Tähelepanuväärsed sündmused ja Jõulud!

Kallid sõbrad, lähedased. Järgnev lugu sisaldab peaaegu tõestisündinud sündmuseid. Austraalia Aborigeenikaitseseaduse tõttu olen kohustatud mainima, et juttu illustreerivad fotograafilised pildid ning me ei ole päris inimesi kahandanud, et nad maagilisse pildikasti mahuksid. :S

Täna saates:

• 23. Detsember – põnevad sündmused Lockis, traagilised Port Lincolnis
• Meie Mitchubishi „Wendy“ – kas andis maanteel otsad üles, või on teda veel võimalik päästa?
• Jõuluaeg Lincolnis – Lund ei olnud näha, aga kala?
• Ja kaua me Lockis vilja nühime?

Tere õhtust. Möödunud nädalal, kui enamus inimesi viimaseid jõuluoste sooritasid või ehk juba

varajast jõuluõhtusööki nautisid, olid Lõuna Austraalias seisud pisu tõsisemad. Nimelt põhjustasid kuumad loodetuuled ja üle 40C kraadine temperatuur enamus SA osariigis, kaasa arvatud terve Eyre poolsaar (kus me juhuslikult elame), katastroofilise tuleohuseisundi. Catastrophic tähendab kokkuvõtlikult seda, et valitsus soovitab varakult evakueeruda, ning tulekahju korral ei tasu tuletõrjet ootama jääda, sest neil on ilmselt mujal midagi veel suuremat kustutada.

Nagu osad ehk teavad, töötame Lockis viljahoidlas. Liis, Kristi ja Maska võtavad vijasilodesse (hiiglaslikud tünnid) veoautodelt vilja vastu, mina töötan kohas nimega bunkers ehk siis hooldan nelja hiiglaslikult viljahunnikut. Minu põhitöö on tegeleda presentidega (need jämedad kiled), mis nende hunnikute alt ja pealt jooksevad, et vili kuivas hoida. Põhjakile õmbleme 15m juppide kaupa ja pealmist paksemat kile keevitame 25m kaupa. Kõik on lust ja tore, ainult et seal ei ole mingisugust peavarju ning seal võib kohati väääga palavaks minna. Nagu seda oli ka 23. detsembril, mil kuumad tuuled 15 mindiga su kurgu nii ära kuivatavad, et kuumaks läinud veepudel oli nagu kingitus kusagilt kõrgemalt. Küll aga läksid tuuled poole päeva pealt nii tugevaks, et hakkasid meie suure vaevaga kokku keevitatud kilesid ära puhuma. Kellele meist ei ole säästumarketi kilekott suure tuulega juustesse kinni lennanud? Küll aga on nende kiledega see mure, et kaaluvad tonne ja kui üks neist lendu tõuseb, ei tahaks sinna alla küll jääda. Põnevamad hetked sest päevast olid, kui pidime ühe 50m kile lahti tõmbama ja meie ajutine ülemus seal tahtis mind ja ühte tüüpi selle hunniku otsa saata, et me oma raskusega seda kile paigal hoiaks, kuni me selle lahti tõmbame. Õnneks otsustasime ülemuse kukele saata, sest 10 minutit hiljem läks õhumull alla ja rebis selle suure tüki õhku ja kui me oleksime seal üleval olnud, siis ma seda blogi vast preagu ei kirjutaks.

Mõni hetk hiljem kutsuti meid kähku esimesse bunkersisse, kus tuul olevat paar kinnituslauda küljest ära visanud ja kile olevat hulluks läinud. Kui kohale jõudsin, siis hoidsid juba umbes 10 veli mäslevast kileotsast kinni. Iga kord kui üle viljamäe kile alt õhumull nendeni jõudis, lendasid kõik 10 paar meetrit tahapoole nagu nipsu saanud konnud. Tuul oli nii tugev, et viskas isegi tonniseid trakatsikumme sealt pealt ära. Sai see mure ära neutralliseeritud ja kuulutasime bunkersi eluohtlikuks alaks ja sinna enam kedagi seks päevaks ei lubatud ja kojuminek.

Kodus (loe: pubis) olles kõlas üle linna vali signaal. See tähendas seda, et kõik vabatahtlikud tuletõrjujad kutsuti kokku ja saadeti Port Lincolnit päästma. Katastroofiline tuleohtlikkus tõestas ennast ära, sest Lincoln oli äärest leekides. Õnneks inimesed viga ei saanud. Ära põles paarsada hobust (kuuldavasti) ja 12 elumaja. Kõik maanteed Lincolnisse oli suletud ja me ei teadnudki, kas meie plaan järgneval päeval sinna jõule tähistama minna üldse toimuma hakkab.

Õnneks saadi tulest võitu ja järgmisel hommikul ajasime Wendyle vara hääled sisse ja kihutasime Lincolni poole. Kaugele me ei jõudnud, sest 11km Lockist välja sõites andis meie auto otsad. Kuna meil seal levi pole, siis pidime möödasõitva tädi mobõõlist RAA järele kutsuma. Õnneks oli RAA puhul tegemist ühe meie Locki töökaaslase isaga, mistõttu loodame, et Wendy on heades kätes ja homme korda saab. Lincolnisse jõudsime me ikka, sest üks sealne sõber Argy oli nõus tegema selle 300km tripi et meid Locki pärapõrgust üles noppida ja peole viia.

Jõulud kulgesid siis meil järgnevalt. 24. dets oli meil Lincolni seltskonnaga õhtusöök peenes Sarini restoranis, millele järgnes tiskens Sharkyses.

25. dets kutsus Meghan meid oma perega jõululõunasöögile. Meile üllatuseks, kestavad need siin kuni õhtuni välja, et siis kell 11 hommikul, kuni õhtuni välja sai väääga palju erinevaid asju söödud ja kihisevaid jooke kõrvale mekitud. 26. dets kolisime hotellist ümber Argy poole, kellel oli juhuslikult 2 vaba tuba meie jaoks. Õhtu teemaks olid pizza, õlu ja xbox! 27. dets sõitsime Lincolni rahvusparki ühele vingele väiksele rannale, kus saime natuke jumetatud ja sain ka harpuuniga sukeldudes kalal käia. Ühtegi kala sealt korallide vahelt kätte küll ei saanud, aga kuraskima vinge oli neid seal odaga taga ajada.

Ja loomulikult üsna kõhe ka, sest nagu te mäletate on Port Lincoln haide paradiis. Aga mul oli oda kaitseks käes, nii et mis ikka juhtuda saab. :|












Õhtuks aga valmistasime me, eestlased, lincolnlastele õiget Eesti grilli – meisterdasime kokku 5 kilo šašlõkki, hunniku kartulisalatit ja igast muud nodi. Võime uhkusega öelda, et see läks väga hästi peale ja kõik olid pärast ülesöömisest siruli maas. Mmmmm, šašlõkk! Sellele järgmes muhend ja chillos:

Sellised olid siis meie esimesed soojad jõulud. Väga kurb muidugi, et jäi ära lumine jõulumeeleolu, jõuluõhtusöögid perede seltsis ja jõululaud Erkawichi juures! :( Seda viga enam teha ei taha!

Hetkel on aga meil käsil viimased päevad Lockis. Viljalõikus on läbi ja töö saab otsa. Siit kolime vast nüüd mõneks ajaks Lincolnisse, kus meile on veel tööd ootamas ning eks näis, kuhu meie teed siis edasi viivad.

Ja lõpetuseks liitub meiega Ollie Williams, kes toob teieni aastalõpu ilmaennustuse: