Reisipäevik osa uno

Nüüdseks on meil juba teel olemise 11nes päev. Kuna täna peame me päiksepõletuste tõttu rannast eemale hoidma, siis ongi hea aeg teid natuke kurssi viia meie reisikesega.

Algus
Esimesel päeval põrutasime Port Lincolnist nii kiiresti ära, et õhtuks jõudsime 900km põhja poole Coober Pedy’sse. See linnake on kuulus opaalikaevanduste poolest ja paljud hotellid ja muuseumid on maa all vanadesse kaevandustesse rajatud. Meie valisime ööbimiseks aga hoopis karavanipargi, mis asus täitsa maa peal, aga oli ka selle võrra soodsam. Lõpuks läks meil järgmine päev linnast lahkumisega nii kiireks(me ei olnud siis veel profid oma tavaari kokku pakkimises Wendy pisikesse pagasnikusse), et ei käinudki üheski maa-aluses rajatises ringi vaatamas. Me teame küll, et see on umbes sama, kui minna Pariisi ja mitte vaadata Eiffeli torni, aga tahtsime hirmasti enne pimedat jõuda Uluruni, nii et kängurud ja Wendy ilusti ellu jääksid ja nii see Coober Pedy korralikult vaatamata jäigi:( Pildil on Ron ja Wendy ja maastik, mis meid kõrbesse jõudes ees ootas...ehk siis tühermaa:)

Uluru
Teise päeva õhtuks jõudsimegi siis Uluruni, panime kohalikus karavanipargis oma telgi püsti, sõime purgisupid ära ja sõitsime päikseloojanguks kivi juurde. See pidavat ju kõige ilusam aeg olema Ulurut vaadata, kuna siis käib värvidemäng eriti silmapaistvalt....jah....olekski ehk käinud, kui poleks olnud pilvine päikseloojang. Umbes kaheks minutiks tegelikult tuli ka loojuv päike pilve tagant välja ja need kaks minutit oli tõesti värvimuutus vägagi märgatav ja vägagi ilus. Ja Uluru ise....ütleks nii, et eksivad need, kes arvavad, et see on lihtsalt üks suur kivi! Järgmisel hommikul sõitsime veel Kata Tjutat vaatama ja seal veidi ringi jalutama. Kata Tjuta on iseenesest veel suurem kui Uluru, aga Uluru on vähemalt minu jaoks ikkagi võimsam:)

Alice Springs
Pärast kividele ringi peale sõitmist võtsime suuna Alice Springsi ehk siis Austraalia suurima kõrbelinna poole. Kaardi järgi võiks arvata, et Uluru ja Alice Springsi vahe on mõnikümmend kilomeetrit, aga sõita tuli hoopis u 450km, õnneks on Põhja territooriumil kiirusepiirang 130 ja autosid liigub vähe. Alice Springs oli üllatavalt suur ja ilus linnake, öömaja leidsime seekord ühes hostelis, nii et Wendy jäi meid üheks ööks parkimisplatsile ootama. See on meil siiani ainus öö olnud, mille oleme veetnud väljaspool telkimisplatsi ja ei saaks öelda, et hostelil midagi muud pakkuda on kui telklatel....kui voodilutikad välja arvata, kes su hommikuks ilusti täpiliseks söövad:S Küll aga oli Alice Springsis vahva pubi nimega Bo’s Saloon...natuke meenutas Pärnu Sassi, aga veel kihvtim. Seal me siis saatsimegi osadele teile sõnumid, et te meid veebikaamerate abil ikka reaalajas korra näha saaksite....ja siinkohal u miljon musi Hannesele, kes meile meie armsa sooviloo tellis, südame alt läks soojaks küll kõigil! Pildil on lisaks meile Steve, kes tahtis meile õhtu jooksul palju õlut välja teha, me ei kurtnud:)

Kõrb
Alice Springsist edasi võtsime suuna pikas perspektiivis kirde rannikule ja sinna jõudmiseks läbisime mõned tuhanded kilomeetrid tühja kõrbe, kus teeäärseks meelelahtuseks olid vaid termiidipesad ja kõhnad lehmad. Ööd veetsime kord kuskil road-house’i telklas, kus kohalikust baarist kostis poole ööni vanu lemmikhitte nagu Barbie Girl jms, kord aga jälle luksuslikes karavaniparkides, kus sai õhtul pärast pikka päevasõitu kuuma eest sukelduda külma basseini. Kõrbes oli muidu päris kuum küll, kui ikka autost välja pidi astuma kuskil bensukates, siis tõmbas hinge korraks kinni:S Tee peal mängisime äratüütamiseni mängu „arva ära, kes sa oled“, kus siis igaühele mõeldakse välja, kes ta on ja siis sa pead kas küsimuste abil jõudma ise ka vastuseni. Kui igast tuntud inimesed juba liiga lihtsad olid, tulid mängu ka nt tegelased Santsu isa, pilv ja nibu :S Kahesuunaline maantee oli muideks kohati ka selline nagu pildilt näha võib:S

Vihmamets
Kuuenda päeva õhtuks jõudsime kõrbest välja rannikule. Selleks pidi küll Ron sõitma sellistel mägiteedel nagu filmides näha võib, aga asi oli seda väärt. Jõudsime pärast pikki päevi kõrbes sõitu lopsakasse vihmametsa. Panime oma telgi püsti rannaäärses ilusas karavanipargis, kus muuhulgas jalutasid alatasa ringi paabulinnud ja kus öösel jäid magama vihmametsa häälte saatel, randa jalutades tervitas sind aga u kolme meetri kaugusel veepiirist u kahe meetri suurune rai...paradiis oli vist selle koha nimi, kui ma õigesti mäletan ;) Pildil meie igapäev. Vahepeal käisime ka nagu korralikud turistid ikka vihmametsa rajal, kus pidi maksma 30 dollarit, et saaks kõndida radadel, mis olid ehitatud kohati puude kõrgustele ja kuulata oma audiogiidi käest(igaüks sai oma mölafoni, kes siis sulle õige numbri sisestamisel eri puude omadusi kõrva sisse sosistas)inffi. Umbes esimesed viisteist minutit oli vahva, siis ei viitsinud enam iga puu kohta teksti kuulata ja ühtegi huvitavat looma ka ei näinud, sest iga endast lugu pidav vihmametsa loom ei ehita oma pesa turistiraja äärde. Nii et väike pettumus meie reisil, aga ei midagi liiga muserdavat.

Järgmisel päeval läksime hoopis ühel eramaal asuvale vihmametsa rajale, kus sissepääs oli kolm korda odavam, giidiks oli Liis, kes luges paberi pealt aeg-ajalt, kus mingi puuke asub ja siis viitas meilegi, et me saaks targalt noogutada, kus nägime lausa kahte madu, kus polnud peale meie mitte ühtegi inimest ja kus raja lõpus ootas meid külma mageveega koseke, mille all ujudes me pool päeva veetsime ja kilpkonnasid taga ajasime. Win!
Cairns
Paradiisist edasi liikusime Cairnsi. Cairns jääb meelde sellega, et seal tegime mina, Liis ja Ron endale elu esimesed tatoveeringud ja Maska käis arstionu juures, et oma igemepõletiku jaoks antibiotse saada.
Ja ühes eriti heas sushi kohas käisime ka...nämm-nämm. Minu tatokas on siis muidu selline.
Kurrimine
Üleeile jõudsime aga oma praegusesse peatuspunkti Kurrimine rannal. Siin on ilus ja odav karavanipark, mis on suhteliselt inimtühi ja mis on ideaalne koht, kus mõned päevad veeta, päevitada, bensiiniraha kokku hoida ja edasiliikumisplaane sepitseda...aega on meil ju küllalt;))