Minu kontor on ookean ja mu tööpäev on pikk

Tere lapsed! Kuna võin hulljulgelt öelda, et töö laeval on olnud seni kõike kihvtim tööots siin Ozimaal, siis mõtlesin sellest tiba pikemalt teile pajatada. Nii, et haarake oma lemmik kaisukaru ja ajage kõrvad kikki, onu Ronaldil on väike lugu rääkida... Alustan sellest, mida maagilist ja toredat hiljuti ühest Mehhiko tuunikalafarmist välja sikutati:



Bööö!









Nagu tädi Kristileht mainis, läksid pärast külmutatud kalmaaride ümber pakkimist poiste ja tüdrukute ametiteed lahku. Sellega algab lugu, kuidas said minust ja Maskast deckied. Asja tegi aga põnevamaks see, et meid saadeti eraldi laevadele töötama ning esimest korda Austraalias sain õige soolokogemuse. Tegelikult valetan veidi, Locki viljapees töötasin ka enamuse ajast teistest eraldi :/ Heheheheh hmm.... :|

Eniveis, alustasin tööd üsna suure laeva peal nimega SAMS1. Töö algab vara (minu jaoks vähemalt) ning kell 6:00 peab olema laeva peal platsis. Pikimaks päevaks sain mina 13,5h. Laeva peal oli meid siis üldiselt 5 pluss kapten. Esimene päev laeval meenutas veidi filmides nähtud esimest päeva trellide taga. Kõik tegelased olid üsna karmi olemisega (va üks soome backpacker nimega Mikko :| ) ning kui laev esimest korda liikuma hakkas, kõnetas mind üks ülisuur must põlisuusmeremaallane ning tegi minu kohta mingi nalja, kus vähemalt iga kolmas sõna vääriks telekas biipi. Kõik naersid, mina naersin, oi lust ja rõõm. Kuid tundus, et siin on esmamülje üsna tähtis vastasin talle sama vulgaarse naljaga ja näe, olingi kogu pandega vennastunud. Nagu Kristi mainis oli sel tööl palju reisimist, kuid kuna palgakell tiksus, tähendas see ainult head. Nimelt siis lendavad kell 6 hommikul köied kaile, sealt rändame ca 30mintsu firma sadamasse (tee peal sõidame oma majast mööda ja tüdrukud saavad pisaraid valades valge taskurätiga lehvitada). Seal laetakse suurte tünnidega sardiinid peale ja siis paaritunnine tripp farmide juurde. Laeva peal oli aga seda vaba aega veeta üsna muhe. Toitu täis külmkapp ja kohvikann on sinu päralt, lugemist on palju, no worries. Küll aga oli laeva literatuur üsna ühesuunaline. Noh selline, et ma jätsin esimesel päeval Maskalt laenatud põneva PC Magazine sügavale kotipõhja, et keegi seda ei näeks :D Seda nähes mõistsin ka, miks meie maapealne ülemus arvas, et laev pole koht naiste jaoks, kui küsisime kas tüdrukud saaksid ka seal tööd! Ei ole tõesti, meremehed on ikka meremehed.

Meie missioon merel oli siis kühveldada tuunikalafarmidesse võimalikult palju sardiine, et nad läheksid suureks ja paksuks, et siis japsid korralikult kõhu täis saaksid pärast. Lisaks sellele hoolitsevad deckied selle eest, et laev saaks kiiresti vajalikku kohta kinni seotud ja orgunnivad kõike, mis on seotud kraanaga tünnide tõstmise, puuride köite jne jne-ga. Juba esimesel päeval mõistsin, et laeva peal töötades on jube lihtne näppudest ilma jääda ning neid pidi hoidma. Nii mõnelgi kaptenil ja laevaklutil olid mõned näpskid puudu näiteks. Aga meie põhitöö siis, labildamine, oli tegelikult üsna raske. Harlik päev oli kühveldada ca 20x1,3t sardiine ühel laeval. Ja kühveldama pidi võimalikult kaugele ja laia kaarega, ehk siis igasse kühvlihoopi peab ikka täie oma jaksu sisse panema. Esimesed paar päeva olid väga hullud ja kohati kahtlesin, kas üldse leian enam jaksu, et seda edasi teha. (Spoiler: Leidsin :| ).

Pärast kahte nädalat SAMS-i peal rügamist saadeti mind üle teisele laevale, Silver Image. Image oli eelnvast paljupalju väiksem laev. Pfff, isegi oma kraanat ei olnud peal... Hea lodja! Küll aga oli seal töötamine millegipärast palju meeldivam. Inimestega sain ka paremini läbi veidi (mis muidugi ei tähendand, et sardiinisõjad ära ei jäänud, inimestele vetsu dekivoolikut ei lükatud, töökindaid päiksekreemi täis ei valatud, põlevaid suitsukonisid tagataskusse ei pandud... oeh, good times :D).

Uue laeva kõige parem külg oli muidugi see, et see oli põhjalikult toitu täis pakitud ja lisaks sellele, oli uue kaptenil mõnus hobi meile igasugu grandioosseid praade valmis vaaritada. Ükspäev ootab kühveldamise vahepeal meid laua peal grillkanaroog igasugu kastmete ja lisadega, teinekord hõikab ta nimepidi meid kordamööda wheelhousi ja pistab meie sardiinidega kaetud kätte hiiglasliku hot-dogi või purksi. Yummy! Uue laeva peal töötamisel oli aga meeldejääv algus. Nimelt, esimene päev kui sel laeval merele läksin, oli meil torm! Siis ma aga avastasin, et kui laev sõidab üle 3meetriste lainte, kõik lahtised asjad lendavad seinast seina, kui laeva süsteem annab kosta valju alarmi iga kord kui laev lainte vahel õhus lendab või ohtlikult viltu mõnes suunas on, kui all naridel magavad töökaaslaseld aegajalt lakke lendavad ja sa mõtled, et kas järgmise paari minuti jooksul oled veel vee peal või vee all ning samal ajal mõtled, et peaks jätkuvalt chilli nägu hoidma, sest äkki pole sellised tingimused sel alal üldse haruldased, mistõttu oleks üsna piinlik olla ilma asjata näoga nagu ma punnitaks midagi aborigeenset välja, ET sel hetkel pole midagi paremat kui panna kõrvaklapid kõrva ja punt nimega Slipknot mängima. Seda tehes tunned, et kõik ongi tegelt täpselt nii nagu peab ja äärmiselt igav oleks preagu vaikse ilmaga keset ookeani olla. Lisaks kõigele sellele oli selliste laintega kühveldamine äärmiselt lõbus, üritades terve aeg lisaks eeskujulikkude labidavisete ka kuidagi ise laeva peal püsida. Ja kirsiks tordi otsa, jäi kogu mu hommikusöök tublisti õiges suunas liikuma, MISTÕTTU sain julgelt lõpuks ära öelda, et ma vist ei jää merehaigeks (seda küsiti meilt korduvalt, enne laeva peale tööle minekut).

Pildimaterjalid kogu sellest põnevast tööst on aga nullilähedased, kuna fotkaparaati ei lubatud kaasa võtta. Küll aga sain nähtud ühtteist märkimisväärt. See oli ehk üsna harilik, et meid saadab delfiiniparv, kui farmist farmi sõidame. Meil oli isegi külmkapi peal kiri, et ÄRGE visake sardiine lindudele ja delfiinidele. Head kitsipungid, muidugi viskasin ja oiguitore oli vaadata kui delfiin minu visatud kala järas nomnomnom. Tuus asi, mille seal veel ära nägin oli HAI! Pakun, et üle 2m pikkune hammerhead hai ujus must mööda, kui just farmi küljes kiikusin. KUSJUURES, ujus täpselt nagu vilmis, uim viuhti-väuhti vee pinnal.



Aga nagu viuhti lendasid need nädalad mööda. Viimaseks töönadalaks jäi minu sünnipäeva nädal. Poisid tegid ka mulle kingituse, nii armas neist, kingiks oli DECKHOSE! Ehk siis kui ma rahulikult laeva dekil köisi kinni sidusin, suunati suure survega voolik minu suunas ja ma polnud enam kuiv. Õnneks suutsin vooliku kähku endale võita ja päeva lõpuks olid kõik märjad. Mulle pakkus aga kõige rohkem huumorit, et olin üks vähestest, kes endale varuriided kaasa võttis, HAH! :D Pärast viimast tööpäeva läksime oma laeva kluttidega veel puppi tähistama, kuid mis ma ei teadnud oli, et pubis tähistas kogu firma hooaja lõppu (ehk siis bossudel oli võetud lahtine arve :). Küll aga olin mina tubli ja vastutustundlik ning lahkusin pärast kuuendat pinti. Kes siis ikka haisva suuga läheb onu Jasoni juurde, et too mu meremeheperioodi käele tembeldaks.