FIJI – Trust me, it’s a paradise...

Lincolnis, enne Queenslandi poole kihutamist, arutasime Liisuga kalasoomuseid käevarrelt noppides, et kui me nüüd mingit alternatiivreisi kinni ei pane, ei tee me seda ka kindlasti hiljem, kui roadtrip kogu raskelt teenitud raha ära närinud on.

Bula!

... mis siis tähendab Fiji keeles: tere, tervist, ciao, moens, semu ja kõike muud muhedat. Ja seda kõlas seal igast suust. Võhivõõras kõnnib sulle tänaval otsa ja hõikab naeratedes: „Bula!“. Muhe on seal tõepoolest. Kohalikuks raadiosüldiks on mõnusad regerütmid, mida mustad kooliklutid akendeta bussis kaasa oskasid laulda. Ilmad on seal ilusad, inimesed toredad ja loodus nagu džunglis. Paradise indeed... Reis jäi lühikeseks, aga võtsime sellest kõike, mida meie piiratud eelarve lubas. Tagasi vaadates tundub, et saime just tänu tühjadele rahakottidele mõnusama kohaliku Fiji kogemuse, kui ehk oleks saanud nende kallite kruiisidega, mida meile siinseal pähe üritati määrida. Nüüd tuleb see „mis me seal siis tegime“ osa. Kui te pole sellest väga huvitatud ja tahate kohe uut haikut lugeda siis palun libistage hiirerulli nagu homset ei oleks, sest ma kavatsen hariliku nelja pildi asemel vähemalt viis pilti siia riputada (kui Lincolni raamatukogu aeglane vihõvi seda lubab) PS: Ma olen ikka üsna veendund, et üks raamatukogutädidest on see „Kodus ja Võõrsil“ Elsa! 

Brisbane-Nadi

Noored siis visati lennujaama ära, nagu preili Kristileht juba mainis, ning marakratid nagu oleme suundusime otse tariifivabasse poodi ja krabasime kaasa oma peenestid, sest tiheda eelarvega paradiislased peavad ju omad kokteilid ise valmis meisterdama. No worries! Eriti kui kohalikud odavad värsked mürgita kollased eriti mahlased ja magusad ananassid on saadaval, mille hotelli baaritädi kenasti ära lõigub ja ette valmistab ja need on nii head ja... A, sellest räägin hiljem...

Jõudsime siis Nadi lennujaama ja ... Tegelikult pole mul sellest ananassiteemast vist eriti rohkem midagi lisada, ning arvatavasti ei räägi sellest hiljem :|

... ja vasta tuli hotellibuss, mis viis meid Mercure Nadisse. Üks väga pinksponks hotell, õlgkatuse ja tõrvikutega välirestorani, basseinivaatega tubade ja väga muhesteetilise atmosfäriga. <- see ei kirjtata raudselt nii :(. 6 Fijipäeva ainult ees... Järgnevad on siis tähtsamad tugipunktid, mis me ära jõudsime teha ja soovitaks kõigile, kes Viti Levule reisima lähevad:

1. Restoran Nadina

Kohalik armastatud restoran, mis oli juhuslikult meie hotellist vaid mõne katkise plätuga komistuse kaugusel. Pakutakse seal siis kohalikke Fiji roogasid (mis üldjuhul on mereteemalised ja sisaldavad kookospiima). Fiji köögi hinnang on mükkä broo (Y).

2. Denarau Island

Nadi linna lähedal asuv jõgedega Viti Levust ära lõigatud saar, mis on igati kohaliku bussiliiklusega saavutatav sihtpunkt. (Vihje Level6: Ärge uskuge kohalikke Hindudest taksojuhte, 8 dollarise taksosõidu asemel maksad sa 70 senti bussipileti eest, mitte 12 dollarit!). Denaraus asuvad Nadi kandi peeneimad kuurorthotellid ning silmailu on seal küll (ilusad golfirajad, palmialled, uhked majad jne). 

3. Natadola Beach

Sellest oli kuulda kohe, kui Fijile saabusime. Pidavat olema Fiji (mõne meelest kogu Vaikse Ookeani) ilusaim rand, mis asub Nadist ca 40 mindise bussisõidu kaugusel pealinna Suva suunas. „We want to go to there!“ oli see, mis me mõtlesime, aga kõik hotelliinimesed ja tuuritädid ütlesid, et omal jalul sinna ei saa, tuleb võtta kallis tuur. Pärast veidikest pealekäimist saime ikkagi targemaks, et see on täiesti võimalik ja tehtav. Nimelt tuli Suva bussi peale ronida, ja öelda, et tahad Natadola ristis maha hüpata (seal oli bussipeatus ja bensukas, muud miskit). Sealt on aga oma bisnis, kuidas ca 20 kilti Natadola randa edasi saad. Meie kohalikku kahtlast vanaonu ei uskunud, kes tahtis meid oma pikapiga ära viia, öeldes, et siin täna enam bussid ei käi ja läksime küsima pensukasse (onu tuli meiega kaasa). Onu ütles sealsele tüdrukule: „Õnje siit ei käi enam bussid randa eksole õnjõ ¤silmapilgutus, silmapilgutus¤“. Neiu raputas pead. Polnud meil siis muud valikut, kui vuntsiga autosse hüpata ja talle 10 kohalikku doltsu pilduda. Sõitsime siis temaga mööda käänulisi kruusateid kuhugi metsa sisse, okou! Lõpuks keeras onu kuhugi puude vahele, kust oli juba vaikselt merekohinat kuulda ja ütles, et edasi minge ise. Jalutasime mõned sammud kohina suunas ja leidsimegi Vaikse Ookeani ilusaima ranna! Võtsime suuna sinnapoole, kus olid mõned majad paista. Vesi oli helesinine ja paistis läbi nagu Keskerakonna tühi valimislubadus. Metsa vahel sõid muru valged hobused ja kohalikud onud tossutasid mingi lehehunniku all lihhi soojaks. Noid maju oli seal tegelikult päris mõni ja lõpuks saime aru, et jõudsime Fiji peeneimasse Continental kuurorti, kus meid kohe ilusasti vastu võeti. Kohe näidati meile ette, et kus asuvad rätikud, kus on kõige parem lösutada ja et me kindlasti prooviksime ära tasuta sukeldumiskursuse. Done, done and done! Kuigi nihverdasime juba oma hotellist igaks juhuks rannalinad kaasa, haarasime ka kohalikud rätikud tagumendi alla ja läksime randlema.

  Oi kuis muhe päev. Küll aga hakkasime mingi hetk muretsema, et kaua need Suva-Nadi bussid ikka liiguvad, et kuidagi oleks vaja varsti teeristi ilmuda. Aga igaks juhuks peab ju kohalikelt küsima, mis djeela selle risti jõudmisega on. Tegime siis näod, et oleme ise ka mõned naftakuningriigi pärijad ja saime endale sellise koha lubada ning suundusime suurde peahoonesse ja ütlesime ühele baaritädile, et tahaks õhtuks Nadisse minna, mis peaks tegema? Tädi näitas näpuga kuhugi, kust vist oleks saanud limusiini ära buukida. Me väga sellest huvitanud ei olnud ja meile pakuti hoopis välja, et poole tunni pärast läheb Nadisse buss, mis töötajaid koju viib, et võite sinna peale hüpata. :) Ei pidanudki me siis kodusõidu eest maksma. Ning saime seal hotellitöötajatega juttu vesta. Näiteks saime siseinffi, et Nadist sõidab töötajate buss nende hotelli iga hommik 5:45, 7:00 ja 10:00. Et kui keegi juhtub sealkandis olema ja tahab proovida täiesti tasuta paradiisirannaretke, siis otsige bussijaamast üles Continentali buss (Sigatoka peatusest läheb) ja teeselge, et olete hertsogid. (Y)

4. Suva

4 tundi bussisõitu Suvasse, 3 tundi ringi jalutamist ja 4 tundi sõitu tagasi koju. Küll aga lendab see 4 tundi üsna kiiresti, kui suur osa teest jookseb mööda ilusat korallirahu. Tee peal on vahepeatused väikestes linnakestes, kus kari hinduonusid üritavad sulle läbi bussiakna oma võikusid maha müüa. Meil tookord kärbeste isu ei olnud ning jäid maitsmata. Fiji pealinn Suva on siis veidi suuremat sorti ja üsna räpane linn. Seal nägime meie jaoks kõige suuremat toiduturgu, kus sai igasuguste peenete puuviljade ja limuskite hinna suhtes läbirääkimisi pidada. Ilmselt leidub seal ka omajagu pätte ja kaabakaid sest Liisu sai politseionu käest noomitada, et enda käekotist korralikult kinni ei hoia. Linna peal ringi töllerdades lähenes meile ka üks kõhna mees, kes lehvitas mingit lipikut, väites, et ta on „member of city council“ ning rääkis meile pika loo, kuidas liiga paljud ärimehed müüvad vuhvelsuveniire (mitte neid korralikke Fiji suveniire). Tahtsime ka siis need korralikud suveniirid ära näha ja onu viis meid rahvarikastest tänavatest läbi kuhugi kangi alla, kus asus üks üliväike suveniiripood, kus müüdi erinevaid trumme ja puust pulki :)

5. Garden of the Sleeping Giant ja restoran Bounty

Liis võtab jutujärje nüüd üle. –Jah, sest Ron läks kaarte mängima. Aga teemasse nüüd – vott see oli küll ainuke tuur, mille Fijil ostsime. Tundsime end pool päeva nagu ÕIGED turistid, kus meie kaaslasteks oli seitse 70aastast vanainimest ja üks 9aastane poiss. Good fun! Kõigepealt sõitsime Garden of the Sleeping Giantit vaatama. See on megailus orhideede aed suure mäe otsas. Miks nad seda magava hiiglase aiaks kutsuvad? Sest see mägi näeb kaugelt välja nagu selili lamav hiiglane.. Suht palju kujutlusvõimet oli siiski meie meelest vaja kasutada, et seal mingit tüüpi näha, aga lõpuks meenutas tõesti Kristot. Aga siinkohal tervitused minu emale, kellele orhideed väga meeltmööda on. Tegin neist pilte kah, et sa siis erinevaid sorte vaadata saad, ema!

Pärast magava hiiglase aeda käisime ära Fiji vanimas külas. Sinna maabusid siis kunagi esimesed inimesed Fijil ja sealne tore külatädi näitas meile ringi. Mul õnnestus seal ka kohalike lastega pilti teha ja otsustasin, et tahan ka kunagi omale mustanahalise jõmpsika adopteerida, just nagu Angelina Jolie! Pärast seda hüppasime veel ühe rikka vanatädikese koduaiast läbi, kellel oma puuvilja aed ja kus meile ka igast erinevaid eksootilisi puuvilju maitsta anti. Küll olid njämmad.

Viimasel päeval käisime ühes restoranis, millel nimeks Bounty (nagu see šokolaad ja nagu Fiji kohalik rumm). Seda oldi meile juba nii mõnigi kord kohalike poolt soovitatud: tiigerkrevetid pidid seal „enneolematud“ olema. Proovisimegi nad seal ära ja pärast seda olime jõudnud nirvanasse. Ja nii meie reis paradiisisaarel lõppeski :)

Ma kaotasin kaardimängus:/ Aga nüüd siis rändame ära Locki rasket tööd tegema. Head päeva jätku. Ja paljupalju õnne sünnipäevaks minu kallile emale! Nautige pilte ja hoidke kontakti!

Haiku:

Ma tahaks kana.

Pole ammu saanud ju!

Taha sina ka! 

Reisipäevik osa viimane

Kui meie õhtul Brisbane’i jõudsime, oli Marja juba seal...
Pärast mõnusat Airlie beachi puhkust sõitsime alla Brisbane’i. Seal jõudsime tagasi kliimasse, millega meie kondid rohkem harjunud on ehk siis sellisesse mõnusasse Eesti suveilma. Viskasime karavanpargis telgi püsti, sõime purgisupid taas tühjaks, ma isiklikult vahetasin esmakordselt selle reisi jooksul plätud kingade vastu ja sõitsime bussiga öisesse Brisbane’i kesklinna, et kokku saada mu kursaõe Marjaga, kes igati loogiliselt ka esmakordselt just samal päeval samasse linna jõudis vaid mõnepäevasele puhkusele. Meeldiv kokkusattumus ja tulemuseks oli väga mõnus õhtu, siinkohal tervitusi kuskile Aasia sügavustesse!

Kuidas me hipidel külas käisime ja müstilist meest kohtasime...
Meie esmatutvus linnaga nii üürikeseks jäigi, sest et järgmisel päeval põrutasime juba edasi Byron Bay’sse ehk ühte armsasse mereäärsesse väikelinna, mis on kuulus oma mõnusa ja lõõgastava miljöö poolest. Jalutasime sisse infopunkti, mis me oleme avastanud on alati kõige õigem koht, kuhu uues kohas esimesena sisse jalutada ja küsisime majutuse kohta. Infotädi ei olnud väga vaimustnunud meie eelarve väiksusest, aga pärast mõnda telefonikõne oli meil majutus olemas ühes nö külalistemajas/motellis natuke Byron Bayst väljas vihmametsas. Kohale jõudes tervitas meid üks pikk mustade juustega veidi boheemlaslik noormees. Ta juhatas meid viisakalt meie tuppa, seletas, kus miski asub ja mainis ka muuseas, et ta tegelikult ei tööta seal, ta lihtsalt hängib seal aeg-ajalt. Huvitav mees. Kuna ilm oli vihmane, siis suurt midagi me esimesel päeval ei teinud. Järgmisel päeval sõitsime aga Nimbini külasse. Põhimõtteliselt on Nimbin põhjuseks, mis Byron Bay’s elavad nii lõõgastunud inimesed. Tegu on nimelt eheda hipikülaga, kus kõik kohad ja inimesed on rohkem või vähem seotud kanepiga. Külastasime kanepi muuseumi ja istusime kohvikus, kus kõrvallauas suitsetasid üks vanemate kohalike inimeste seltskond ei midagi muud kui ikka kanepit. Müügiks pakuti seda iga nurga peal, aga mitte pealesuruvalt, sest tegelikult Austraalia võimudel ikka silm päris kinni pigistatud pole ja külakesse on lausa kaamerad iga nurga peale üles pandud, et kauplemist vähendada, aga tundus, et kui pakkujaid nii palju, siis järelikult ikka mingeid mooduseid nad leiutavad, et oma kaup turistidele maha müüa. Üldiselt oli aga Nimbin väga mõnusa olemisega koht, mille tegid eriliseks kohalikud, kelledest suur osa olid vanad hipid, kes pole ilmselt 70ndatest alates pilvedelt alla tulnud. Pildil Nimbini peatänav. Pärast Nimbini naasesime oma külalistemajja, kus pidime vahetama tuba. Istusime siis oma toas ja ootasime uue toa koristamist, kui Maska mõtles vaatama minna, et kaugel koristaja oma asjadega on. Koristajaks oli ei keegi muu, kui meie müstiline pikk mustade juustega mees, kes seal ei tööta. Sel ajal kui Maska tuppa jõudis seisis mees dušinurgas ja jälgis liikumatult seina. Maska kohalolek ei häirinud ka teda eriti. Me jõudsime järeldusele, et ta on ilmselt Nimbini tihe külastaja. Pärast kahte ööd mõnusas Byron Bay’s pöörasime Wendy suuna taas Brisbane’i poole. Jätsime hüvasti pika müstise mehega, kes seekord basseini äärest lehti kokku riisus ja mõni tunnike hiljem kolisime juba oma asju Brisbane’i motellituppa, kuhu õhtuks jõudsid ka Mait ja Kadi.

Vahepeal läks lugu tagasi Brisbane’i...
Nendega kohtusime pärast farmi siis juba teist korda ja ma usun, et kohtume siinmail veel! Järgmised päevad jalutasime niisama linnas ringi, käisime korduvalt kinos(Dr. Parnassus on muidu väga hea film!) ja mõtlesime edutult, et mis meist pärast Liisi ja Roni Fijilt naasmist siis edasi saab. Aeg lendas ja nende nädalase puhkuse aeg oligi käes. Puhkus puhkusest siis:) Jätsime Kadi ja Maiduga hüvasti ja sõitsime lennujaama ja panime lapsed ilusti lennukile. Nädal aega ei kuulnud neist midagi...mis nad sel ajal tegid, kellega kohtusid, kes lapsendab lapse Fijilt....neid lugusid räägib juba Ron hiljem. Meie nädal möödus aga Gold Coastil vegeteerides. Käisime lõbustuspargis ja veepargis kaks päeva järjest, saime paaril korral veel kokku Kadi ja Maiduga, otsisime ühe pooliku silmaga Brisbane’s tööd(teadmata, mis tegelikult edasi tahame teha) ja Maska rõõmuks vaatasime Stargate Universe’i uusi osasid. Pildi tegime lõbustuspargis, kus paar tiigrit meile meeldiva show korraldasid. Kui Liis ja Ron naasesid, siis läks meil aega u pool päeva, et arutada, mis nüüd, kui rahad otsas ja tööd vaja leida ja jõudsime järeldusele, et ei taha uues kohas jälle nullist alustada ja tagasiminek Port Lincolni oligi otsustatud.

Tagasi kodus...
Nüüd oleme siis siin olnud juba pea kaks nädalat. Alguses oli päris imelik, meie luksuslik majake sai asendatud telgiga karavanipargis ja rahade seis ei lubanud isegi eriti Meghani väljamineku kutsetele vastata. Pilt on tehtud esimesel õhtul, mil tagasi jõudsime, asukoht ikka Sharky's. Kalasaaki neil pole ka eriti vahepeal olnud ja kuigi nad ikka loodavad, et hakkab paremini minema, siis meile sellest lootusest eriti ei piisanud. Nii me siis hakkasime igalt poolt töö kohta uurima ja üks taksojuht soovitas meile ühte agentuuri, kuhu siis sisse jalutasime ja kus meile kohe tööd pakuti. Konks on selles, et töö on viljasalves ja kõrbes. Ehk siis korrutage nüüd see viljatolm 40ne kraadise palavusega. Ükspäev oli ka 47, siis pandi plats lõunast kinni:) Kuna bürokraatia on võtnud oma osa ajast, siis kohale sõidame alles selle nädala lõpus...aga töökoht on olemas ja vähemalt aasta lõpuni oleme omadega mäel. Esimest korda saime ka maksupaberitele kirjutada, et oleme päris labour hire, mille casual employment ehk siis reaalne erinevus on veidi suuremas palgas ja selles, et kui ikka tööpäev läheb üle 8 tunni, siis makstakse ka üleaja eest rohkem. Nii et praegu oleme rahul ja üritame sellele kuumale ja tolmule mitte mõelda enne kui kohal oleme. Küll hakkama saame, töö ise ei pidavat raske olema....puid ikka saagima ei pea, nii et...:)
Et siis tsaupakaa praeguseks ja elagu suvi kõrbes! Ahjaa....meie roadtrip’i pikkuseks jäi siis lõpuks 10 000km....kokku oleme Wendyga läbinud juba 20 000km, nii et päris uhked võime olla oma sinise tibu üle! :)

Reisipäevik osa tva!

Hoiatus! Järgnev lugu võib sisaldada kilpkonna!








Kurrimine lõpp

Pärast paari päeva päikese käes kõrbemist (vihje level3: jalgadele peab ka päikesekreemi panema :S) otsustas pilv meile ühel varahommikul vee peale kallata. See oli vimpel, mida meie telk oodata ei osanud ja lasi läbi nagu ahenenud poor. Järgmisel õhtul lubas uuesti vihmaseks kiskuda ning uurisime onu omaniku käest, et palju läheks majakese üürimine maksma. Onu omanik ei teadnud, lubas tädi omaniku käest küsida. Mõni tund hiljem tuli tädi omanik meie einelaua juurde ja pakkus sosinal välja variandi, et kuna ühest majakesest kolib just üks pere välja, võime me selle endale saada, kui ise ära koristame. (Y) Ehk siis sel ööl maksime nelja peale kokku 28 doltsu (tavaline karavanpargi telgiplatsi hind) ja saime hoopis 2 magamistoaga, lcd telkuga elutoaga, köögi ja vanntioaga majakese ja õhtul naersime MEIE vihmatüübi üle, mitte vastupidi! Hahaaa! Ja siis liikusime edasi...

Airlie beach ja whitsundays
Järgmiseks maandumiskohaks oli meil turistide poolt armastatuim Austraalia sihtpunkt – Airlie Beach koos oma Whitsunday saartega. Airlie Beach oli ise armas väike linn, kus oli turisti jaoks kõik vajalik olemas. Linnas oli iga paari meetri tagant mingi bisnis, kes korraldas Whitsunday saartele ja korallirahule kruiise. Ei saand ka meie kruiisitamata jätta ning sebisime oma sealsest telgipargist hea diili 2ööd3päeva kruiisile, millele lisaks saime veel tasuta öid seal karavanpargis. Kruiisil olime kokku 25kesti ühe muheda purjeka peal, kus saime ise ka purjeid näppida ja neid üles-alla sikutada. Tiirutasime siis seal erinevate saarte vahel, külastasime imeilusat lumivalge liivaga kaetud Whitehaven Beach-i, ja käisime korallide vahel sukeldumas/snorgeldamas. Maska siis oli ainus meie pundist, kes võttis sukelduskursuse väikse lisanutsu eest, teistega tegime tiiru üle korallide prillid ees ja toru suus. Maruilus oli! Ajee, ostsime kaasa sinna ühekordse veealuse kaamera, millega oli üsna keerukas pilti teha, aga näe, mõned tulid täiesti arusaadavad (Y). Vahetult enne, kui oli aeg korrallide vahelt vehkat teha, nägi keegi vee all suuuuurt kilkonna ujumas. Kogunesid siis kõik kokku ja jälitasime seda düüdi. Väga muhe sell oli. Teda ei häirinud törts mitte, et mingi pande temaga kaasa ujub. Lõpuks jälitasime teda ainult Kristi ja Liisiga ja saime siis ainsana kõik ka korraks kilpsule käe pihta panna. (Y) Lisaks sellele sai muidugi õhtuti palju lusti lüüa ka. Reisi halb külg oli aga see, et rohkem oli ringi seilamist, kui neid vingeid tegevusi (nagu snorgeldamine). Sinnakanti minejatele ehk ütleks soovituseks, et pigem võtta päevakruiis korallide vahele, kui see ringipurjetamise variant. Kuid samas saab teise variandiga rohkem uute inimestega bondida, kellega näiteks järgnevatel Airlie Beachi õhtutel pubis toredalt aega veeta, nagu meie ka tegime.

Aga kuhu me edasi liikusime? Kes jõllitas seina? Kes jäi rasedaks? Sellest kirjutab miss Kristi järgmises osas sarjast „Lood, mis on Huvitavad!“!!!!!!

Ja lõpuks haiku:
Haiku ei pruugi
loogiline kõlada
aga smaragdploom?

Reisipäevik osa uno

Nüüdseks on meil juba teel olemise 11nes päev. Kuna täna peame me päiksepõletuste tõttu rannast eemale hoidma, siis ongi hea aeg teid natuke kurssi viia meie reisikesega.

Algus
Esimesel päeval põrutasime Port Lincolnist nii kiiresti ära, et õhtuks jõudsime 900km põhja poole Coober Pedy’sse. See linnake on kuulus opaalikaevanduste poolest ja paljud hotellid ja muuseumid on maa all vanadesse kaevandustesse rajatud. Meie valisime ööbimiseks aga hoopis karavanipargi, mis asus täitsa maa peal, aga oli ka selle võrra soodsam. Lõpuks läks meil järgmine päev linnast lahkumisega nii kiireks(me ei olnud siis veel profid oma tavaari kokku pakkimises Wendy pisikesse pagasnikusse), et ei käinudki üheski maa-aluses rajatises ringi vaatamas. Me teame küll, et see on umbes sama, kui minna Pariisi ja mitte vaadata Eiffeli torni, aga tahtsime hirmasti enne pimedat jõuda Uluruni, nii et kängurud ja Wendy ilusti ellu jääksid ja nii see Coober Pedy korralikult vaatamata jäigi:( Pildil on Ron ja Wendy ja maastik, mis meid kõrbesse jõudes ees ootas...ehk siis tühermaa:)

Uluru
Teise päeva õhtuks jõudsimegi siis Uluruni, panime kohalikus karavanipargis oma telgi püsti, sõime purgisupid ära ja sõitsime päikseloojanguks kivi juurde. See pidavat ju kõige ilusam aeg olema Ulurut vaadata, kuna siis käib värvidemäng eriti silmapaistvalt....jah....olekski ehk käinud, kui poleks olnud pilvine päikseloojang. Umbes kaheks minutiks tegelikult tuli ka loojuv päike pilve tagant välja ja need kaks minutit oli tõesti värvimuutus vägagi märgatav ja vägagi ilus. Ja Uluru ise....ütleks nii, et eksivad need, kes arvavad, et see on lihtsalt üks suur kivi! Järgmisel hommikul sõitsime veel Kata Tjutat vaatama ja seal veidi ringi jalutama. Kata Tjuta on iseenesest veel suurem kui Uluru, aga Uluru on vähemalt minu jaoks ikkagi võimsam:)

Alice Springs
Pärast kividele ringi peale sõitmist võtsime suuna Alice Springsi ehk siis Austraalia suurima kõrbelinna poole. Kaardi järgi võiks arvata, et Uluru ja Alice Springsi vahe on mõnikümmend kilomeetrit, aga sõita tuli hoopis u 450km, õnneks on Põhja territooriumil kiirusepiirang 130 ja autosid liigub vähe. Alice Springs oli üllatavalt suur ja ilus linnake, öömaja leidsime seekord ühes hostelis, nii et Wendy jäi meid üheks ööks parkimisplatsile ootama. See on meil siiani ainus öö olnud, mille oleme veetnud väljaspool telkimisplatsi ja ei saaks öelda, et hostelil midagi muud pakkuda on kui telklatel....kui voodilutikad välja arvata, kes su hommikuks ilusti täpiliseks söövad:S Küll aga oli Alice Springsis vahva pubi nimega Bo’s Saloon...natuke meenutas Pärnu Sassi, aga veel kihvtim. Seal me siis saatsimegi osadele teile sõnumid, et te meid veebikaamerate abil ikka reaalajas korra näha saaksite....ja siinkohal u miljon musi Hannesele, kes meile meie armsa sooviloo tellis, südame alt läks soojaks küll kõigil! Pildil on lisaks meile Steve, kes tahtis meile õhtu jooksul palju õlut välja teha, me ei kurtnud:)

Kõrb
Alice Springsist edasi võtsime suuna pikas perspektiivis kirde rannikule ja sinna jõudmiseks läbisime mõned tuhanded kilomeetrid tühja kõrbe, kus teeäärseks meelelahtuseks olid vaid termiidipesad ja kõhnad lehmad. Ööd veetsime kord kuskil road-house’i telklas, kus kohalikust baarist kostis poole ööni vanu lemmikhitte nagu Barbie Girl jms, kord aga jälle luksuslikes karavaniparkides, kus sai õhtul pärast pikka päevasõitu kuuma eest sukelduda külma basseini. Kõrbes oli muidu päris kuum küll, kui ikka autost välja pidi astuma kuskil bensukates, siis tõmbas hinge korraks kinni:S Tee peal mängisime äratüütamiseni mängu „arva ära, kes sa oled“, kus siis igaühele mõeldakse välja, kes ta on ja siis sa pead kas küsimuste abil jõudma ise ka vastuseni. Kui igast tuntud inimesed juba liiga lihtsad olid, tulid mängu ka nt tegelased Santsu isa, pilv ja nibu :S Kahesuunaline maantee oli muideks kohati ka selline nagu pildilt näha võib:S

Vihmamets
Kuuenda päeva õhtuks jõudsime kõrbest välja rannikule. Selleks pidi küll Ron sõitma sellistel mägiteedel nagu filmides näha võib, aga asi oli seda väärt. Jõudsime pärast pikki päevi kõrbes sõitu lopsakasse vihmametsa. Panime oma telgi püsti rannaäärses ilusas karavanipargis, kus muuhulgas jalutasid alatasa ringi paabulinnud ja kus öösel jäid magama vihmametsa häälte saatel, randa jalutades tervitas sind aga u kolme meetri kaugusel veepiirist u kahe meetri suurune rai...paradiis oli vist selle koha nimi, kui ma õigesti mäletan ;) Pildil meie igapäev. Vahepeal käisime ka nagu korralikud turistid ikka vihmametsa rajal, kus pidi maksma 30 dollarit, et saaks kõndida radadel, mis olid ehitatud kohati puude kõrgustele ja kuulata oma audiogiidi käest(igaüks sai oma mölafoni, kes siis sulle õige numbri sisestamisel eri puude omadusi kõrva sisse sosistas)inffi. Umbes esimesed viisteist minutit oli vahva, siis ei viitsinud enam iga puu kohta teksti kuulata ja ühtegi huvitavat looma ka ei näinud, sest iga endast lugu pidav vihmametsa loom ei ehita oma pesa turistiraja äärde. Nii et väike pettumus meie reisil, aga ei midagi liiga muserdavat.

Järgmisel päeval läksime hoopis ühel eramaal asuvale vihmametsa rajale, kus sissepääs oli kolm korda odavam, giidiks oli Liis, kes luges paberi pealt aeg-ajalt, kus mingi puuke asub ja siis viitas meilegi, et me saaks targalt noogutada, kus nägime lausa kahte madu, kus polnud peale meie mitte ühtegi inimest ja kus raja lõpus ootas meid külma mageveega koseke, mille all ujudes me pool päeva veetsime ja kilpkonnasid taga ajasime. Win!
Cairns
Paradiisist edasi liikusime Cairnsi. Cairns jääb meelde sellega, et seal tegime mina, Liis ja Ron endale elu esimesed tatoveeringud ja Maska käis arstionu juures, et oma igemepõletiku jaoks antibiotse saada.
Ja ühes eriti heas sushi kohas käisime ka...nämm-nämm. Minu tatokas on siis muidu selline.
Kurrimine
Üleeile jõudsime aga oma praegusesse peatuspunkti Kurrimine rannal. Siin on ilus ja odav karavanipark, mis on suhteliselt inimtühi ja mis on ideaalne koht, kus mõned päevad veeta, päevitada, bensiiniraha kokku hoida ja edasiliikumisplaane sepitseda...aega on meil ju küllalt;))

Minjekk!

Tere hommikust!

Kell on 7:21 ja meil on asjad peaaegu et koos. Pikalt kirjutada aega ei ole.

Jätame täna hüvasti maja ja linnaga mis on olnud meie koduks viimased 4 ja pool kuud.

Meie puhkus algas väga mõnusalt paradiisisaarel, mis oli küll veel veidi jahe. Nimelt meie suurepärased bossud ja sõbrad Tapleyd viisid meid oma suvilasse, mis on Port Lincolnist 20 minuti lennu kaugusel. Tegime pidu, seiklesime ja nägime võrratuid vaateid ja loomi - pingviine, rock-wallabisid ja sisalikke. PS. sellel saarel ei ole mitte ühtki madu! Pilte ja muljenägusid näete orksist ja picasast ja isegi facebookist.

Sees on suur segu kahjutundest ja kurbusest aga ka ootusärevusest ja seiklusrõõmust. Meie teekond edasi kulgeb Port Lincoln - Alice Springs - Tennant Creek - Burketown - Cairns - Brisbane. Vaatame selle teekonna jooksul ära vähemalt selel suure kivi keset saart, maailma vanima vihmametsa ja paradiisisaared idarannikul, kuid kindlasti ka palju muud :) Loodame, et vahepeal saab ka internetti ja ka teid asjadega kursis hoida. Viskan siia ka kaardi, kus me arvatavasti seikleme (roheline joon).





























Port Lincolnile 10 punkti! Ps. Siin elab ka üks 82 aastane eestlane Kuno Seeman, kellel õe-lapse pere Antsmäed elavad Pärnu Papiniidu tänaval -tervitused!

Maska out! Teised tervitavad

Awsum September!

El Moenso! I can haz uudiseid saaremaalt! Aga paluks hetke kannatust, loen enne mis Maska viimati kirjutas...
...
... ajee, idikad sülitavad kalasoolikaid ja õlu! Edasi läheb nii:

Nagu mõned (Priit ja Magnus) juba kuulsid, käis meil Port Lincolnis külaline. Nimelt üllatas Diana ükspäev uudisega, et lendab järgneval nädalal Hawaiilt siia visitatsioonile. Lust ja rõõm, nii juhtuski. Jõudis nii lähedale kui Adelaidi ja rallitasime Liisi ja Wendyga talle lennujaama vastu. Mis see väike 1400km ots ikka on. Niivõrd ikka oli, et saime öö Adelaidis veedetud. Väga ilus linn tundus, puha ülikoole täis nigu Tartu. Vanad majad jne. Läikiv muna. (ei oska pikemalt kirjutada sest saime seal tõesti vähe ringi käidud). Tahaks tagasi minna veel sinna. Ja siis saime nädala Dianale Lincolni elu tutvustada ja kängurusid näidata.

Tuunikala ajastu on meil nüüd selja taga sest otsa saanud on need nüüd. Japsid leidku endale uus toiduvalik, sest enne järgmist Juunit nad siit uut tunakraami ei saa.
Aga ongi aeg siin oma tööotsad kokku siduda, sest plaan on paigas trusad kotti visata ja Wendyle hääled sisse lüüa – suunas Gold Coast Express! Aitab talvisest lõunast, mõni nädal rannaliival kuluks Marjaks ära! Hoiame endal nüüd viimased nädalad sardiinikohas käed tööd täis. Kuigi kala neil praegu saada ei õnnestu (ludrid passivad mere põhjas ja näitavad kalameestele keelt :/ ) oskavad nad meile mingeid üübungeid ikka välja mõelda.

Viimased paar nädalat näiteks pesime kala kaste, mis sulavast külmkambrist välja tirisime. Alguses lustlik maru veepritsimine oli tore, kui need kalad veel nö värsked seal külmkapis olid. Aga iga päevaga sulas see ruum rohkem üles, ja need kalajäänused seal kastide põhjas kogusid rohkem ja rohkem haisupauerit ja nagu Maska leebelt ütles, Kärbsebeebisid. (ehk siis põhjalik vagelättäkk oli). Vähemalt ei läinud kõhud tühjaks, sai rohkem tööd teha ilma tüütute lõunapausideta (Y).

Vagladega tuleb meelde, et vahepeal oli Maska sünnipäev (umbes eelmine laupäev). Reede hommikul loeti kohalikus raadios ette ka sünnipäevaõnnitlus, aga magasime selle paari mindiga maha, dämit. Ma palusin raadiomiestel öelda, et sünnipäev on Mariol aga ta eelistab, et teda kutsutaks Shiny Häppy Boy-ks (googletranslate: Läikiv Õnnelik Sell :S ). Aga tol päeval sai käidud Skimboardingut proovimas meie Tunatöökaaslase(ja ülemuse poja) Antoniega. Siin on näide kuidas seda tehakse.

Õnneks ei ole näidet kuidas mina seda tegin. (ehk siis pilte kuidas ma hambupidi merepõhjas kinni olen) :). Igatahes köis auto küljes, hüppad laua peale ja üritad püsti seista.

Nagu öeldakse: „ Peen sünnipäevalaps peab peenes restoranis sööma“ (Kritiseeriv lugeja: kes ever seda öelnud on? Ron: Ma ei tunne sind, härra kritiseeriv lugeja, aga hea et sa sellele tähelepanu juhatasid, tõepoolest pole seda keegi varem öelnud). Niisiis viisime õnneselli McDonaldsisse lasteruumi:



Pärast käisime tegemas uue tiiru vaalade maailma, kus oli neid seekord päris lähedalt näha. Nagu mitu lehma oleks kokku kleebitud (aga ... jalad ära võetud :/ nüüd on see hoopis kurb kujutelm :( ).

Aga kodus ootas eestimaine kartulisalat (kodus ootas = kui koju jõudsime, istusime maskaga äriasju ajama, ja tüdrukud vaaritasid maitsva salati valmis koos vinkude ja lihhiga) [maskaga äriasju = arvutimängud :( ]. Väga maitsev oli toit!!!!
Hiljem liitus meiega ka Antonie ning tegime pokkeriturniiri. Korraks käis ka läbi sõber Konstantin ehk lühidalt 30cm pikk elus puuoks kes oli elus ja elas ja oli putukas. Usu või mitte ... aga ... ma alguses arvasin et see on puuoks :| . Pärast Antonie seletas meile ära, et kuigi ta võib tunduda nagu puuoks välimuselt, on ta tegelikult hoopis selline putukas, mis meenutab puuoksa ja on Stick Insect.


Tee või niksu aga mõnikord läheb ka meil poole päeva pealt tööisu ära. Siis aga saab töö juures uksed lukku keerata, kalahaisu maha küürida ja Meghaniga sõidule minna (tal on 4WD, sõidab paremini aukudest läbi). Käisime näiteks hiljuti Coffin Bay-s tutvumas austrite tehasega. Sõidsime siis sinna, ja üks hetk passib tee peal ees Härra Emu. Mitte kõige kavalam härra peaks mainima, töllerdas seal nii, et oleks ääre pealt alla jäänud. Kohale jõudes märkasime tee ääres ka teist emu. Otsustasin temaga juttu teha, et hoiatada ohtliku liikluse eest. Küll aga polnud too üldse minu jutust huvitatud ja tegi sääred. Ainult selline oli meie lühike vestlus:



Austrite onu siis näitas, millega nad seal iga päev tegelevad. Pidime ka toorest austrit maitsma. Maitses nagu kurbus. Sokutasin diskreetselt suutäie merekarpi tagasi. Varsti siis kõlab ehk kuskilt riigist lause: „Vabandage, kelner, aga miks üks minu auster Renati maitsega on?“ Häh!:D

Täna aga saime veel millegi toreda osaliseks. Nimelt kuulis Meghan oma sõbrannalt, kes korraldab Tuna, Sealion ja Shark Cage divingut, et täna lõunal läheb tuna ja sealioni seiklust filmima üks filmigrupp ja kui tahame saaksime soodsalt kaasa töllerdada. Tehtud, mõeldud! Käisime siis täna merel! Meiega siis olid veel seal 1 tädi saatejuht ja 2 kaameraonu, kes filmisid discovery loodussaate ja mingi travel channeli jaoks loodusklippe. (nii lapsed, jälgige nüüd rohkem loodussaateid, sest võite nüüd meid seal näha hülgeid taga ajamas). Õunõu, nüüd rääkisin ette ära. Et siis, onu kapten ja tema abiline viisid meid laevaga 1,5h kaugusele saarele (kuhu muideks inimesed minna ei tohi peale, looduskaitse ja teema). Igatahes seal saarel päevitavad merelõvid või hülged või misiganes neil vahet on. Panime seal kalipsod selga ja hüppasime vette. Onu vilistas ja lõi plaksu, ja merelõvid, nigu koerad, tegid tormijooksu vette ja hakkasid meie vahel rõõmsalt sulistama. Väga torend oli! Olidki nagu kutsikad need koletised, tahtsid et sa neid taga ajaksid ja siis ujusid ümber sinu ja üritasid sind järgi teha. Õnneks haisid siis juhuslikult ümbruses ei olnud ja meil jäid kõik tähtsamad jäsemed alles (Y).



Pärast hülgeid võtsime suuna tagasi ja läksime ühte tuunikalafarmi. See on siis selline ümmargune võrk keset ookeani, kus elavad tuunikalad sees. Saime ka nendega ujuda. Väga kõhe oli :D





Ja sellega lõppeb tänane osa raamatust „Lood mis huvitavad!“.
Tänan tähelepanu eest ja sööge ikka juurvilju ka!
Teie,
Ronnu

Uued uudised

Mingil põhjusel otsustasime järsku minna tagasi Perthi lähedale oliivifarmi kus mõni kuu tagasi töötasime. Mõtlesime vist, et käime korraks, teeme pilte ja vaatame inimesi. Sinna jõudes oli juba pime ja all majas käis nagu mingi melu ning sinna me suundusimegi. Värava peal oli ootamas meid pool-ülemus Charlie. Seletasime talle, et oleme need neli eestlast kes seal töötasid. Charlie, temale iseloomulikult, ütles jajah ja kutsus meid tuppa. Sisse astudes saime aru, et meie tunne oli õige – seal oligi melu – inimesi oli palju, kõik olid üleslöödud ja ühesõnaga igati harjumatu vaatepilt farmi kohta.

Mingil põhjusel ei olnud me arve stanud sellega, et seal võib olla ka meie ülim vaenlane Peter – aga ta oli. Kuid isegi tema oli erinev – seljas hawai särk ja juuksed geeliga ära sätitud. Seletasime ka talle, et tulime vaid üheks ööks külla ja pildistama ning ta oli sellega väga päri. Kristi tahtis temaga ka juttu ajada kuna tundus, et see võis isegi sellises õhkkonnas võimalik olla. Kuid Peter ütles järjepidevalt, et ta peab kuskil mujal olema või midagi tegema. Pärast mõnda aega läks Kristil närv mustaks ja ta karjus Peteri peale, et ta on alati teda sõimata tahtnud ja lõpuks ütles Peterile väga kurjalt „Fuck off!“. Peter loomulikult solvus ja käskis meil ära kaduda. Üritasime veel jääda ja talle vastu punnida, kuid pidime siiski lahkuma. Aga me ei kartnud Peterit, kuna farmi territooriumil ei tohi ta meile midagi teha – muidu ootaks teda kohtuasi.

Hakkasime siis mäest üles jalutama, et jõuda meie vana Toyota džiibini, millega farmis tööd tegime kuna oma Mitsubishi pidime farmi väravate taha jätma. Meist aga jookis mööda, mäe otsa, Peter, kes sealt ennast alla veeretas proovides meid tabada ja ümber paisata. Ta jõudis teha vaid paar ebaõnnestunud katset enne kui me džiipi istusime. Kui Kristi ütles, et sellest saaks hea blogi sissekande, siis Liis vaidles vastu, et ei saa, kuna piisavat pildimaterjali pole. Mingil põhjusel oli džiibi tagaiste ära võetud, kuid mahtusime ka neljakesi ette istuma ning sõitsime farmi väravate ja oma auto poole.

Väravate juures ootas meid aga politsei ning me kartsime, et võibolal on probleem, et me neljakesi ees istume. Õnneks peatasid nad meid aga vaid korraks, et kleepida auto külje peale seesama „Australian Fishing Enterprise“ kleepekas mida me Port Lincolnis olime tuunikalakarpidele kleepinud. Väravast välja jõudes kuulsime aga džiibikastist hääli ning sealt hüppas välja mingi mees, keda selgelt ei näinud... Kui see oli Peter siis väljaspool farmi võib ta meile kallale tulla!

Aga siis helises Kristi äratuskell ja sellega ta uni ka lõppes. Algas järjekordne tööpäev endises Port Lincolnis, kus pidime täna minema tuunikalade jaoks kaste tegema. Enne tänast päeva oli veel aga ka teisi päevi millest enne kirjutan.

Nagu Kristi eelmisest blogist lugesite, tekkisid meil itaallastest sõbrad, kelle viimane nädal siin linnas olime peaagu vist igal õhtul väljas ja tarbisime mõõdukalt alkoholi. Väga äge oli. Paar korda käisid nad ka meil külas ja tegid itaalia sööki. Esimesel korral oli menüüs kreveti risotto, mis oli väga-väga-väga hea. Teist kord atehti tõelist itaalia ahjupizzat, kus peal ei olnud teragi liha – ainult juust ja tomatipasta ja oliivid – hea. Aga itaallased läksid juba vist 3 nädalat tagai Brisbane’i ja sealt sõidavad ringiga ümber Austraalia. Port Lincolni lubasid tagasi jõuda septembri lõpus ning kui kõik hästi läheb, siis sõidame nendega koos oktoobri alguses, kui tuunikala hooaeg lõpeb, edasi Brisbane’i ja üldse idakaldale puhkama. Nii palju siis itaallastest.

Pärast itaallaste lahkumist saime kirja Kadilt ja Maidult, kes olid juba meie poole teel. Ühesõnaga jah, tulid meile külla. Väga tore oli neid jälle näha ja farmijuttu ajada. Paraku aga need kaks päeva, mila nad külas olid meil, olime meie pikad päevad tööl ja koos turistitamas ei saanudki käia.

Viimased kaks nädalat oleme aga vist küll iga päev tööl käinud, kaasaarvatud nädalavahetused. Minul ja Kristil jäi küll vahele 1 tööpäev, kui pärast Kadi ja Maitu, tuli meile külla Hr. K. Õhugripp. Õnneks ei Kadi ja Mait ega ka LiisRon seda meilt ei pärinud. Kaks nädalat iga päev 8-9 tunniseid päevi teha tundub küll palju, aga eks me harju kõigega. Halb on nii palju töötamise juures see muidugi, et saame palju palka ja rikkuritena peame astmelise tulumaksu tõttu riigile loovutama 30%. Aga küll me selle tagasi nõuame.

Aga nüüd väheke meie põhitöökohast tuunikalatöötlusel. Töötame praeguse seisuga sellistel ametikohtadel, et Kristi kaalub kalu ja sisestab nende pikkuse ja kaalu kaal-kompuutrisse. Siis seal vahepeal on terve trobikond idioote, kes lõikavad ja pesevad ja kuivatavad ja kaaluvad uuesti ja panevad kalad karpi. Siis meie Roniga teibime karbid kinni ja Liis kirjutad nii karbi kui paberi peale informažooni, et meis seal karbis on ja kellele see karp läheb. 99% tuunikalast ekspordime me Jaapanisse, kus selle kilo eest makstakse seal kuni 600 dollarit. Päevas läheb värsket kala ekspordiks meilt umbes 14 tonni. Tehke oma arvutused ise, kes tahab.
Tööjuures on meil aga palju idioote, nagu varem mainisin. Sellistel kohtadel töötavadki kas rändurid või kohalikud tolgused. Muidugi on meil ka päris normaalseid kolleege, aga normaalsemad inimesed on tööle pandud frozenisse, ehk külmutusruumi, kus pärast kalade töötlemist pannakse nad -60 kraadisesse külma, mis teeb 9 minutiga 50 kilosest kalast jääkamaka – või nii nad vähemalt räägivad. Normaalsete inimeste eesotsas on meie põhiülemus, kreeklastest vanematega austraallane, keda kutsume Pappy-ks (hääldus: päpi). Tema on suur mees, kes kutsub idikaid olenevalt päevast kas sigadeks või idikateks ning tunneb meile kaasa, et peame nendega koos töötama, kuid lubab septembriks paremat tulevikku, kui frozen töö lõpetab ja sealt normaalsed inimesed meie idikaid asendama tulevad. Idikate näiteks võib tuua naljad alustades sellega, kui üks paks poiss vilistab ja siis kui vilina peale tema poole vaadatakse, näitab ta näpuga minu poole, nagu mina oleks seda teinud – ja lõpetades sellega, et võetakse (karantiinialas) suhu kalasoolikad ja sülitatakse üksteise peale. Jeee!

Aga jah – suhteliselt rutiinselt on viimasel ajal läinud, töö ja magamine jne. Vahepeal käime baaris ka kus mõnikord kohalikud töökaslased ostavad terve õhtu jooke meile. Inimesed on väga sõbralikud siin. Oleme ka paar korda oma sardiinivabriku tööandjate juures külas käinud, kus meile head paremat sööki on tehtud ja jooke pakutud.

Täna aga olime vaid pool päeva tööl ja saame seetõttu aega kodus veeta. Ilmad on vähe paremad – talve selgroog on murtud. Oleme oma aias ja joome õlut – vaadake pildi pealt ise.
















Edu ja jõudu ka teile, Eesti suvitajad!!!

Maska