Viljatolmune Lock

Nüüd siis oleme omadega sealmaal, et Lockis ehk siis linnas, kuhu viljasalve tööle tulime, on veedetud juba pea nädal. Viime teid nüüd kurssi.
Päev enne äratulekut käisime veel oma Lincolni sõpside netballi mängu vaatamas. Netball on selline huvitav pallimäng, mis näeb välja nagu korvpall kui kõik poleks vastupidi. Korv on, aga korvilauda pole. Palli pead söötma, aga ei tohi põrgatada, vastasmängijat ei tohi katsuda ja kui palli korvi all kätte saad, siis peavad kõik sinust eemale minema, et saaksid rahus oma viske ära sooritada. Ühesõnaga on see järjekordne pallimäng, mis on nii ajuvaba, et seda mängitakse ainult Austraalias. Ja oi kui palju seda mängitakse. Reeglina mängivad seda ainult naised, aga see eest pea kõik Austraalia naised. Igatahes oli huvitav, aga kahtlustan, et ainult selle pärast, et me olime omadele kaasa elamas, niisama vist ei läheks netballi vaatama.
Locki tulemise hommikul ajasime veel Lincolnis oma asjad korda ja käisime Woolworthsis sööki kokku ostmas, sest kes teab, kuidas maal poodidega lood on(hiljem muidugi selgus, et siin on suur IGA pood olemas). Parandamist vajasid ka Wendy esituled, mis otsustasid ühel hetkel enam mitte põleda ja seda muidugi just siis, kui Maska üksi pimedas linnas sõitis(tänavavalgustus pole veel Lincolni jõudnud). Parandajaonu ütles meile, et meil on tulede kaitsmed nö läbi kärssanud, mis tuleb ilmselt sellest, et sõidame päeva ajal liiga tihti põlevate tuledega liiga kuumas ilmas. Säh sulle eestlaslikku eeskujulikkust, Austraaliamaal on ikka teised reeglid! Aga õnneks ei olnud parandus ei kallis ega aeganõudev.
Kui me siis pärastlõunal Locki jõudsime ja kahe minutiga külakeskusele ringi peale olime sõitnud, avastasime, et meile ei olnud keegi majutust kinni pannud. Siin maksab meie majutuse eest nimelt tööandja, kes pidi meile kohalikus hotellis toad kinni panema, aga ei olnud sellega tegelenud ja oli ise hoopis Adelaide’i sõitnud. Helistasime siis oma agentuuritädile ja tegime kurba häält, mille peale ta ise poole tunni pärast kohal oli ja pubitädilt meile kaks tuba välja sebis. Hotell asub nimelt pubi tagahoovis. Pubitädi teatas selle peale, et tal on ainult kaks tuba, mis mõlemad on single vooditega ja millest üks on nelja öö pärast bookitud, aga mis meil üle jäi. Lisaks teatas ta ka seda, et koristamine võtab tal veel kaks tundi aega, nii et pidime siis välja ootama jääma. Meile ei meeldinud Pubitädi eriti. Kuna meil raha ei olnud eriti, siis pidime nelja peale klappima ja saime igaüks poest ühe vorsirulli lõunaks, nii et kõige hullem ootamine ei olnudki. Kui me siis lõpuks oma tubadesse saime, siis tekkis esimene küsimus, et kuidas saab inimene kaks tundi koristada ja jätta tuppa suured ämblikuvõrgud, vannitoa riiulitetäie surnud kärbseid ja vetsupotti kukkunud puhasti, mida ei olnud suvatsetud ise välja kookida. Ühesõnaga ei olnud tegu päris hotelliga, me ei oodanudki midagi luksuslikku, aga see oli ikka ka päris üllatav, kui urgas meie toake oli, Liis ja Roni oma oli ühe palli võrra luksuslikum, sest meil oli toas tuuluk ja puudusid surnud kärbsed. Aga polnud hullu, me ju ei tulnud siia puhkama, vaid ikka tööd tegema ja raha teenima, et saaks hakata ka kojupiletite ostmise peale mõtlema;)
Järgmisel hommikul läksime tööpostile. Me töötame kõik inglisekeeli silodes ja eestikeeli vist siis viljatünnide juures. Need on sellised massiivsed tünnid, kuhu vilja kokku kogutakse. Vilja toovad rekkamehed, kes sõidavad võre peale, kallutavad oma kastid tühjaks ja siis see vili vajub sealt võrevahelt alla liinidele, mis viivad vilja nendesse massiivsetesse tünnidesse. Erinevaid võresid on neli, esimese peal töötavad saksa poisid, teise peal töötab Maska koos ühe kohaliku noore poisiga, kolmanda peal töötavad Liis ja Ron koos ühe poolkurdi Troyga, kes on koristamisfanaatik ja me oleme suhteliselt veendunud, et ta on ka armunud oma surveõhu masinasse. Viimase peal töötan mina teise Troyga, kes on ka noor tüüp Port Lincolnist ja tema iseloomustamiseks võiks öelda, et tal on kõigest pohhui. Meie põhitöö on lihtne: tuleb rekka, rekkamees annab sulle paberi, vaatad, et kas on ikka õige paber(alati on), kirjutad alla ja annad tagasi, suunad ta õige võre peale(mul on lihtne, ainult üks võre ja üks vili, aga teistel on kaks võre ja mitu eri vilja ehk siis grammi võrra rohkem ajutööd, kuhu keegi saata), siis annad juhile märku, kui kaugele ta sõita võib ja kui kõrgele ta kasti kallutada võib, siis vajutad mõnda nuppu, et vili alla läheks ja pärast vajutad uuesti, kui vili juba all. Vahepeal ajad rekkameestega juttu ja seletad kümme korda päevas, kus Eesti on Ja kui mõni tera mööda lendab, siis harjad neid võre poole. Nii lihtne ongi. Samas olen ma ainuke, kellel see nii lihtne on. Nimelt minu võre juures on ainult kaks tünni ja nende juures pole midagi koristada. Teistel on aga tünne päris mitu ja need moodustavad omaette ehitise, millel on korrused ja liinid, mis tünne omavahel ühendavad ehk siis palju siseruume, mis saavad oi kui mustaks oi kui kiiresti. Ja teised peavad seega päris kõvasti tolmu kühveldama ja see pole üldse lihtne töö. Käisin täna Liisil ja Ronil abis koristamas, nii et tean öelda...suu, nina, silmad on tolmu täis ja kui oma maski eest ära võtad on näha, et see on juba seestpoolt tolmuga kaetud ehk siis ei taha teada, mis see meie kopsudele teeb. Ja kuna Liisi ja Roni Troy on eelpool mainitult koristamisfanatt, siis ta laseb neil kogu aeg ringi joosta ja midagi koristada. Ei ole vahva, aga on üleelatav...täna just naersime Liisiga, kui lõuna ajal poes oma vorstisaiu sõime ja kanistrist piima peale rüüpasime, ise tolmuga kaetud ja töömehe riietega, et oleme päris kaugele ikka jõudnud oma eludega:D Aga see on ju Austraalia, nii et no worries!
Töö on seega talutav, mõnel lihtsam, teistel raskem. Minu põhiprobeelmiks on olnud igavus. Kui mu Troy nädalavahetuseks ära sõitis, siis olin üksi oma postil ja kuna ilm oli vihmane ja tuuline, siis farmerid ei koristanud vilja ja autosid oli seega vähe. Üks hetk istusin ma kolm tundi üksi oma postil. Istusin ja läksin vist vahepeal reaalselt hulluks, vahepeal käisin jalutamas ka, aga kaua sa ikka jalutad 200m edasi ja 200m tagasi. Ära ei saanud ka minna, sest keegi peab silma peal hoidma võredel. See oli vist hullem kui tänane tolmumöll Liisi ja Roni postil.
Elamisega oli meil aga mure. Neli ööd hakkasid otsa saama ja kuskil mujal siin Lockis ei olnud samuti vabu tube, samas pidime ju ühe toa ära andma. Neljakesi üheses voodis vist ka nagu ära ei magaks, nii et meie ainsaks variandiks jäi minna raudtee kasarmusse. Need on sellised toad, kus on üks üheinimese voodi ja üks laud ja hunnik tolmu. Ei mingeid linu ega telekat ega midagi muud. Vetsud ja vannitoad on ka hoovi peal ja neid peab jagama teiste meestega, kes seal elavad. Meie hotellitoad tundusid hoobilt nii kaunid ja puhtad ja mugavad, et pärast mõningast mõtlemist otsustasime, et kui muud üle ei jää, siis jääme neljakesi ühte tuppa ja paneme madratsi maha, et kõigil kuskil magada oleks. Mitte just kõige parem variant, aga muud meil tol hetkel üle ei jäänud. Laupäeval õhtul läksime siis ka pubi endaga tutvuma ja kuna Locki suuruses külas eriti rändureid ei käi, siis saime päris palju tähelepanu. Muuhulgas kurtsime ka Pubitädile oma elamisolukorda ja meie üllatuseks lubas ta ringi uurida, et kas saab midagi organiseerida. Pool tundi hiljem tuli Pubionu ja ütles, et ta sõbral on üks karavan, mis kuulub omakorda selle sõbra mingile sõbrale, mille nad võivad meile hotelli hoovi peale tuua ja saame siis seal elada ja selle ühe hotellitoa vannituba kasutada. Järgmisel päeval oligi meie üllatuseks karavan hoovi peal ja täitsa korralik ka teine, nii et meie elamismure sai lahendatud ühe õlleõhtuga küla baaris. Tänasime siis ette ja taha ka seda onu, kes meile oma sõbra karavani laenas ja kohale tõi ja tema vastas selle peale, et nii siin maal see elu käibki, kõik aitavad kõiki hädast välja. See oli armas ja uuesti saime seda tõdeda, kui Pubitüdruk(Pubitädi ja Pubionu meievanune tütar) paljajalu üle hoovi meie karavani lippas, telekas ja DVD filmid kaenlas, et meil ikka midagi vaadata ka oleks. Nii hea on vahel maal olla!!
Kui tagasi pöörduda korraks laupäevase pubiõhtu juurde, siis õhtu tipphetkeks oli see, kui Pubionu palus, et me laulaks Eesti hümni. Me siis laulsime südamest esimese salmi, nii et terve pubi kuulas ja päris mitu telefoni kaamerat seda jäädvustas. Selle eest saime kõik tasuta õlut ja suure aplausi. Kui Pubitüdruk meile oma salvestise kunagi annab, siis paneme ehk siia ka üles. Ja Pubitädi ei ole tegelikult üldse kuri nagu alguses tundus:)
Praegu läks juba natuke liiga pikaks see tekst, nii et järgmine kord uuesti ja loodetavasti lühemalt:) Pilte ka praegu pole, aga lisame neid hiljem. Telefonilevi meil Lockis muide pole, aga soodsate tuulte korral levib meile arvutipoe wifi, nii et päris äralõigatud me ka pole. Nii et kirjutage ja joonistage ikka! Kallistused maade ja merede taha!