Awsum September!

El Moenso! I can haz uudiseid saaremaalt! Aga paluks hetke kannatust, loen enne mis Maska viimati kirjutas...
...
... ajee, idikad sülitavad kalasoolikaid ja õlu! Edasi läheb nii:

Nagu mõned (Priit ja Magnus) juba kuulsid, käis meil Port Lincolnis külaline. Nimelt üllatas Diana ükspäev uudisega, et lendab järgneval nädalal Hawaiilt siia visitatsioonile. Lust ja rõõm, nii juhtuski. Jõudis nii lähedale kui Adelaidi ja rallitasime Liisi ja Wendyga talle lennujaama vastu. Mis see väike 1400km ots ikka on. Niivõrd ikka oli, et saime öö Adelaidis veedetud. Väga ilus linn tundus, puha ülikoole täis nigu Tartu. Vanad majad jne. Läikiv muna. (ei oska pikemalt kirjutada sest saime seal tõesti vähe ringi käidud). Tahaks tagasi minna veel sinna. Ja siis saime nädala Dianale Lincolni elu tutvustada ja kängurusid näidata.

Tuunikala ajastu on meil nüüd selja taga sest otsa saanud on need nüüd. Japsid leidku endale uus toiduvalik, sest enne järgmist Juunit nad siit uut tunakraami ei saa.
Aga ongi aeg siin oma tööotsad kokku siduda, sest plaan on paigas trusad kotti visata ja Wendyle hääled sisse lüüa – suunas Gold Coast Express! Aitab talvisest lõunast, mõni nädal rannaliival kuluks Marjaks ära! Hoiame endal nüüd viimased nädalad sardiinikohas käed tööd täis. Kuigi kala neil praegu saada ei õnnestu (ludrid passivad mere põhjas ja näitavad kalameestele keelt :/ ) oskavad nad meile mingeid üübungeid ikka välja mõelda.

Viimased paar nädalat näiteks pesime kala kaste, mis sulavast külmkambrist välja tirisime. Alguses lustlik maru veepritsimine oli tore, kui need kalad veel nö värsked seal külmkapis olid. Aga iga päevaga sulas see ruum rohkem üles, ja need kalajäänused seal kastide põhjas kogusid rohkem ja rohkem haisupauerit ja nagu Maska leebelt ütles, Kärbsebeebisid. (ehk siis põhjalik vagelättäkk oli). Vähemalt ei läinud kõhud tühjaks, sai rohkem tööd teha ilma tüütute lõunapausideta (Y).

Vagladega tuleb meelde, et vahepeal oli Maska sünnipäev (umbes eelmine laupäev). Reede hommikul loeti kohalikus raadios ette ka sünnipäevaõnnitlus, aga magasime selle paari mindiga maha, dämit. Ma palusin raadiomiestel öelda, et sünnipäev on Mariol aga ta eelistab, et teda kutsutaks Shiny Häppy Boy-ks (googletranslate: Läikiv Õnnelik Sell :S ). Aga tol päeval sai käidud Skimboardingut proovimas meie Tunatöökaaslase(ja ülemuse poja) Antoniega. Siin on näide kuidas seda tehakse.

Õnneks ei ole näidet kuidas mina seda tegin. (ehk siis pilte kuidas ma hambupidi merepõhjas kinni olen) :). Igatahes köis auto küljes, hüppad laua peale ja üritad püsti seista.

Nagu öeldakse: „ Peen sünnipäevalaps peab peenes restoranis sööma“ (Kritiseeriv lugeja: kes ever seda öelnud on? Ron: Ma ei tunne sind, härra kritiseeriv lugeja, aga hea et sa sellele tähelepanu juhatasid, tõepoolest pole seda keegi varem öelnud). Niisiis viisime õnneselli McDonaldsisse lasteruumi:



Pärast käisime tegemas uue tiiru vaalade maailma, kus oli neid seekord päris lähedalt näha. Nagu mitu lehma oleks kokku kleebitud (aga ... jalad ära võetud :/ nüüd on see hoopis kurb kujutelm :( ).

Aga kodus ootas eestimaine kartulisalat (kodus ootas = kui koju jõudsime, istusime maskaga äriasju ajama, ja tüdrukud vaaritasid maitsva salati valmis koos vinkude ja lihhiga) [maskaga äriasju = arvutimängud :( ]. Väga maitsev oli toit!!!!
Hiljem liitus meiega ka Antonie ning tegime pokkeriturniiri. Korraks käis ka läbi sõber Konstantin ehk lühidalt 30cm pikk elus puuoks kes oli elus ja elas ja oli putukas. Usu või mitte ... aga ... ma alguses arvasin et see on puuoks :| . Pärast Antonie seletas meile ära, et kuigi ta võib tunduda nagu puuoks välimuselt, on ta tegelikult hoopis selline putukas, mis meenutab puuoksa ja on Stick Insect.


Tee või niksu aga mõnikord läheb ka meil poole päeva pealt tööisu ära. Siis aga saab töö juures uksed lukku keerata, kalahaisu maha küürida ja Meghaniga sõidule minna (tal on 4WD, sõidab paremini aukudest läbi). Käisime näiteks hiljuti Coffin Bay-s tutvumas austrite tehasega. Sõidsime siis sinna, ja üks hetk passib tee peal ees Härra Emu. Mitte kõige kavalam härra peaks mainima, töllerdas seal nii, et oleks ääre pealt alla jäänud. Kohale jõudes märkasime tee ääres ka teist emu. Otsustasin temaga juttu teha, et hoiatada ohtliku liikluse eest. Küll aga polnud too üldse minu jutust huvitatud ja tegi sääred. Ainult selline oli meie lühike vestlus:



Austrite onu siis näitas, millega nad seal iga päev tegelevad. Pidime ka toorest austrit maitsma. Maitses nagu kurbus. Sokutasin diskreetselt suutäie merekarpi tagasi. Varsti siis kõlab ehk kuskilt riigist lause: „Vabandage, kelner, aga miks üks minu auster Renati maitsega on?“ Häh!:D

Täna aga saime veel millegi toreda osaliseks. Nimelt kuulis Meghan oma sõbrannalt, kes korraldab Tuna, Sealion ja Shark Cage divingut, et täna lõunal läheb tuna ja sealioni seiklust filmima üks filmigrupp ja kui tahame saaksime soodsalt kaasa töllerdada. Tehtud, mõeldud! Käisime siis täna merel! Meiega siis olid veel seal 1 tädi saatejuht ja 2 kaameraonu, kes filmisid discovery loodussaate ja mingi travel channeli jaoks loodusklippe. (nii lapsed, jälgige nüüd rohkem loodussaateid, sest võite nüüd meid seal näha hülgeid taga ajamas). Õunõu, nüüd rääkisin ette ära. Et siis, onu kapten ja tema abiline viisid meid laevaga 1,5h kaugusele saarele (kuhu muideks inimesed minna ei tohi peale, looduskaitse ja teema). Igatahes seal saarel päevitavad merelõvid või hülged või misiganes neil vahet on. Panime seal kalipsod selga ja hüppasime vette. Onu vilistas ja lõi plaksu, ja merelõvid, nigu koerad, tegid tormijooksu vette ja hakkasid meie vahel rõõmsalt sulistama. Väga torend oli! Olidki nagu kutsikad need koletised, tahtsid et sa neid taga ajaksid ja siis ujusid ümber sinu ja üritasid sind järgi teha. Õnneks haisid siis juhuslikult ümbruses ei olnud ja meil jäid kõik tähtsamad jäsemed alles (Y).



Pärast hülgeid võtsime suuna tagasi ja läksime ühte tuunikalafarmi. See on siis selline ümmargune võrk keset ookeani, kus elavad tuunikalad sees. Saime ka nendega ujuda. Väga kõhe oli :D





Ja sellega lõppeb tänane osa raamatust „Lood mis huvitavad!“.
Tänan tähelepanu eest ja sööge ikka juurvilju ka!
Teie,
Ronnu