FIJI – Trust me, it’s a paradise...

Lincolnis, enne Queenslandi poole kihutamist, arutasime Liisuga kalasoomuseid käevarrelt noppides, et kui me nüüd mingit alternatiivreisi kinni ei pane, ei tee me seda ka kindlasti hiljem, kui roadtrip kogu raskelt teenitud raha ära närinud on.

Bula!

... mis siis tähendab Fiji keeles: tere, tervist, ciao, moens, semu ja kõike muud muhedat. Ja seda kõlas seal igast suust. Võhivõõras kõnnib sulle tänaval otsa ja hõikab naeratedes: „Bula!“. Muhe on seal tõepoolest. Kohalikuks raadiosüldiks on mõnusad regerütmid, mida mustad kooliklutid akendeta bussis kaasa oskasid laulda. Ilmad on seal ilusad, inimesed toredad ja loodus nagu džunglis. Paradise indeed... Reis jäi lühikeseks, aga võtsime sellest kõike, mida meie piiratud eelarve lubas. Tagasi vaadates tundub, et saime just tänu tühjadele rahakottidele mõnusama kohaliku Fiji kogemuse, kui ehk oleks saanud nende kallite kruiisidega, mida meile siinseal pähe üritati määrida. Nüüd tuleb see „mis me seal siis tegime“ osa. Kui te pole sellest väga huvitatud ja tahate kohe uut haikut lugeda siis palun libistage hiirerulli nagu homset ei oleks, sest ma kavatsen hariliku nelja pildi asemel vähemalt viis pilti siia riputada (kui Lincolni raamatukogu aeglane vihõvi seda lubab) PS: Ma olen ikka üsna veendund, et üks raamatukogutädidest on see „Kodus ja Võõrsil“ Elsa! 

Brisbane-Nadi

Noored siis visati lennujaama ära, nagu preili Kristileht juba mainis, ning marakratid nagu oleme suundusime otse tariifivabasse poodi ja krabasime kaasa oma peenestid, sest tiheda eelarvega paradiislased peavad ju omad kokteilid ise valmis meisterdama. No worries! Eriti kui kohalikud odavad värsked mürgita kollased eriti mahlased ja magusad ananassid on saadaval, mille hotelli baaritädi kenasti ära lõigub ja ette valmistab ja need on nii head ja... A, sellest räägin hiljem...

Jõudsime siis Nadi lennujaama ja ... Tegelikult pole mul sellest ananassiteemast vist eriti rohkem midagi lisada, ning arvatavasti ei räägi sellest hiljem :|

... ja vasta tuli hotellibuss, mis viis meid Mercure Nadisse. Üks väga pinksponks hotell, õlgkatuse ja tõrvikutega välirestorani, basseinivaatega tubade ja väga muhesteetilise atmosfäriga. <- see ei kirjtata raudselt nii :(. 6 Fijipäeva ainult ees... Järgnevad on siis tähtsamad tugipunktid, mis me ära jõudsime teha ja soovitaks kõigile, kes Viti Levule reisima lähevad:

1. Restoran Nadina

Kohalik armastatud restoran, mis oli juhuslikult meie hotellist vaid mõne katkise plätuga komistuse kaugusel. Pakutakse seal siis kohalikke Fiji roogasid (mis üldjuhul on mereteemalised ja sisaldavad kookospiima). Fiji köögi hinnang on mükkä broo (Y).

2. Denarau Island

Nadi linna lähedal asuv jõgedega Viti Levust ära lõigatud saar, mis on igati kohaliku bussiliiklusega saavutatav sihtpunkt. (Vihje Level6: Ärge uskuge kohalikke Hindudest taksojuhte, 8 dollarise taksosõidu asemel maksad sa 70 senti bussipileti eest, mitte 12 dollarit!). Denaraus asuvad Nadi kandi peeneimad kuurorthotellid ning silmailu on seal küll (ilusad golfirajad, palmialled, uhked majad jne). 

3. Natadola Beach

Sellest oli kuulda kohe, kui Fijile saabusime. Pidavat olema Fiji (mõne meelest kogu Vaikse Ookeani) ilusaim rand, mis asub Nadist ca 40 mindise bussisõidu kaugusel pealinna Suva suunas. „We want to go to there!“ oli see, mis me mõtlesime, aga kõik hotelliinimesed ja tuuritädid ütlesid, et omal jalul sinna ei saa, tuleb võtta kallis tuur. Pärast veidikest pealekäimist saime ikkagi targemaks, et see on täiesti võimalik ja tehtav. Nimelt tuli Suva bussi peale ronida, ja öelda, et tahad Natadola ristis maha hüpata (seal oli bussipeatus ja bensukas, muud miskit). Sealt on aga oma bisnis, kuidas ca 20 kilti Natadola randa edasi saad. Meie kohalikku kahtlast vanaonu ei uskunud, kes tahtis meid oma pikapiga ära viia, öeldes, et siin täna enam bussid ei käi ja läksime küsima pensukasse (onu tuli meiega kaasa). Onu ütles sealsele tüdrukule: „Õnje siit ei käi enam bussid randa eksole õnjõ ¤silmapilgutus, silmapilgutus¤“. Neiu raputas pead. Polnud meil siis muud valikut, kui vuntsiga autosse hüpata ja talle 10 kohalikku doltsu pilduda. Sõitsime siis temaga mööda käänulisi kruusateid kuhugi metsa sisse, okou! Lõpuks keeras onu kuhugi puude vahele, kust oli juba vaikselt merekohinat kuulda ja ütles, et edasi minge ise. Jalutasime mõned sammud kohina suunas ja leidsimegi Vaikse Ookeani ilusaima ranna! Võtsime suuna sinnapoole, kus olid mõned majad paista. Vesi oli helesinine ja paistis läbi nagu Keskerakonna tühi valimislubadus. Metsa vahel sõid muru valged hobused ja kohalikud onud tossutasid mingi lehehunniku all lihhi soojaks. Noid maju oli seal tegelikult päris mõni ja lõpuks saime aru, et jõudsime Fiji peeneimasse Continental kuurorti, kus meid kohe ilusasti vastu võeti. Kohe näidati meile ette, et kus asuvad rätikud, kus on kõige parem lösutada ja et me kindlasti prooviksime ära tasuta sukeldumiskursuse. Done, done and done! Kuigi nihverdasime juba oma hotellist igaks juhuks rannalinad kaasa, haarasime ka kohalikud rätikud tagumendi alla ja läksime randlema.

  Oi kuis muhe päev. Küll aga hakkasime mingi hetk muretsema, et kaua need Suva-Nadi bussid ikka liiguvad, et kuidagi oleks vaja varsti teeristi ilmuda. Aga igaks juhuks peab ju kohalikelt küsima, mis djeela selle risti jõudmisega on. Tegime siis näod, et oleme ise ka mõned naftakuningriigi pärijad ja saime endale sellise koha lubada ning suundusime suurde peahoonesse ja ütlesime ühele baaritädile, et tahaks õhtuks Nadisse minna, mis peaks tegema? Tädi näitas näpuga kuhugi, kust vist oleks saanud limusiini ära buukida. Me väga sellest huvitanud ei olnud ja meile pakuti hoopis välja, et poole tunni pärast läheb Nadisse buss, mis töötajaid koju viib, et võite sinna peale hüpata. :) Ei pidanudki me siis kodusõidu eest maksma. Ning saime seal hotellitöötajatega juttu vesta. Näiteks saime siseinffi, et Nadist sõidab töötajate buss nende hotelli iga hommik 5:45, 7:00 ja 10:00. Et kui keegi juhtub sealkandis olema ja tahab proovida täiesti tasuta paradiisirannaretke, siis otsige bussijaamast üles Continentali buss (Sigatoka peatusest läheb) ja teeselge, et olete hertsogid. (Y)

4. Suva

4 tundi bussisõitu Suvasse, 3 tundi ringi jalutamist ja 4 tundi sõitu tagasi koju. Küll aga lendab see 4 tundi üsna kiiresti, kui suur osa teest jookseb mööda ilusat korallirahu. Tee peal on vahepeatused väikestes linnakestes, kus kari hinduonusid üritavad sulle läbi bussiakna oma võikusid maha müüa. Meil tookord kärbeste isu ei olnud ning jäid maitsmata. Fiji pealinn Suva on siis veidi suuremat sorti ja üsna räpane linn. Seal nägime meie jaoks kõige suuremat toiduturgu, kus sai igasuguste peenete puuviljade ja limuskite hinna suhtes läbirääkimisi pidada. Ilmselt leidub seal ka omajagu pätte ja kaabakaid sest Liisu sai politseionu käest noomitada, et enda käekotist korralikult kinni ei hoia. Linna peal ringi töllerdades lähenes meile ka üks kõhna mees, kes lehvitas mingit lipikut, väites, et ta on „member of city council“ ning rääkis meile pika loo, kuidas liiga paljud ärimehed müüvad vuhvelsuveniire (mitte neid korralikke Fiji suveniire). Tahtsime ka siis need korralikud suveniirid ära näha ja onu viis meid rahvarikastest tänavatest läbi kuhugi kangi alla, kus asus üks üliväike suveniiripood, kus müüdi erinevaid trumme ja puust pulki :)

5. Garden of the Sleeping Giant ja restoran Bounty

Liis võtab jutujärje nüüd üle. –Jah, sest Ron läks kaarte mängima. Aga teemasse nüüd – vott see oli küll ainuke tuur, mille Fijil ostsime. Tundsime end pool päeva nagu ÕIGED turistid, kus meie kaaslasteks oli seitse 70aastast vanainimest ja üks 9aastane poiss. Good fun! Kõigepealt sõitsime Garden of the Sleeping Giantit vaatama. See on megailus orhideede aed suure mäe otsas. Miks nad seda magava hiiglase aiaks kutsuvad? Sest see mägi näeb kaugelt välja nagu selili lamav hiiglane.. Suht palju kujutlusvõimet oli siiski meie meelest vaja kasutada, et seal mingit tüüpi näha, aga lõpuks meenutas tõesti Kristot. Aga siinkohal tervitused minu emale, kellele orhideed väga meeltmööda on. Tegin neist pilte kah, et sa siis erinevaid sorte vaadata saad, ema!

Pärast magava hiiglase aeda käisime ära Fiji vanimas külas. Sinna maabusid siis kunagi esimesed inimesed Fijil ja sealne tore külatädi näitas meile ringi. Mul õnnestus seal ka kohalike lastega pilti teha ja otsustasin, et tahan ka kunagi omale mustanahalise jõmpsika adopteerida, just nagu Angelina Jolie! Pärast seda hüppasime veel ühe rikka vanatädikese koduaiast läbi, kellel oma puuvilja aed ja kus meile ka igast erinevaid eksootilisi puuvilju maitsta anti. Küll olid njämmad.

Viimasel päeval käisime ühes restoranis, millel nimeks Bounty (nagu see šokolaad ja nagu Fiji kohalik rumm). Seda oldi meile juba nii mõnigi kord kohalike poolt soovitatud: tiigerkrevetid pidid seal „enneolematud“ olema. Proovisimegi nad seal ära ja pärast seda olime jõudnud nirvanasse. Ja nii meie reis paradiisisaarel lõppeski :)

Ma kaotasin kaardimängus:/ Aga nüüd siis rändame ära Locki rasket tööd tegema. Head päeva jätku. Ja paljupalju õnne sünnipäevaks minu kallile emale! Nautige pilte ja hoidke kontakti!

Haiku:

Ma tahaks kana.

Pole ammu saanud ju!

Taha sina ka!