Uued uudised

Mingil põhjusel otsustasime järsku minna tagasi Perthi lähedale oliivifarmi kus mõni kuu tagasi töötasime. Mõtlesime vist, et käime korraks, teeme pilte ja vaatame inimesi. Sinna jõudes oli juba pime ja all majas käis nagu mingi melu ning sinna me suundusimegi. Värava peal oli ootamas meid pool-ülemus Charlie. Seletasime talle, et oleme need neli eestlast kes seal töötasid. Charlie, temale iseloomulikult, ütles jajah ja kutsus meid tuppa. Sisse astudes saime aru, et meie tunne oli õige – seal oligi melu – inimesi oli palju, kõik olid üleslöödud ja ühesõnaga igati harjumatu vaatepilt farmi kohta.

Mingil põhjusel ei olnud me arve stanud sellega, et seal võib olla ka meie ülim vaenlane Peter – aga ta oli. Kuid isegi tema oli erinev – seljas hawai särk ja juuksed geeliga ära sätitud. Seletasime ka talle, et tulime vaid üheks ööks külla ja pildistama ning ta oli sellega väga päri. Kristi tahtis temaga ka juttu ajada kuna tundus, et see võis isegi sellises õhkkonnas võimalik olla. Kuid Peter ütles järjepidevalt, et ta peab kuskil mujal olema või midagi tegema. Pärast mõnda aega läks Kristil närv mustaks ja ta karjus Peteri peale, et ta on alati teda sõimata tahtnud ja lõpuks ütles Peterile väga kurjalt „Fuck off!“. Peter loomulikult solvus ja käskis meil ära kaduda. Üritasime veel jääda ja talle vastu punnida, kuid pidime siiski lahkuma. Aga me ei kartnud Peterit, kuna farmi territooriumil ei tohi ta meile midagi teha – muidu ootaks teda kohtuasi.

Hakkasime siis mäest üles jalutama, et jõuda meie vana Toyota džiibini, millega farmis tööd tegime kuna oma Mitsubishi pidime farmi väravate taha jätma. Meist aga jookis mööda, mäe otsa, Peter, kes sealt ennast alla veeretas proovides meid tabada ja ümber paisata. Ta jõudis teha vaid paar ebaõnnestunud katset enne kui me džiipi istusime. Kui Kristi ütles, et sellest saaks hea blogi sissekande, siis Liis vaidles vastu, et ei saa, kuna piisavat pildimaterjali pole. Mingil põhjusel oli džiibi tagaiste ära võetud, kuid mahtusime ka neljakesi ette istuma ning sõitsime farmi väravate ja oma auto poole.

Väravate juures ootas meid aga politsei ning me kartsime, et võibolal on probleem, et me neljakesi ees istume. Õnneks peatasid nad meid aga vaid korraks, et kleepida auto külje peale seesama „Australian Fishing Enterprise“ kleepekas mida me Port Lincolnis olime tuunikalakarpidele kleepinud. Väravast välja jõudes kuulsime aga džiibikastist hääli ning sealt hüppas välja mingi mees, keda selgelt ei näinud... Kui see oli Peter siis väljaspool farmi võib ta meile kallale tulla!

Aga siis helises Kristi äratuskell ja sellega ta uni ka lõppes. Algas järjekordne tööpäev endises Port Lincolnis, kus pidime täna minema tuunikalade jaoks kaste tegema. Enne tänast päeva oli veel aga ka teisi päevi millest enne kirjutan.

Nagu Kristi eelmisest blogist lugesite, tekkisid meil itaallastest sõbrad, kelle viimane nädal siin linnas olime peaagu vist igal õhtul väljas ja tarbisime mõõdukalt alkoholi. Väga äge oli. Paar korda käisid nad ka meil külas ja tegid itaalia sööki. Esimesel korral oli menüüs kreveti risotto, mis oli väga-väga-väga hea. Teist kord atehti tõelist itaalia ahjupizzat, kus peal ei olnud teragi liha – ainult juust ja tomatipasta ja oliivid – hea. Aga itaallased läksid juba vist 3 nädalat tagai Brisbane’i ja sealt sõidavad ringiga ümber Austraalia. Port Lincolni lubasid tagasi jõuda septembri lõpus ning kui kõik hästi läheb, siis sõidame nendega koos oktoobri alguses, kui tuunikala hooaeg lõpeb, edasi Brisbane’i ja üldse idakaldale puhkama. Nii palju siis itaallastest.

Pärast itaallaste lahkumist saime kirja Kadilt ja Maidult, kes olid juba meie poole teel. Ühesõnaga jah, tulid meile külla. Väga tore oli neid jälle näha ja farmijuttu ajada. Paraku aga need kaks päeva, mila nad külas olid meil, olime meie pikad päevad tööl ja koos turistitamas ei saanudki käia.

Viimased kaks nädalat oleme aga vist küll iga päev tööl käinud, kaasaarvatud nädalavahetused. Minul ja Kristil jäi küll vahele 1 tööpäev, kui pärast Kadi ja Maitu, tuli meile külla Hr. K. Õhugripp. Õnneks ei Kadi ja Mait ega ka LiisRon seda meilt ei pärinud. Kaks nädalat iga päev 8-9 tunniseid päevi teha tundub küll palju, aga eks me harju kõigega. Halb on nii palju töötamise juures see muidugi, et saame palju palka ja rikkuritena peame astmelise tulumaksu tõttu riigile loovutama 30%. Aga küll me selle tagasi nõuame.

Aga nüüd väheke meie põhitöökohast tuunikalatöötlusel. Töötame praeguse seisuga sellistel ametikohtadel, et Kristi kaalub kalu ja sisestab nende pikkuse ja kaalu kaal-kompuutrisse. Siis seal vahepeal on terve trobikond idioote, kes lõikavad ja pesevad ja kuivatavad ja kaaluvad uuesti ja panevad kalad karpi. Siis meie Roniga teibime karbid kinni ja Liis kirjutad nii karbi kui paberi peale informažooni, et meis seal karbis on ja kellele see karp läheb. 99% tuunikalast ekspordime me Jaapanisse, kus selle kilo eest makstakse seal kuni 600 dollarit. Päevas läheb värsket kala ekspordiks meilt umbes 14 tonni. Tehke oma arvutused ise, kes tahab.
Tööjuures on meil aga palju idioote, nagu varem mainisin. Sellistel kohtadel töötavadki kas rändurid või kohalikud tolgused. Muidugi on meil ka päris normaalseid kolleege, aga normaalsemad inimesed on tööle pandud frozenisse, ehk külmutusruumi, kus pärast kalade töötlemist pannakse nad -60 kraadisesse külma, mis teeb 9 minutiga 50 kilosest kalast jääkamaka – või nii nad vähemalt räägivad. Normaalsete inimeste eesotsas on meie põhiülemus, kreeklastest vanematega austraallane, keda kutsume Pappy-ks (hääldus: päpi). Tema on suur mees, kes kutsub idikaid olenevalt päevast kas sigadeks või idikateks ning tunneb meile kaasa, et peame nendega koos töötama, kuid lubab septembriks paremat tulevikku, kui frozen töö lõpetab ja sealt normaalsed inimesed meie idikaid asendama tulevad. Idikate näiteks võib tuua naljad alustades sellega, kui üks paks poiss vilistab ja siis kui vilina peale tema poole vaadatakse, näitab ta näpuga minu poole, nagu mina oleks seda teinud – ja lõpetades sellega, et võetakse (karantiinialas) suhu kalasoolikad ja sülitatakse üksteise peale. Jeee!

Aga jah – suhteliselt rutiinselt on viimasel ajal läinud, töö ja magamine jne. Vahepeal käime baaris ka kus mõnikord kohalikud töökaslased ostavad terve õhtu jooke meile. Inimesed on väga sõbralikud siin. Oleme ka paar korda oma sardiinivabriku tööandjate juures külas käinud, kus meile head paremat sööki on tehtud ja jooke pakutud.

Täna aga olime vaid pool päeva tööl ja saame seetõttu aega kodus veeta. Ilmad on vähe paremad – talve selgroog on murtud. Oleme oma aias ja joome õlut – vaadake pildi pealt ise.
















Edu ja jõudu ka teile, Eesti suvitajad!!!

Maska