksime hoopis ühel eramaal asuvale vihmametsa rajale, kus sissepääs oli kolm korda odavam, giidiks oli Liis, kes luges paberi pealt aeg-ajalt, kus mingi puuke asub ja siis viitas meilegi, et me saaks targalt noogutada, kus nägime lausa kahte madu, kus polnud peale meie mitte ühtegi inimest ja kus raja lõpus ootas meid külma mageveega koseke, mille all ujudes me pool päeva veetsime ja kilpkonnasid taga ajasime. Win!
Cairns
Paradiisist edasi liikusime Cairnsi. Cairns jääb meelde sellega, et seal tegime mina, Liis ja Ron endale elu esimesed tatoveeringud ja Maska käis arstionu juures, et oma igemepõletiku jaoks antibiotse saada.
Ja ühes eriti heas sushi kohas käisime ka...nämm-nämm. Minu tatokas on siis muidu selline.
Kurrimine
Üleeile jõudsime aga oma praegusesse peatuspunkti Kurrimine rannal. Siin on ilus ja odav karavanipark, mis on suhteliselt inimtühi ja mis on ideaalne koht, kus mõned päevad veeta, päevitada, bensiiniraha kokku hoida ja edasiliikumisplaane sepitseda...aega on meil ju küllalt;))

Minjekk!

Tere hommikust!

Kell on 7:21 ja meil on asjad peaaegu et koos. Pikalt kirjutada aega ei ole.

Jätame täna hüvasti maja ja linnaga mis on olnud meie koduks viimased 4 ja pool kuud.

Meie puhkus algas väga mõnusalt paradiisisaarel, mis oli küll veel veidi jahe. Nimelt meie suurepärased bossud ja sõbrad Tapleyd viisid meid oma suvilasse, mis on Port Lincolnist 20 minuti lennu kaugusel. Tegime pidu, seiklesime ja nägime võrratuid vaateid ja loomi - pingviine, rock-wallabisid ja sisalikke. PS. sellel saarel ei ole mitte ühtki madu! Pilte ja muljenägusid näete orksist ja picasast ja isegi facebookist.

Sees on suur segu kahjutundest ja kurbusest aga ka ootusärevusest ja seiklusrõõmust. Meie teekond edasi kulgeb Port Lincoln - Alice Springs - Tennant Creek - Burketown - Cairns - Brisbane. Vaatame selle teekonna jooksul ära vähemalt selel suure kivi keset saart, maailma vanima vihmametsa ja paradiisisaared idarannikul, kuid kindlasti ka palju muud :) Loodame, et vahepeal saab ka internetti ja ka teid asjadega kursis hoida. Viskan siia ka kaardi, kus me arvatavasti seikleme (roheline joon).





























Port Lincolnile 10 punkti! Ps. Siin elab ka üks 82 aastane eestlane Kuno Seeman, kellel õe-lapse pere Antsmäed elavad Pärnu Papiniidu tänaval -tervitused!

Maska out! Teised tervitavad

Awsum September!

El Moenso! I can haz uudiseid saaremaalt! Aga paluks hetke kannatust, loen enne mis Maska viimati kirjutas...
...
... ajee, idikad sülitavad kalasoolikaid ja õlu! Edasi läheb nii:

Nagu mõned (Priit ja Magnus) juba kuulsid, käis meil Port Lincolnis külaline. Nimelt üllatas Diana ükspäev uudisega, et lendab järgneval nädalal Hawaiilt siia visitatsioonile. Lust ja rõõm, nii juhtuski. Jõudis nii lähedale kui Adelaidi ja rallitasime Liisi ja Wendyga talle lennujaama vastu. Mis see väike 1400km ots ikka on. Niivõrd ikka oli, et saime öö Adelaidis veedetud. Väga ilus linn tundus, puha ülikoole täis nigu Tartu. Vanad majad jne. Läikiv muna. (ei oska pikemalt kirjutada sest saime seal tõesti vähe ringi käidud). Tahaks tagasi minna veel sinna. Ja siis saime nädala Dianale Lincolni elu tutvustada ja kängurusid näidata.

Tuunikala ajastu on meil nüüd selja taga sest otsa saanud on need nüüd. Japsid leidku endale uus toiduvalik, sest enne järgmist Juunit nad siit uut tunakraami ei saa.
Aga ongi aeg siin oma tööotsad kokku siduda, sest plaan on paigas trusad kotti visata ja Wendyle hääled sisse lüüa – suunas Gold Coast Express! Aitab talvisest lõunast, mõni nädal rannaliival kuluks Marjaks ära! Hoiame endal nüüd viimased nädalad sardiinikohas käed tööd täis. Kuigi kala neil praegu saada ei õnnestu (ludrid passivad mere põhjas ja näitavad kalameestele keelt :/ ) oskavad nad meile mingeid üübungeid ikka välja mõelda.

Viimased paar nädalat näiteks pesime kala kaste, mis sulavast külmkambrist välja tirisime. Alguses lustlik maru veepritsimine oli tore, kui need kalad veel nö värsked seal külmkapis olid. Aga iga päevaga sulas see ruum rohkem üles, ja need kalajäänused seal kastide põhjas kogusid rohkem ja rohkem haisupauerit ja nagu Maska leebelt ütles, Kärbsebeebisid. (ehk siis põhjalik vagelättäkk oli). Vähemalt ei läinud kõhud tühjaks, sai rohkem tööd teha ilma tüütute lõunapausideta (Y).

Vagladega tuleb meelde, et vahepeal oli Maska sünnipäev (umbes eelmine laupäev). Reede hommikul loeti kohalikus raadios ette ka sünnipäevaõnnitlus, aga magasime selle paari mindiga maha, dämit. Ma palusin raadiomiestel öelda, et sünnipäev on Mariol aga ta eelistab, et teda kutsutaks Shiny Häppy Boy-ks (googletranslate: Läikiv Õnnelik Sell :S ). Aga tol päeval sai käidud Skimboardingut proovimas meie Tunatöökaaslase(ja ülemuse poja) Antoniega. Siin on näide kuidas seda tehakse.

Õnneks ei ole näidet kuidas mina seda tegin. (ehk siis pilte kuidas ma hambupidi merepõhjas kinni olen) :). Igatahes köis auto küljes, hüppad laua peale ja üritad püsti seista.

Nagu öeldakse: „ Peen sünnipäevalaps peab peenes restoranis sööma“ (Kritiseeriv lugeja: kes ever seda öelnud on? Ron: Ma ei tunne sind, härra kritiseeriv lugeja, aga hea et sa sellele tähelepanu juhatasid, tõepoolest pole seda keegi varem öelnud). Niisiis viisime õnneselli McDonaldsisse lasteruumi:



Pärast käisime tegemas uue tiiru vaalade maailma, kus oli neid seekord päris lähedalt näha. Nagu mitu lehma oleks kokku kleebitud (aga ... jalad ära võetud :/ nüüd on see hoopis kurb kujutelm :( ).

Aga kodus ootas eestimaine kartulisalat (kodus ootas = kui koju jõudsime, istusime maskaga äriasju ajama, ja tüdrukud vaaritasid maitsva salati valmis koos vinkude ja lihhiga) [maskaga äriasju = arvutimängud :( ]. Väga maitsev oli toit!!!!
Hiljem liitus meiega ka Antonie ning tegime pokkeriturniiri. Korraks käis ka läbi sõber Konstantin ehk lühidalt 30cm pikk elus puuoks kes oli elus ja elas ja oli putukas. Usu või mitte ... aga ... ma alguses arvasin et see on puuoks :| . Pärast Antonie seletas meile ära, et kuigi ta võib tunduda nagu puuoks välimuselt, on ta tegelikult hoopis selline putukas, mis meenutab puuoksa ja on Stick Insect.


Tee või niksu aga mõnikord läheb ka meil poole päeva pealt tööisu ära. Siis aga saab töö juures uksed lukku keerata, kalahaisu maha küürida ja Meghaniga sõidule minna (tal on 4WD, sõidab paremini aukudest läbi). Käisime näiteks hiljuti Coffin Bay-s tutvumas austrite tehasega. Sõidsime siis sinna, ja üks hetk passib tee peal ees Härra Emu. Mitte kõige kavalam härra peaks mainima, töllerdas seal nii, et oleks ääre pealt alla jäänud. Kohale jõudes märkasime tee ääres ka teist emu. Otsustasin temaga juttu teha, et hoiatada ohtliku liikluse eest. Küll aga polnud too üldse minu jutust huvitatud ja tegi sääred. Ainult selline oli meie lühike vestlus:



Austrite onu siis näitas, millega nad seal iga päev tegelevad. Pidime ka toorest austrit maitsma. Maitses nagu kurbus. Sokutasin diskreetselt suutäie merekarpi tagasi. Varsti siis kõlab ehk kuskilt riigist lause: „Vabandage, kelner, aga miks üks minu auster Renati maitsega on?“ Häh!:D

Täna aga saime veel millegi toreda osaliseks. Nimelt kuulis Meghan oma sõbrannalt, kes korraldab Tuna, Sealion ja Shark Cage divingut, et täna lõunal läheb tuna ja sealioni seiklust filmima üks filmigrupp ja kui tahame saaksime soodsalt kaasa töllerdada. Tehtud, mõeldud! Käisime siis täna merel! Meiega siis olid veel seal 1 tädi saatejuht ja 2 kaameraonu, kes filmisid discovery loodussaate ja mingi travel channeli jaoks loodusklippe. (nii lapsed, jälgige nüüd rohkem loodussaateid, sest võite nüüd meid seal näha hülgeid taga ajamas). Õunõu, nüüd rääkisin ette ära. Et siis, onu kapten ja tema abiline viisid meid laevaga 1,5h kaugusele saarele (kuhu muideks inimesed minna ei tohi peale, looduskaitse ja teema). Igatahes seal saarel päevitavad merelõvid või hülged või misiganes neil vahet on. Panime seal kalipsod selga ja hüppasime vette. Onu vilistas ja lõi plaksu, ja merelõvid, nigu koerad, tegid tormijooksu vette ja hakkasid meie vahel rõõmsalt sulistama. Väga torend oli! Olidki nagu kutsikad need koletised, tahtsid et sa neid taga ajaksid ja siis ujusid ümber sinu ja üritasid sind järgi teha. Õnneks haisid siis juhuslikult ümbruses ei olnud ja meil jäid kõik tähtsamad jäsemed alles (Y).



Pärast hülgeid võtsime suuna tagasi ja läksime ühte tuunikalafarmi. See on siis selline ümmargune võrk keset ookeani, kus elavad tuunikalad sees. Saime ka nendega ujuda. Väga kõhe oli :D





Ja sellega lõppeb tänane osa raamatust „Lood mis huvitavad!“.
Tänan tähelepanu eest ja sööge ikka juurvilju ka!
Teie,
Ronnu

Uued uudised

Mingil põhjusel otsustasime järsku minna tagasi Perthi lähedale oliivifarmi kus mõni kuu tagasi töötasime. Mõtlesime vist, et käime korraks, teeme pilte ja vaatame inimesi. Sinna jõudes oli juba pime ja all majas käis nagu mingi melu ning sinna me suundusimegi. Värava peal oli ootamas meid pool-ülemus Charlie. Seletasime talle, et oleme need neli eestlast kes seal töötasid. Charlie, temale iseloomulikult, ütles jajah ja kutsus meid tuppa. Sisse astudes saime aru, et meie tunne oli õige – seal oligi melu – inimesi oli palju, kõik olid üleslöödud ja ühesõnaga igati harjumatu vaatepilt farmi kohta.

Mingil põhjusel ei olnud me arve stanud sellega, et seal võib olla ka meie ülim vaenlane Peter – aga ta oli. Kuid isegi tema oli erinev – seljas hawai särk ja juuksed geeliga ära sätitud. Seletasime ka talle, et tulime vaid üheks ööks külla ja pildistama ning ta oli sellega väga päri. Kristi tahtis temaga ka juttu ajada kuna tundus, et see võis isegi sellises õhkkonnas võimalik olla. Kuid Peter ütles järjepidevalt, et ta peab kuskil mujal olema või midagi tegema. Pärast mõnda aega läks Kristil närv mustaks ja ta karjus Peteri peale, et ta on alati teda sõimata tahtnud ja lõpuks ütles Peterile väga kurjalt „Fuck off!“. Peter loomulikult solvus ja käskis meil ära kaduda. Üritasime veel jääda ja talle vastu punnida, kuid pidime siiski lahkuma. Aga me ei kartnud Peterit, kuna farmi territooriumil ei tohi ta meile midagi teha – muidu ootaks teda kohtuasi.

Hakkasime siis mäest üles jalutama, et jõuda meie vana Toyota džiibini, millega farmis tööd tegime kuna oma Mitsubishi pidime farmi väravate taha jätma. Meist aga jookis mööda, mäe otsa, Peter, kes sealt ennast alla veeretas proovides meid tabada ja ümber paisata. Ta jõudis teha vaid paar ebaõnnestunud katset enne kui me džiipi istusime. Kui Kristi ütles, et sellest saaks hea blogi sissekande, siis Liis vaidles vastu, et ei saa, kuna piisavat pildimaterjali pole. Mingil põhjusel oli džiibi tagaiste ära võetud, kuid mahtusime ka neljakesi ette istuma ning sõitsime farmi väravate ja oma auto poole.

Väravate juures ootas meid aga politsei ning me kartsime, et võibolal on probleem, et me neljakesi ees istume. Õnneks peatasid nad meid aga vaid korraks, et kleepida auto külje peale seesama „Australian Fishing Enterprise“ kleepekas mida me Port Lincolnis olime tuunikalakarpidele kleepinud. Väravast välja jõudes kuulsime aga džiibikastist hääli ning sealt hüppas välja mingi mees, keda selgelt ei näinud... Kui see oli Peter siis väljaspool farmi võib ta meile kallale tulla!

Aga siis helises Kristi äratuskell ja sellega ta uni ka lõppes. Algas järjekordne tööpäev endises Port Lincolnis, kus pidime täna minema tuunikalade jaoks kaste tegema. Enne tänast päeva oli veel aga ka teisi päevi millest enne kirjutan.

Nagu Kristi eelmisest blogist lugesite, tekkisid meil itaallastest sõbrad, kelle viimane nädal siin linnas olime peaagu vist igal õhtul väljas ja tarbisime mõõdukalt alkoholi. Väga äge oli. Paar korda käisid nad ka meil külas ja tegid itaalia sööki. Esimesel korral oli menüüs kreveti risotto, mis oli väga-väga-väga hea. Teist kord atehti tõelist itaalia ahjupizzat, kus peal ei olnud teragi liha – ainult juust ja tomatipasta ja oliivid – hea. Aga itaallased läksid juba vist 3 nädalat tagai Brisbane’i ja sealt sõidavad ringiga ümber Austraalia. Port Lincolni lubasid tagasi jõuda septembri lõpus ning kui kõik hästi läheb, siis sõidame nendega koos oktoobri alguses, kui tuunikala hooaeg lõpeb, edasi Brisbane’i ja üldse idakaldale puhkama. Nii palju siis itaallastest.

Pärast itaallaste lahkumist saime kirja Kadilt ja Maidult, kes olid juba meie poole teel. Ühesõnaga jah, tulid meile külla. Väga tore oli neid jälle näha ja farmijuttu ajada. Paraku aga need kaks päeva, mila nad külas olid meil, olime meie pikad päevad tööl ja koos turistitamas ei saanudki käia.

Viimased kaks nädalat oleme aga vist küll iga päev tööl käinud, kaasaarvatud nädalavahetused. Minul ja Kristil jäi küll vahele 1 tööpäev, kui pärast Kadi ja Maitu, tuli meile külla Hr. K. Õhugripp. Õnneks ei Kadi ja Mait ega ka LiisRon seda meilt ei pärinud. Kaks nädalat iga päev 8-9 tunniseid päevi teha tundub küll palju, aga eks me harju kõigega. Halb on nii palju töötamise juures see muidugi, et saame palju palka ja rikkuritena peame astmelise tulumaksu tõttu riigile loovutama 30%. Aga küll me selle tagasi nõuame.

Aga nüüd väheke meie põhitöökohast tuunikalatöötlusel. Töötame praeguse seisuga sellistel ametikohtadel, et Kristi kaalub kalu ja sisestab nende pikkuse ja kaalu kaal-kompuutrisse. Siis seal vahepeal on terve trobikond idioote, kes lõikavad ja pesevad ja kuivatavad ja kaaluvad uuesti ja panevad kalad karpi. Siis meie Roniga teibime karbid kinni ja Liis kirjutad nii karbi kui paberi peale informažooni, et meis seal karbis on ja kellele see karp läheb. 99% tuunikalast ekspordime me Jaapanisse, kus selle kilo eest makstakse seal kuni 600 dollarit. Päevas läheb värsket kala ekspordiks meilt umbes 14 tonni. Tehke oma arvutused ise, kes tahab.
Tööjuures on meil aga palju idioote, nagu varem mainisin. Sellistel kohtadel töötavadki kas rändurid või kohalikud tolgused. Muidugi on meil ka päris normaalseid kolleege, aga normaalsemad inimesed on tööle pandud frozenisse, ehk külmutusruumi, kus pärast kalade töötlemist pannakse nad -60 kraadisesse külma, mis teeb 9 minutiga 50 kilosest kalast jääkamaka – või nii nad vähemalt räägivad. Normaalsete inimeste eesotsas on meie põhiülemus, kreeklastest vanematega austraallane, keda kutsume Pappy-ks (hääldus: päpi). Tema on suur mees, kes kutsub idikaid olenevalt päevast kas sigadeks või idikateks ning tunneb meile kaasa, et peame nendega koos töötama, kuid lubab septembriks paremat tulevikku, kui frozen töö lõpetab ja sealt normaalsed inimesed meie idikaid asendama tulevad. Idikate näiteks võib tuua naljad alustades sellega, kui üks paks poiss vilistab ja siis kui vilina peale tema poole vaadatakse, näitab ta näpuga minu poole, nagu mina oleks seda teinud – ja lõpetades sellega, et võetakse (karantiinialas) suhu kalasoolikad ja sülitatakse üksteise peale. Jeee!

Aga jah – suhteliselt rutiinselt on viimasel ajal läinud, töö ja magamine jne. Vahepeal käime baaris ka kus mõnikord kohalikud töökaslased ostavad terve õhtu jooke meile. Inimesed on väga sõbralikud siin. Oleme ka paar korda oma sardiinivabriku tööandjate juures külas käinud, kus meile head paremat sööki on tehtud ja jooke pakutud.

Täna aga olime vaid pool päeva tööl ja saame seetõttu aega kodus veeta. Ilmad on vähe paremad – talve selgroog on murtud. Oleme oma aias ja joome õlut – vaadake pildi pealt ise.
















Edu ja jõudu ka teile, Eesti suvitajad!!!

Maska

Fun, fun, fun

Olgugi, et meie vaba aja sisustavad enamasti sarjad, mida oma limiteeritud netiga usinalt alla laadime(viimase aja leid on United States of Tara-soovitan!), siis viimasel ajal oleme isegi ennast kodust välja vedanud ja Port Lincolni ööelu nautinud. Tõenäoliselt on selles süüdi meie uued itaallastest sõbrad, kes meie kuldsesse nelikusse veidi elu sisse on puhunud. Eelmise nädala reedel mainisid itaallased Alessandro ja Filippo töö juures, et võiksime õhtul baaris kohtuda. Meie siis ostsime nelja liitrise veini, tegime kodus veidi soojendust ja läksime baari nagu lubatud. Õhtu kujunes üle ootuste mõnusaks, lõpetasime loomulikult linna popimas baar/klubis Sharkys, kus tantsisime jalad villi ja laubad higiseks. Üle pika aja oli meil koos suur seltskond ja see ilmselt õhtu nii mõnusaks tegigi(lisaks Alessandrole ja Filippole liitusid meiega veel üks itaallane Claudio ja üks prantslastest paarike). Koju jõudsime(pärast kohustuslikku mäki ringi) nelja ajal ja seega järgmine päev tööl möödus jällegi veidi vaevaliselt.
Sel reedel otsustasime aga itaallastele eesti sööki kokata, nii et esimest korda käisid meil külalised. Pildil alustades esimesest võõrast näost vasakult Claudio, Alessandro, Lee ja Filippo. Menüüs oli hakklihakaste kartulipudruga ja magustoiduks eesti küpsised ja Kalevi šokolaad küpsise-ploomi tükkidega (siinkohal tänud Maska vanematele paki eest!). Toit paistis kõigile meeldivat, ainult itaallastega kaasas olnud Korea tüdruk keerutas kuidagi palju sööki suus, aga sõi kõik siiski viisakalt ära:) Pärast sööki mängisime loomulikult meie lemmikut joomismängu, mis alati erinevad rahvused ühist keelt rääkima paneb. Itaallased jäid kuidagi kiirelt joogiseks ja mingi hetk pidime tõdema, et meil on ikka väga vedanud, et meil kummalgi pool naabreid ei ela, sest see on üks lärmakas rahvus:D Nalja sai igatahes nabani kui mitte rohkem! Mingi hetk liitus meiega ka Claudio ameeriklasest sõbranna, kes siin lapsehoidjana töötab. Te ei kujuta ette, kui hea oli kuulda ameeriklast inglise keelt rääkimas, see oli nii puhas ja selge ja reaalselt arusaadav! Austraallaste aksent on ikka päris hull, olgugi, et saame sellest iga päevaga ühe selgemini aru, on see siiski päris imelik. Töö juures oleme igatahes õppinud juba lihtsalt noogutama ja naeratama, kui millestki aru ei saa, enamasti sellest piisab:)
Pärast sööke-jooke liikusime taas Sharkys’isse. Baaris seekord liiga põnev ei olnud, aga paar tantsu sai ikka lüüa. Muusika on Sharkys’is muidu päris kohutav(kujutage ette Sunseti vahupidu vms), aga me pigistame selle koha peale silma kinni ja üritame nautida erinevate poplugude dance/trance remixe :S
Järgmisel reedel kordame igatahes üritust selle erinevusega, et itaallased teevad süüa....mmm....meil on ootused igatahes suured!
Nii et reede õhtud oleme oma kalendris taas pidulisteks märkinud. Muud meelelahutust siin linnas eriti pole. On küll üks kino, kuid seda pole me veel külastama jõudnud, ehk sel nädala läheme ja vaatame Ice Age 3 ära. Teater on siin ka, aga seal on kavas tulemas ainult mingi Transexual Show ja ”Menopause the musical”....ei kõla just kutsuvalt :D Ühel korral me siiski Maskaga käisime teatris, siis oli siin Melbourne’i comedy festivali road-show ehk kaks tundi stand-up comedy’t Austraalia parimatelt koomikutelt.....väga väga hea elamus, mu näolihased olid vist mingil hetkel reaalselt krampis naermisest:D
Muidu aga lahutavad meie meeli delfiinid, kes meie maja taha aeg-ajalt ära eksivad, ükspäev oli neid korraga lausa 4-5 tükki+üks hüljes. Ühel päeval üritame ka aega leida ja linna lähedale vaalasid vaatama minna. Nad nimelt kipuvad talviti ranniku lähedale ära eksima, nii et loodame et joppab ja näeme mõnda isendit;)

Seniks aga ilusat suve ja südames veedame me kõik oma reeded uuzis, lemmes, merimetsal või kui iganes te parasjagu olete!

Kristi

Mental!

Tere mhmh!


Võtaks kiirelt järje üles hea meelega.


Elame ikka siin lincolnilinnas, toretore. Lisaks mõnusale sardiinitööle võtsime lisaks ka ühe tuunikalatöö. Tämit, praegu tuli meelde, et pole ühtegi tuunikalaga pilti teinud. Need tüübid on SUUUURED! Kala tõstetakse ikka kraanaga lauale, et siis temaga seal ühtteist teha. Maska teab täpsemalt, ta on seal vikatimehelaua peal ametis. Mina mässan sellesama kraanaga ja sulatan voolikuga jääd uljalt tünnidest (maru!). Kuuldatavasti on niimõnedki töölised seal mental kiiksupaberitega, nii et sulandume sinna seltskonda hästi. Aga meie töö järgi on nõudlus, ja need firmad vahepeal sõnasõjatsevad, et kes meid nüüd järgmisena saab 8) Igatahes, tuunikalad on suured!


Kuldkalamälu, nagu ma olen, hüppan nüüd kohe toredasse eilsesse, sest ei mäleta eriti mis huvitavat vahepeal veel juhtunud on. Aaa, tuleb meelde. Ok, tore eilne peab nüüd ootama.


Esimene nv oma uues PL kodukeses proovisime ära ka õhta linna peal. Ööklubi oli siis veel remondis, aga sellegipoolest sai nii mõneskis toredas kohakeses naeru ja lusti löödud. Õhtu lõpuks läbi mingi ime olime jõudnud kellegi Oweni majja :| Muhelesime seal veidi aega (muhelemise all ma mõtlen seda, et Owen testis musakeskuse võimsust oma iPodi raskemetalliga, tänu millele tema majakaaslane korduvalt kulmkortsus üles ärkas ja kurjutsemas käis) :) Ja siis kodu!


Laupäev jäi vahele ja kätte jõudis pühapäev. Sel päeval toimus PL-is suur üritus nimega "Long Lunch". Point siis see, et tervelinna kõik söögi/joogi kohad + veiniistandused võtsid avalisüli külalisi vastu ning linnas sõitsid ringi bussid, mis siis ühest kohast teise sõidutasid. Igal pool olid väljas erinevad kohalikud veinid ja menüüski olid mõned erilised väljapanekud põske pistmiseks. Taaskord sai nähtud uusi ja vingeid kohti linna peal ja külastasime ka veiniistandustes toimuvaid simmaneid ja tutvusime veel kohalike omavanuselistega. Kogu selle toreda päeva miinuseks oli muidugi see, et pühapäevale järgneb siinmail esmaspäev :-o vat see oli üks pikk tööpäev (esmaspäev siis).


Ja nüüd siis see eilne pühapäev, oikuitoreseeoli... A, liigun natuke ette jälle oma jutuga, pean mõne asja veel ära mainima.


Eelmisel nädalavahetusel tegime muheda koduspuhkamise. Mängisime "Simpsonite" lauamängu, kus pidi näiteks vahepeal nii tegema: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#5344945639106968450


Pühapäeval käisime Liisuga suplemas. Kuna õues on meil suht vilu, siis pidime leppima ujulaga. Muhe oli. (üks vennike oksendas seal, aga seda ma ei maini).
Pärast seda läksime Grand Tazman hotellirestosse, et maitsta lõpuks ära need kohalikud mereandiroad, millest siin nii palju räägitakse.
3 asja siis võtsime sealt.

1. Oysters. :S Olid hapukoore, guacamole ja tabaskoga, siuksed suured karbid kust siis kulistad ühe ampsuga kõik põske (kui mõni, nigu meie enne, pole austreid söönud). Sõime taldriku tühjaks. Enam ei taha neid kunagi :/ väkk (pildi peal on juba otsas kõik)

2. Sashimi. See on siis see kõige kallim tuunikalaliha, mis oli fileeritud väikesteks tükkideks (ja neid tükke polnud üldse palju). Söödi seda nagu sushitki, sojakastme, wasabi ja marineeritud ingveriga. Maitses väga hea!

3. Prawns in garlic butter sauce. See oli siis see ainuke kindla peale minek, mis oli väga heas kastmes langustid, namnam.
igatahes kogu selle einestamise moraal oli see, et kõht jäi ikka väga tühjaks meil ja tegime sealt otse sammud Subwaysse võikude järele :/


Nüüd siis see eilne! Eilne algas eile hommikul. vihma sadas, tuul puhus ... suht kaki ilm. Saime teate meie sardiinikoha ülemuselt Meghanilt, kes pakkus välja, et läheks siit 10km põhja poole ühte loomaparki (good idea! arvasime meie).
Oligi.

Mõne aja pärast võeti meid peale ja sõidsime Glenn Forest Animal Parki (vist oli siuke nimi). Seal ootasid meid koha omanikud, valmis oli pandud katuse alla lõke ja grilliasjad ja kohapeal kasvatatud viinamarjades veinid. Lisaks sellele ootasid meid seal kängurud, kaamlid, papagoid, kitsed, laamad, kaamlid, dingod, sead, pühvlid jne jne 1 lambatall, 1 vombat, 1 koaala (blinky) jne jne jne! Tegime siis ühe toreda pühapäeva firma kulul :) Taaskord, tore pühapäev = raske esmaspäev. Aga see oli väärt seda. Mis ma ikka seletan, pildid ju üleval, tsekake kino:


http://picasaweb.google.com/lh/view?uname=hindriks.ronald&isOwner=true&tags=manneranimalpark#

ja

http://picasaweb.google.com/Maskamario/140609PLLoomafarm#

Ülejäänud Juuni pildid siis siin: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#


Nagu ehk panite tähele on meie blogi ka nüüd pisut päikselisem. Paremale panin ka Look at animals nupu, kus loodusesõbrad saavad meie reisi jooksul kohatud änimalse uudistada.

Rahu välja ja hoidke kontakti!

S: Rooooooonald :S