Minu kontor on ookean ja mu tööpäev on pikk

Tere lapsed! Kuna võin hulljulgelt öelda, et töö laeval on olnud seni kõike kihvtim tööots siin Ozimaal, siis mõtlesin sellest tiba pikemalt teile pajatada. Nii, et haarake oma lemmik kaisukaru ja ajage kõrvad kikki, onu Ronaldil on väike lugu rääkida... Alustan sellest, mida maagilist ja toredat hiljuti ühest Mehhiko tuunikalafarmist välja sikutati:



Bööö!









Nagu tädi Kristileht mainis, läksid pärast külmutatud kalmaaride ümber pakkimist poiste ja tüdrukute ametiteed lahku. Sellega algab lugu, kuidas said minust ja Maskast deckied. Asja tegi aga põnevamaks see, et meid saadeti eraldi laevadele töötama ning esimest korda Austraalias sain õige soolokogemuse. Tegelikult valetan veidi, Locki viljapees töötasin ka enamuse ajast teistest eraldi :/ Heheheheh hmm.... :|

Eniveis, alustasin tööd üsna suure laeva peal nimega SAMS1. Töö algab vara (minu jaoks vähemalt) ning kell 6:00 peab olema laeva peal platsis. Pikimaks päevaks sain mina 13,5h. Laeva peal oli meid siis üldiselt 5 pluss kapten. Esimene päev laeval meenutas veidi filmides nähtud esimest päeva trellide taga. Kõik tegelased olid üsna karmi olemisega (va üks soome backpacker nimega Mikko :| ) ning kui laev esimest korda liikuma hakkas, kõnetas mind üks ülisuur must põlisuusmeremaallane ning tegi minu kohta mingi nalja, kus vähemalt iga kolmas sõna vääriks telekas biipi. Kõik naersid, mina naersin, oi lust ja rõõm. Kuid tundus, et siin on esmamülje üsna tähtis vastasin talle sama vulgaarse naljaga ja näe, olingi kogu pandega vennastunud. Nagu Kristi mainis oli sel tööl palju reisimist, kuid kuna palgakell tiksus, tähendas see ainult head. Nimelt siis lendavad kell 6 hommikul köied kaile, sealt rändame ca 30mintsu firma sadamasse (tee peal sõidame oma majast mööda ja tüdrukud saavad pisaraid valades valge taskurätiga lehvitada). Seal laetakse suurte tünnidega sardiinid peale ja siis paaritunnine tripp farmide juurde. Laeva peal oli aga seda vaba aega veeta üsna muhe. Toitu täis külmkapp ja kohvikann on sinu päralt, lugemist on palju, no worries. Küll aga oli laeva literatuur üsna ühesuunaline. Noh selline, et ma jätsin esimesel päeval Maskalt laenatud põneva PC Magazine sügavale kotipõhja, et keegi seda ei näeks :D Seda nähes mõistsin ka, miks meie maapealne ülemus arvas, et laev pole koht naiste jaoks, kui küsisime kas tüdrukud saaksid ka seal tööd! Ei ole tõesti, meremehed on ikka meremehed.

Meie missioon merel oli siis kühveldada tuunikalafarmidesse võimalikult palju sardiine, et nad läheksid suureks ja paksuks, et siis japsid korralikult kõhu täis saaksid pärast. Lisaks sellele hoolitsevad deckied selle eest, et laev saaks kiiresti vajalikku kohta kinni seotud ja orgunnivad kõike, mis on seotud kraanaga tünnide tõstmise, puuride köite jne jne-ga. Juba esimesel päeval mõistsin, et laeva peal töötades on jube lihtne näppudest ilma jääda ning neid pidi hoidma. Nii mõnelgi kaptenil ja laevaklutil olid mõned näpskid puudu näiteks. Aga meie põhitöö siis, labildamine, oli tegelikult üsna raske. Harlik päev oli kühveldada ca 20x1,3t sardiine ühel laeval. Ja kühveldama pidi võimalikult kaugele ja laia kaarega, ehk siis igasse kühvlihoopi peab ikka täie oma jaksu sisse panema. Esimesed paar päeva olid väga hullud ja kohati kahtlesin, kas üldse leian enam jaksu, et seda edasi teha. (Spoiler: Leidsin :| ).

Pärast kahte nädalat SAMS-i peal rügamist saadeti mind üle teisele laevale, Silver Image. Image oli eelnvast paljupalju väiksem laev. Pfff, isegi oma kraanat ei olnud peal... Hea lodja! Küll aga oli seal töötamine millegipärast palju meeldivam. Inimestega sain ka paremini läbi veidi (mis muidugi ei tähendand, et sardiinisõjad ära ei jäänud, inimestele vetsu dekivoolikut ei lükatud, töökindaid päiksekreemi täis ei valatud, põlevaid suitsukonisid tagataskusse ei pandud... oeh, good times :D).

Uue laeva kõige parem külg oli muidugi see, et see oli põhjalikult toitu täis pakitud ja lisaks sellele, oli uue kaptenil mõnus hobi meile igasugu grandioosseid praade valmis vaaritada. Ükspäev ootab kühveldamise vahepeal meid laua peal grillkanaroog igasugu kastmete ja lisadega, teinekord hõikab ta nimepidi meid kordamööda wheelhousi ja pistab meie sardiinidega kaetud kätte hiiglasliku hot-dogi või purksi. Yummy! Uue laeva peal töötamisel oli aga meeldejääv algus. Nimelt, esimene päev kui sel laeval merele läksin, oli meil torm! Siis ma aga avastasin, et kui laev sõidab üle 3meetriste lainte, kõik lahtised asjad lendavad seinast seina, kui laeva süsteem annab kosta valju alarmi iga kord kui laev lainte vahel õhus lendab või ohtlikult viltu mõnes suunas on, kui all naridel magavad töökaaslaseld aegajalt lakke lendavad ja sa mõtled, et kas järgmise paari minuti jooksul oled veel vee peal või vee all ning samal ajal mõtled, et peaks jätkuvalt chilli nägu hoidma, sest äkki pole sellised tingimused sel alal üldse haruldased, mistõttu oleks üsna piinlik olla ilma asjata näoga nagu ma punnitaks midagi aborigeenset välja, ET sel hetkel pole midagi paremat kui panna kõrvaklapid kõrva ja punt nimega Slipknot mängima. Seda tehes tunned, et kõik ongi tegelt täpselt nii nagu peab ja äärmiselt igav oleks preagu vaikse ilmaga keset ookeani olla. Lisaks kõigele sellele oli selliste laintega kühveldamine äärmiselt lõbus, üritades terve aeg lisaks eeskujulikkude labidavisete ka kuidagi ise laeva peal püsida. Ja kirsiks tordi otsa, jäi kogu mu hommikusöök tublisti õiges suunas liikuma, MISTÕTTU sain julgelt lõpuks ära öelda, et ma vist ei jää merehaigeks (seda küsiti meilt korduvalt, enne laeva peale tööle minekut).

Pildimaterjalid kogu sellest põnevast tööst on aga nullilähedased, kuna fotkaparaati ei lubatud kaasa võtta. Küll aga sain nähtud ühtteist märkimisväärt. See oli ehk üsna harilik, et meid saadab delfiiniparv, kui farmist farmi sõidame. Meil oli isegi külmkapi peal kiri, et ÄRGE visake sardiine lindudele ja delfiinidele. Head kitsipungid, muidugi viskasin ja oiguitore oli vaadata kui delfiin minu visatud kala järas nomnomnom. Tuus asi, mille seal veel ära nägin oli HAI! Pakun, et üle 2m pikkune hammerhead hai ujus must mööda, kui just farmi küljes kiikusin. KUSJUURES, ujus täpselt nagu vilmis, uim viuhti-väuhti vee pinnal.



Aga nagu viuhti lendasid need nädalad mööda. Viimaseks töönadalaks jäi minu sünnipäeva nädal. Poisid tegid ka mulle kingituse, nii armas neist, kingiks oli DECKHOSE! Ehk siis kui ma rahulikult laeva dekil köisi kinni sidusin, suunati suure survega voolik minu suunas ja ma polnud enam kuiv. Õnneks suutsin vooliku kähku endale võita ja päeva lõpuks olid kõik märjad. Mulle pakkus aga kõige rohkem huumorit, et olin üks vähestest, kes endale varuriided kaasa võttis, HAH! :D Pärast viimast tööpäeva läksime oma laeva kluttidega veel puppi tähistama, kuid mis ma ei teadnud oli, et pubis tähistas kogu firma hooaja lõppu (ehk siis bossudel oli võetud lahtine arve :). Küll aga olin mina tubli ja vastutustundlik ning lahkusin pärast kuuendat pinti. Kes siis ikka haisva suuga läheb onu Jasoni juurde, et too mu meremeheperioodi käele tembeldaks.

Kaunist kevadet, Eestimaa!

Aeg lendab ja ongi juba liiga kaua eelmisest postitusest. Enamik teist on ilmselt ikka teadlikud, et oleme endiselt Port Lincolnis ja aktiivsed kalatööstuses, vahepeal oleme lihtsalt ametiposte vahetanud.
Poiste töö
Poisid töötavad laevadel, mis toidavad farmis elavaid tuunikalu. See tähendab siis, et igal hommikul kella 6(!) ajal lähevad nad laevadele, seilavad tunni-kaks, et jõuda esimese farmini. Seal kühveldavad nad kaladele hunnikuteviisi sardiine ja liiguvad edasi uue farmi juurde ja sealt jälle uue juurde kuni päev on õhtus ja aeg koju tulla. Nii et nad on meil kühveldajad, muskel kasvab ja kalahais riietel on tugevam kui kunagi varem:) Mõnikord teevad nad seal merel ka muid töid, aga enamasti on põhiülesandeks siiski tuunikalade paksuks söötmine. Maska suutis ka esimesel päeval merel jääda keeva vee anuma kukkumisteekonnale oma kannikaga ette, mis tähendas kahte nädalat kodust ravi, et nahka tagasi kasvatada. Praguseks on sellest insidendist alles kõigest üks suur roosa laik, nii et lõpp hea kõik hea:) Pildil naaseb Maska töölt koju.
Tüdrukute töö
Meil Liisiga oli pärast harivat ja vaheldusrikast sardiinide lahtipakkimist natuke töötu olemine. Naisi laevadele ei võeta ja ega eriti ei tahaks ka:S Ühe nädala istusime kodus ja ootasime agentuuritädi kõnet, kes meile suure suuga Lincolni viljasalves vahetusi lubas. Pärast nädalat saime aru, et taaskord oli tegu austraallase jutuga ja asusime ise tööd otsima, mis on alati kindlam variant kui agentuuridele lootma jääda. Käisime läbi hulga uhkeid kalavabrikuid ja jätsime oma numbrid ja pika kogemuste nimekirja....meil on ikkagi kalavabrikantide kohta päris kõvad CVd siin juba, ma ei tea, kas nutta või naerda:S Samaaegselt helistas meile aga üks endiseid ülemusi ja ütles, et ta tuttaval on veiniistanduses paar päeva abi vaja. Olime loomulikult kohe nõus ja paar päeva käisime siis veinipuudelt võrke maha võtmas. Töökoht oli tore, sest istanduse juures asub ka animal park ehk siis koaala ja kängurud ja kõik muud siinsed armsad olevused, keda võiks terve päeva paitada. Töö ise oli raskuselt teine, mida siinmaal teinud oleme(oliivipuid ei trumpa miski üle), sest pidime kiirelt puude vahel lippama ja muudkui kummardama ja võrkude kinnituskohti näpitsatega katki tegema, sest traktor, kes võrke korjas ajas meid konstantselt taga. Palav oli ka ja viinamarjade peal elavad ühed inetuimad ja ka päris pirakad ämblikud....brrr. Aga töö saime tehtud ja sellele järgnes parim töö, mida siinmail teinud oleme. Nimelt palus ülemus meil paariks-kolmeks tunniks kauemaks jääda ja linde viinamarjadelt ära ajada. Töö seisnes selles, et pidime ATVdega viinamarjapuude vahel ringi kihutama ja hirmutavaid hääli tegema, et linnud ära ehmuks ja marju ei sööks, enne kui need korjatud saavad. Iga paarikümne minuti järel võisime puhkepausi võtta, mille sisustasime siis loomapargi isendeid imetledes ja viinamarju kugistades. Lõppkokkuvõttes sõime ise rohkem marju kui ükski lind seda tol õhtul teha oleks jõudnud, aga töö on töö:D Praegu käime me aga ühes tuunikala kohas viis päeva nädalas tööl ja pakime seal igast muid kalu ja teeme kaste ja mida iganes muud meile teha leitakse, nii et tööd iseenesest on, olgugi, et tunde tahaks veidi juurde saada. Aga ei saa kurta:)
Vaba aeg
Port Lincoln on üks väga mõnus linn, aga väljaskäimisega on siin veidi raskusi. Siin lihtsalt ei ole head baari/klubi. On üks väga hea pubi, kus veeta reede õhtuid, aga kui tahaks sealt kuhugi edasi minna, siis jääb ainukeseks variandiks Sharky’s, mis iseenesest ei oleks halb koht, kui nende eesmärgiks poleks lasta maailma kõige kohutavamaid remixe normaalsetest lugudest segatuna lihtsalt maailma kõige kohutavamate lugudega. Siis on siin veel üks klubi Oceans, aga see on lahti oma suva järgi, mis tavaliselt on kõigest üks laupäev kuus ja ka siis mitte erilise ette teatamisega:S Nii et enamuse oma vabast ajast veedame ikka koduseinte vahel. Ja siis ongi tore, kui keegi ka vahel külla tuleb. Eelmise nädala veetsid meie juures Kadi ja Mait. Korralike eestlastena tegime siis ka šašlõki õhtu. Kuna meil grilli ei ole, siis käisid Mait ja Maska poes ja muretsesid meile 15 dollari eest Grill & Chill asjanduse, mis on siis nii grill kui cooler....hmmm....asja ajas see moodustis ära ja šašlõkki ja kartulisalatit sõime lõhkemiseni...oi kui hea oli! Üldse oli see üks tore nädal, kui meil külalised olid ja päev pärast nende lahkumist oli lausa imelik töölt koju tulles avastada, et kedagi polegi elutoas tervitamas:) Nüüd siis järgmine deit sügisel Eestimaal, ei tea, kas siis teeme hoopis nostalgia mõttes sausage sizzle’i või äkki känguru steigi õhtu?:) Pildil šašlõkk koos õllega, mis siinsetest maitseb enim nagu Eesti õlu:)
Tulevik
Tulevik on meil nüüd taaskord veidi värviline ja veidi tume. Meil siin saab härrastel nimelt töö otsa, sest paksud tuunikalad on valmis pappkastides Jaapanisse lennutamiseks ja kui pole kala, siis pole ka vaja neid sööta. Ja üleüldse võiks liikuda kohta, kust saaks veel elamusi ja seiklusi juurde, nii et täiesti võimalik, et järgmine nädal samal ajal asume juba teele Victoria suunas(see osariik, mille pealinn on Melbourne) ja vaatame, kes meid seal palgata tahab. Port Lincoln on kodu, aga üle kaheksa kuu siin veeta ei ole aus kõigi teiste kohtade ees, mis meil veel enne kojutulekut avastada oleks vaja:) Nii et tõenäoliselt oleme peagi on the road again....oma armsa Wendyga(kes sai endale hiljuti tutikad uhked esirehvid):)
Jällekirjutamiseni!

What`s cookin?

Aasta 2010 on juba 31 päeva kestnud. Muudkui viuhh ja viuhh lendavad päevad mööda. Täna on aga vast kõige chillim – on nädalavahetus ja saame seda rahulikult oma uues kodus veeta. Kodus mõnulemise tunnet kogesime viimati eelmise aasta oktoobris, sest pärast seda oleme pidevalt ringi rännanud ja erinevates karavanparkides/hostelites/külapeal elanud. Nüüd aga saime end Port Lincolnis sisse seatud ja üürime jällegi sadamapiirkonnas üht mõnusat maja-korterit. Ookeani kaldal elamisel on see pluss, et siin on kohe see ookean.

Lisaks sellele, et ookean niisama mõnus on, pakub poistele lusti ja rõõmu siin kala püüda. Ja täna läks neil eriti hästi. Ronaldil jäi õnge otsa selline tegelane nagu snook. Ta oli u 50 cm pikkune. Eestis snooke pole, aga idee poolest on nad midagi haugi ja angerja pojapoja sarnast. Aga väga hea söögikala on see siinmail ja nii ma siis pidingi selle ära puhastama. (Nii hüpoteetiliselt rääkides kui mul oleks valida, kas puhastada kala või teha midagi muud, siis...) Aga õhtul paneme kala ahju ja siis saab maitsta.

Ja Maska sai ka just mingi tüübi kätte, aga ei suutnud seda kalaraamatu abiga tuvastada ja lasi ta vette tagasi. Teda siis õnneks puhastama ei pidanud.

Küll on tore onjo!

Kui jutt kalade peale juba läks, siis tööl käime ühes tuunikala firmas, kus jaanuari algusest saati oleme tuunikalade söödaks mõeldud sardiine karpide seest välja võtnud. Kõlab keeruliselt, eksole? Ongi. Töö on väga pingeline, ja mis peamine, hariv. Ning umbes nädala pärast hakkame sardiinide asemel kalmaare lahti pakkima. Karjääriredelil sammuke üles nagu niuhti! ... Aga tegelikult pole siin viriseda midagi ja loodetavasti jagub siin meile tööd veel mõnekski kuuks. Sest Port Lincoln on suviti veel idüllilisem linnake ja praegu siin elamise vastu pole meil teps midagi. =)

Eelmisel nädalavahetusel muide leidis aset Port Lincolni suve tipphetk, siinne au ja hiilgus ja turismimagnet - Tunarama festival.

Pm on see 3-4 päeva kestev ürituste jada, kohale oli toodud paar lõbustuspargi atraktsiooni, palju söögiputkasid ja üks lava oli ka püsti pandud. Kokkuvõtes oli see kõik suht lame, eriti bändid. Midagi Sõnajalgade ja Reet Linna ja Audru Jõelaevanduse Puntide sarnast võis seal näha. Üks huvitav asi oli siiski ka - enamus festivalitöötajatest nägid välja nagu arkõssid. Miks?

Aga ilutulestik oli ka laupäeva õhtul ja see oli päris kihvt. Polnud ammu näinud. Aastavahetusel siin seda polnud, hoidsidki vist Tunarama jaoks...

Nii palju siis Tunaramast ja meist siin praegu. Aa ja peaaegu oleks unustanud! Meil on koduloom. Ta küll oli siin juba enne meid ja käib teiste kodudes ka, aga see pole oluline.

Ja veel. Vaade meie magamistoast:

Kuumade tervitustega!

Tähelepanuväärsed sündmused ja Jõulud!

Kallid sõbrad, lähedased. Järgnev lugu sisaldab peaaegu tõestisündinud sündmuseid. Austraalia Aborigeenikaitseseaduse tõttu olen kohustatud mainima, et juttu illustreerivad fotograafilised pildid ning me ei ole päris inimesi kahandanud, et nad maagilisse pildikasti mahuksid. :S

Täna saates:

• 23. Detsember – põnevad sündmused Lockis, traagilised Port Lincolnis
• Meie Mitchubishi „Wendy“ – kas andis maanteel otsad üles, või on teda veel võimalik päästa?
• Jõuluaeg Lincolnis – Lund ei olnud näha, aga kala?
• Ja kaua me Lockis vilja nühime?

Tere õhtust. Möödunud nädalal, kui enamus inimesi viimaseid jõuluoste sooritasid või ehk juba

varajast jõuluõhtusööki nautisid, olid Lõuna Austraalias seisud pisu tõsisemad. Nimelt põhjustasid kuumad loodetuuled ja üle 40C kraadine temperatuur enamus SA osariigis, kaasa arvatud terve Eyre poolsaar (kus me juhuslikult elame), katastroofilise tuleohuseisundi. Catastrophic tähendab kokkuvõtlikult seda, et valitsus soovitab varakult evakueeruda, ning tulekahju korral ei tasu tuletõrjet ootama jääda, sest neil on ilmselt mujal midagi veel suuremat kustutada.

Nagu osad ehk teavad, töötame Lockis viljahoidlas. Liis, Kristi ja Maska võtavad vijasilodesse (hiiglaslikud tünnid) veoautodelt vilja vastu, mina töötan kohas nimega bunkers ehk siis hooldan nelja hiiglaslikult viljahunnikut. Minu põhitöö on tegeleda presentidega (need jämedad kiled), mis nende hunnikute alt ja pealt jooksevad, et vili kuivas hoida. Põhjakile õmbleme 15m juppide kaupa ja pealmist paksemat kile keevitame 25m kaupa. Kõik on lust ja tore, ainult et seal ei ole mingisugust peavarju ning seal võib kohati väääga palavaks minna. Nagu seda oli ka 23. detsembril, mil kuumad tuuled 15 mindiga su kurgu nii ära kuivatavad, et kuumaks läinud veepudel oli nagu kingitus kusagilt kõrgemalt. Küll aga läksid tuuled poole päeva pealt nii tugevaks, et hakkasid meie suure vaevaga kokku keevitatud kilesid ära puhuma. Kellele meist ei ole säästumarketi kilekott suure tuulega juustesse kinni lennanud? Küll aga on nende kiledega see mure, et kaaluvad tonne ja kui üks neist lendu tõuseb, ei tahaks sinna alla küll jääda. Põnevamad hetked sest päevast olid, kui pidime ühe 50m kile lahti tõmbama ja meie ajutine ülemus seal tahtis mind ja ühte tüüpi selle hunniku otsa saata, et me oma raskusega seda kile paigal hoiaks, kuni me selle lahti tõmbame. Õnneks otsustasime ülemuse kukele saata, sest 10 minutit hiljem läks õhumull alla ja rebis selle suure tüki õhku ja kui me oleksime seal üleval olnud, siis ma seda blogi vast preagu ei kirjutaks.

Mõni hetk hiljem kutsuti meid kähku esimesse bunkersisse, kus tuul olevat paar kinnituslauda küljest ära visanud ja kile olevat hulluks läinud. Kui kohale jõudsin, siis hoidsid juba umbes 10 veli mäslevast kileotsast kinni. Iga kord kui üle viljamäe kile alt õhumull nendeni jõudis, lendasid kõik 10 paar meetrit tahapoole nagu nipsu saanud konnud. Tuul oli nii tugev, et viskas isegi tonniseid trakatsikumme sealt pealt ära. Sai see mure ära neutralliseeritud ja kuulutasime bunkersi eluohtlikuks alaks ja sinna enam kedagi seks päevaks ei lubatud ja kojuminek.

Kodus (loe: pubis) olles kõlas üle linna vali signaal. See tähendas seda, et kõik vabatahtlikud tuletõrjujad kutsuti kokku ja saadeti Port Lincolnit päästma. Katastroofiline tuleohtlikkus tõestas ennast ära, sest Lincoln oli äärest leekides. Õnneks inimesed viga ei saanud. Ära põles paarsada hobust (kuuldavasti) ja 12 elumaja. Kõik maanteed Lincolnisse oli suletud ja me ei teadnudki, kas meie plaan järgneval päeval sinna jõule tähistama minna üldse toimuma hakkab.

Õnneks saadi tulest võitu ja järgmisel hommikul ajasime Wendyle vara hääled sisse ja kihutasime Lincolni poole. Kaugele me ei jõudnud, sest 11km Lockist välja sõites andis meie auto otsad. Kuna meil seal levi pole, siis pidime möödasõitva tädi mobõõlist RAA järele kutsuma. Õnneks oli RAA puhul tegemist ühe meie Locki töökaaslase isaga, mistõttu loodame, et Wendy on heades kätes ja homme korda saab. Lincolnisse jõudsime me ikka, sest üks sealne sõber Argy oli nõus tegema selle 300km tripi et meid Locki pärapõrgust üles noppida ja peole viia.

Jõulud kulgesid siis meil järgnevalt. 24. dets oli meil Lincolni seltskonnaga õhtusöök peenes Sarini restoranis, millele järgnes tiskens Sharkyses.

25. dets kutsus Meghan meid oma perega jõululõunasöögile. Meile üllatuseks, kestavad need siin kuni õhtuni välja, et siis kell 11 hommikul, kuni õhtuni välja sai väääga palju erinevaid asju söödud ja kihisevaid jooke kõrvale mekitud. 26. dets kolisime hotellist ümber Argy poole, kellel oli juhuslikult 2 vaba tuba meie jaoks. Õhtu teemaks olid pizza, õlu ja xbox! 27. dets sõitsime Lincolni rahvusparki ühele vingele väiksele rannale, kus saime natuke jumetatud ja sain ka harpuuniga sukeldudes kalal käia. Ühtegi kala sealt korallide vahelt kätte küll ei saanud, aga kuraskima vinge oli neid seal odaga taga ajada.

Ja loomulikult üsna kõhe ka, sest nagu te mäletate on Port Lincoln haide paradiis. Aga mul oli oda kaitseks käes, nii et mis ikka juhtuda saab. :|












Õhtuks aga valmistasime me, eestlased, lincolnlastele õiget Eesti grilli – meisterdasime kokku 5 kilo šašlõkki, hunniku kartulisalatit ja igast muud nodi. Võime uhkusega öelda, et see läks väga hästi peale ja kõik olid pärast ülesöömisest siruli maas. Mmmmm, šašlõkk! Sellele järgmes muhend ja chillos:

Sellised olid siis meie esimesed soojad jõulud. Väga kurb muidugi, et jäi ära lumine jõulumeeleolu, jõuluõhtusöögid perede seltsis ja jõululaud Erkawichi juures! :( Seda viga enam teha ei taha!

Hetkel on aga meil käsil viimased päevad Lockis. Viljalõikus on läbi ja töö saab otsa. Siit kolime vast nüüd mõneks ajaks Lincolnisse, kus meile on veel tööd ootamas ning eks näis, kuhu meie teed siis edasi viivad.

Ja lõpetuseks liitub meiega Ollie Williams, kes toob teieni aastalõpu ilmaennustuse:

Viljatolmune Lock

Nüüd siis oleme omadega sealmaal, et Lockis ehk siis linnas, kuhu viljasalve tööle tulime, on veedetud juba pea nädal. Viime teid nüüd kurssi.
Päev enne äratulekut käisime veel oma Lincolni sõpside netballi mängu vaatamas. Netball on selline huvitav pallimäng, mis näeb välja nagu korvpall kui kõik poleks vastupidi. Korv on, aga korvilauda pole. Palli pead söötma, aga ei tohi põrgatada, vastasmängijat ei tohi katsuda ja kui palli korvi all kätte saad, siis peavad kõik sinust eemale minema, et saaksid rahus oma viske ära sooritada. Ühesõnaga on see järjekordne pallimäng, mis on nii ajuvaba, et seda mängitakse ainult Austraalias. Ja oi kui palju seda mängitakse. Reeglina mängivad seda ainult naised, aga see eest pea kõik Austraalia naised. Igatahes oli huvitav, aga kahtlustan, et ainult selle pärast, et me olime omadele kaasa elamas, niisama vist ei läheks netballi vaatama.
Locki tulemise hommikul ajasime veel Lincolnis oma asjad korda ja käisime Woolworthsis sööki kokku ostmas, sest kes teab, kuidas maal poodidega lood on(hiljem muidugi selgus, et siin on suur IGA pood olemas). Parandamist vajasid ka Wendy esituled, mis otsustasid ühel hetkel enam mitte põleda ja seda muidugi just siis, kui Maska üksi pimedas linnas sõitis(tänavavalgustus pole veel Lincolni jõudnud). Parandajaonu ütles meile, et meil on tulede kaitsmed nö läbi kärssanud, mis tuleb ilmselt sellest, et sõidame päeva ajal liiga tihti põlevate tuledega liiga kuumas ilmas. Säh sulle eestlaslikku eeskujulikkust, Austraaliamaal on ikka teised reeglid! Aga õnneks ei olnud parandus ei kallis ega aeganõudev.
Kui me siis pärastlõunal Locki jõudsime ja kahe minutiga külakeskusele ringi peale olime sõitnud, avastasime, et meile ei olnud keegi majutust kinni pannud. Siin maksab meie majutuse eest nimelt tööandja, kes pidi meile kohalikus hotellis toad kinni panema, aga ei olnud sellega tegelenud ja oli ise hoopis Adelaide’i sõitnud. Helistasime siis oma agentuuritädile ja tegime kurba häält, mille peale ta ise poole tunni pärast kohal oli ja pubitädilt meile kaks tuba välja sebis. Hotell asub nimelt pubi tagahoovis. Pubitädi teatas selle peale, et tal on ainult kaks tuba, mis mõlemad on single vooditega ja millest üks on nelja öö pärast bookitud, aga mis meil üle jäi. Lisaks teatas ta ka seda, et koristamine võtab tal veel kaks tundi aega, nii et pidime siis välja ootama jääma. Meile ei meeldinud Pubitädi eriti. Kuna meil raha ei olnud eriti, siis pidime nelja peale klappima ja saime igaüks poest ühe vorsirulli lõunaks, nii et kõige hullem ootamine ei olnudki. Kui me siis lõpuks oma tubadesse saime, siis tekkis esimene küsimus, et kuidas saab inimene kaks tundi koristada ja jätta tuppa suured ämblikuvõrgud, vannitoa riiulitetäie surnud kärbseid ja vetsupotti kukkunud puhasti, mida ei olnud suvatsetud ise välja kookida. Ühesõnaga ei olnud tegu päris hotelliga, me ei oodanudki midagi luksuslikku, aga see oli ikka ka päris üllatav, kui urgas meie toake oli, Liis ja Roni oma oli ühe palli võrra luksuslikum, sest meil oli toas tuuluk ja puudusid surnud kärbsed. Aga polnud hullu, me ju ei tulnud siia puhkama, vaid ikka tööd tegema ja raha teenima, et saaks hakata ka kojupiletite ostmise peale mõtlema;)
Järgmisel hommikul läksime tööpostile. Me töötame kõik inglisekeeli silodes ja eestikeeli vist siis viljatünnide juures. Need on sellised massiivsed tünnid, kuhu vilja kokku kogutakse. Vilja toovad rekkamehed, kes sõidavad võre peale, kallutavad oma kastid tühjaks ja siis see vili vajub sealt võrevahelt alla liinidele, mis viivad vilja nendesse massiivsetesse tünnidesse. Erinevaid võresid on neli, esimese peal töötavad saksa poisid, teise peal töötab Maska koos ühe kohaliku noore poisiga, kolmanda peal töötavad Liis ja Ron koos ühe poolkurdi Troyga, kes on koristamisfanaatik ja me oleme suhteliselt veendunud, et ta on ka armunud oma surveõhu masinasse. Viimase peal töötan mina teise Troyga, kes on ka noor tüüp Port Lincolnist ja tema iseloomustamiseks võiks öelda, et tal on kõigest pohhui. Meie põhitöö on lihtne: tuleb rekka, rekkamees annab sulle paberi, vaatad, et kas on ikka õige paber(alati on), kirjutad alla ja annad tagasi, suunad ta õige võre peale(mul on lihtne, ainult üks võre ja üks vili, aga teistel on kaks võre ja mitu eri vilja ehk siis grammi võrra rohkem ajutööd, kuhu keegi saata), siis annad juhile märku, kui kaugele ta sõita võib ja kui kõrgele ta kasti kallutada võib, siis vajutad mõnda nuppu, et vili alla läheks ja pärast vajutad uuesti, kui vili juba all. Vahepeal ajad rekkameestega juttu ja seletad kümme korda päevas, kus Eesti on Ja kui mõni tera mööda lendab, siis harjad neid võre poole. Nii lihtne ongi. Samas olen ma ainuke, kellel see nii lihtne on. Nimelt minu võre juures on ainult kaks tünni ja nende juures pole midagi koristada. Teistel on aga tünne päris mitu ja need moodustavad omaette ehitise, millel on korrused ja liinid, mis tünne omavahel ühendavad ehk siis palju siseruume, mis saavad oi kui mustaks oi kui kiiresti. Ja teised peavad seega päris kõvasti tolmu kühveldama ja see pole üldse lihtne töö. Käisin täna Liisil ja Ronil abis koristamas, nii et tean öelda...suu, nina, silmad on tolmu täis ja kui oma maski eest ära võtad on näha, et see on juba seestpoolt tolmuga kaetud ehk siis ei taha teada, mis see meie kopsudele teeb. Ja kuna Liisi ja Roni Troy on eelpool mainitult koristamisfanatt, siis ta laseb neil kogu aeg ringi joosta ja midagi koristada. Ei ole vahva, aga on üleelatav...täna just naersime Liisiga, kui lõuna ajal poes oma vorstisaiu sõime ja kanistrist piima peale rüüpasime, ise tolmuga kaetud ja töömehe riietega, et oleme päris kaugele ikka jõudnud oma eludega:D Aga see on ju Austraalia, nii et no worries!
Töö on seega talutav, mõnel lihtsam, teistel raskem. Minu põhiprobeelmiks on olnud igavus. Kui mu Troy nädalavahetuseks ära sõitis, siis olin üksi oma postil ja kuna ilm oli vihmane ja tuuline, siis farmerid ei koristanud vilja ja autosid oli seega vähe. Üks hetk istusin ma kolm tundi üksi oma postil. Istusin ja läksin vist vahepeal reaalselt hulluks, vahepeal käisin jalutamas ka, aga kaua sa ikka jalutad 200m edasi ja 200m tagasi. Ära ei saanud ka minna, sest keegi peab silma peal hoidma võredel. See oli vist hullem kui tänane tolmumöll Liisi ja Roni postil.
Elamisega oli meil aga mure. Neli ööd hakkasid otsa saama ja kuskil mujal siin Lockis ei olnud samuti vabu tube, samas pidime ju ühe toa ära andma. Neljakesi üheses voodis vist ka nagu ära ei magaks, nii et meie ainsaks variandiks jäi minna raudtee kasarmusse. Need on sellised toad, kus on üks üheinimese voodi ja üks laud ja hunnik tolmu. Ei mingeid linu ega telekat ega midagi muud. Vetsud ja vannitoad on ka hoovi peal ja neid peab jagama teiste meestega, kes seal elavad. Meie hotellitoad tundusid hoobilt nii kaunid ja puhtad ja mugavad, et pärast mõningast mõtlemist otsustasime, et kui muud üle ei jää, siis jääme neljakesi ühte tuppa ja paneme madratsi maha, et kõigil kuskil magada oleks. Mitte just kõige parem variant, aga muud meil tol hetkel üle ei jäänud. Laupäeval õhtul läksime siis ka pubi endaga tutvuma ja kuna Locki suuruses külas eriti rändureid ei käi, siis saime päris palju tähelepanu. Muuhulgas kurtsime ka Pubitädile oma elamisolukorda ja meie üllatuseks lubas ta ringi uurida, et kas saab midagi organiseerida. Pool tundi hiljem tuli Pubionu ja ütles, et ta sõbral on üks karavan, mis kuulub omakorda selle sõbra mingile sõbrale, mille nad võivad meile hotelli hoovi peale tuua ja saame siis seal elada ja selle ühe hotellitoa vannituba kasutada. Järgmisel päeval oligi meie üllatuseks karavan hoovi peal ja täitsa korralik ka teine, nii et meie elamismure sai lahendatud ühe õlleõhtuga küla baaris. Tänasime siis ette ja taha ka seda onu, kes meile oma sõbra karavani laenas ja kohale tõi ja tema vastas selle peale, et nii siin maal see elu käibki, kõik aitavad kõiki hädast välja. See oli armas ja uuesti saime seda tõdeda, kui Pubitüdruk(Pubitädi ja Pubionu meievanune tütar) paljajalu üle hoovi meie karavani lippas, telekas ja DVD filmid kaenlas, et meil ikka midagi vaadata ka oleks. Nii hea on vahel maal olla!!
Kui tagasi pöörduda korraks laupäevase pubiõhtu juurde, siis õhtu tipphetkeks oli see, kui Pubionu palus, et me laulaks Eesti hümni. Me siis laulsime südamest esimese salmi, nii et terve pubi kuulas ja päris mitu telefoni kaamerat seda jäädvustas. Selle eest saime kõik tasuta õlut ja suure aplausi. Kui Pubitüdruk meile oma salvestise kunagi annab, siis paneme ehk siia ka üles. Ja Pubitädi ei ole tegelikult üldse kuri nagu alguses tundus:)
Praegu läks juba natuke liiga pikaks see tekst, nii et järgmine kord uuesti ja loodetavasti lühemalt:) Pilte ka praegu pole, aga lisame neid hiljem. Telefonilevi meil Lockis muide pole, aga soodsate tuulte korral levib meile arvutipoe wifi, nii et päris äralõigatud me ka pole. Nii et kirjutage ja joonistage ikka! Kallistused maade ja merede taha!

FIJI – Trust me, it’s a paradise...

Lincolnis, enne Queenslandi poole kihutamist, arutasime Liisuga kalasoomuseid käevarrelt noppides, et kui me nüüd mingit alternatiivreisi kinni ei pane, ei tee me seda ka kindlasti hiljem, kui roadtrip kogu raskelt teenitud raha ära närinud on.

Bula!

... mis siis tähendab Fiji keeles: tere, tervist, ciao, moens, semu ja kõike muud muhedat. Ja seda kõlas seal igast suust. Võhivõõras kõnnib sulle tänaval otsa ja hõikab naeratedes: „Bula!“. Muhe on seal tõepoolest. Kohalikuks raadiosüldiks on mõnusad regerütmid, mida mustad kooliklutid akendeta bussis kaasa oskasid laulda. Ilmad on seal ilusad, inimesed toredad ja loodus nagu džunglis. Paradise indeed... Reis jäi lühikeseks, aga võtsime sellest kõike, mida meie piiratud eelarve lubas. Tagasi vaadates tundub, et saime just tänu tühjadele rahakottidele mõnusama kohaliku Fiji kogemuse, kui ehk oleks saanud nende kallite kruiisidega, mida meile siinseal pähe üritati määrida. Nüüd tuleb see „mis me seal siis tegime“ osa. Kui te pole sellest väga huvitatud ja tahate kohe uut haikut lugeda siis palun libistage hiirerulli nagu homset ei oleks, sest ma kavatsen hariliku nelja pildi asemel vähemalt viis pilti siia riputada (kui Lincolni raamatukogu aeglane vihõvi seda lubab) PS: Ma olen ikka üsna veendund, et üks raamatukogutädidest on see „Kodus ja Võõrsil“ Elsa! 

Brisbane-Nadi

Noored siis visati lennujaama ära, nagu preili Kristileht juba mainis, ning marakratid nagu oleme suundusime otse tariifivabasse poodi ja krabasime kaasa oma peenestid, sest tiheda eelarvega paradiislased peavad ju omad kokteilid ise valmis meisterdama. No worries! Eriti kui kohalikud odavad värsked mürgita kollased eriti mahlased ja magusad ananassid on saadaval, mille hotelli baaritädi kenasti ära lõigub ja ette valmistab ja need on nii head ja... A, sellest räägin hiljem...

Jõudsime siis Nadi lennujaama ja ... Tegelikult pole mul sellest ananassiteemast vist eriti rohkem midagi lisada, ning arvatavasti ei räägi sellest hiljem :|

... ja vasta tuli hotellibuss, mis viis meid Mercure Nadisse. Üks väga pinksponks hotell, õlgkatuse ja tõrvikutega välirestorani, basseinivaatega tubade ja väga muhesteetilise atmosfäriga. <- see ei kirjtata raudselt nii :(. 6 Fijipäeva ainult ees... Järgnevad on siis tähtsamad tugipunktid, mis me ära jõudsime teha ja soovitaks kõigile, kes Viti Levule reisima lähevad:

1. Restoran Nadina

Kohalik armastatud restoran, mis oli juhuslikult meie hotellist vaid mõne katkise plätuga komistuse kaugusel. Pakutakse seal siis kohalikke Fiji roogasid (mis üldjuhul on mereteemalised ja sisaldavad kookospiima). Fiji köögi hinnang on mükkä broo (Y).

2. Denarau Island

Nadi linna lähedal asuv jõgedega Viti Levust ära lõigatud saar, mis on igati kohaliku bussiliiklusega saavutatav sihtpunkt. (Vihje Level6: Ärge uskuge kohalikke Hindudest taksojuhte, 8 dollarise taksosõidu asemel maksad sa 70 senti bussipileti eest, mitte 12 dollarit!). Denaraus asuvad Nadi kandi peeneimad kuurorthotellid ning silmailu on seal küll (ilusad golfirajad, palmialled, uhked majad jne). 

3. Natadola Beach

Sellest oli kuulda kohe, kui Fijile saabusime. Pidavat olema Fiji (mõne meelest kogu Vaikse Ookeani) ilusaim rand, mis asub Nadist ca 40 mindise bussisõidu kaugusel pealinna Suva suunas. „We want to go to there!“ oli see, mis me mõtlesime, aga kõik hotelliinimesed ja tuuritädid ütlesid, et omal jalul sinna ei saa, tuleb võtta kallis tuur. Pärast veidikest pealekäimist saime ikkagi targemaks, et see on täiesti võimalik ja tehtav. Nimelt tuli Suva bussi peale ronida, ja öelda, et tahad Natadola ristis maha hüpata (seal oli bussipeatus ja bensukas, muud miskit). Sealt on aga oma bisnis, kuidas ca 20 kilti Natadola randa edasi saad. Meie kohalikku kahtlast vanaonu ei uskunud, kes tahtis meid oma pikapiga ära viia, öeldes, et siin täna enam bussid ei käi ja läksime küsima pensukasse (onu tuli meiega kaasa). Onu ütles sealsele tüdrukule: „Õnje siit ei käi enam bussid randa eksole õnjõ ¤silmapilgutus, silmapilgutus¤“. Neiu raputas pead. Polnud meil siis muud valikut, kui vuntsiga autosse hüpata ja talle 10 kohalikku doltsu pilduda. Sõitsime siis temaga mööda käänulisi kruusateid kuhugi metsa sisse, okou! Lõpuks keeras onu kuhugi puude vahele, kust oli juba vaikselt merekohinat kuulda ja ütles, et edasi minge ise. Jalutasime mõned sammud kohina suunas ja leidsimegi Vaikse Ookeani ilusaima ranna! Võtsime suuna sinnapoole, kus olid mõned majad paista. Vesi oli helesinine ja paistis läbi nagu Keskerakonna tühi valimislubadus. Metsa vahel sõid muru valged hobused ja kohalikud onud tossutasid mingi lehehunniku all lihhi soojaks. Noid maju oli seal tegelikult päris mõni ja lõpuks saime aru, et jõudsime Fiji peeneimasse Continental kuurorti, kus meid kohe ilusasti vastu võeti. Kohe näidati meile ette, et kus asuvad rätikud, kus on kõige parem lösutada ja et me kindlasti prooviksime ära tasuta sukeldumiskursuse. Done, done and done! Kuigi nihverdasime juba oma hotellist igaks juhuks rannalinad kaasa, haarasime ka kohalikud rätikud tagumendi alla ja läksime randlema.

  Oi kuis muhe päev. Küll aga hakkasime mingi hetk muretsema, et kaua need Suva-Nadi bussid ikka liiguvad, et kuidagi oleks vaja varsti teeristi ilmuda. Aga igaks juhuks peab ju kohalikelt küsima, mis djeela selle risti jõudmisega on. Tegime siis näod, et oleme ise ka mõned naftakuningriigi pärijad ja saime endale sellise koha lubada ning suundusime suurde peahoonesse ja ütlesime ühele baaritädile, et tahaks õhtuks Nadisse minna, mis peaks tegema? Tädi näitas näpuga kuhugi, kust vist oleks saanud limusiini ära buukida. Me väga sellest huvitanud ei olnud ja meile pakuti hoopis välja, et poole tunni pärast läheb Nadisse buss, mis töötajaid koju viib, et võite sinna peale hüpata. :) Ei pidanudki me siis kodusõidu eest maksma. Ning saime seal hotellitöötajatega juttu vesta. Näiteks saime siseinffi, et Nadist sõidab töötajate buss nende hotelli iga hommik 5:45, 7:00 ja 10:00. Et kui keegi juhtub sealkandis olema ja tahab proovida täiesti tasuta paradiisirannaretke, siis otsige bussijaamast üles Continentali buss (Sigatoka peatusest läheb) ja teeselge, et olete hertsogid. (Y)

4. Suva

4 tundi bussisõitu Suvasse, 3 tundi ringi jalutamist ja 4 tundi sõitu tagasi koju. Küll aga lendab see 4 tundi üsna kiiresti, kui suur osa teest jookseb mööda ilusat korallirahu. Tee peal on vahepeatused väikestes linnakestes, kus kari hinduonusid üritavad sulle läbi bussiakna oma võikusid maha müüa. Meil tookord kärbeste isu ei olnud ning jäid maitsmata. Fiji pealinn Suva on siis veidi suuremat sorti ja üsna räpane linn. Seal nägime meie jaoks kõige suuremat toiduturgu, kus sai igasuguste peenete puuviljade ja limuskite hinna suhtes läbirääkimisi pidada. Ilmselt leidub seal ka omajagu pätte ja kaabakaid sest Liisu sai politseionu käest noomitada, et enda käekotist korralikult kinni ei hoia. Linna peal ringi töllerdades lähenes meile ka üks kõhna mees, kes lehvitas mingit lipikut, väites, et ta on „member of city council“ ning rääkis meile pika loo, kuidas liiga paljud ärimehed müüvad vuhvelsuveniire (mitte neid korralikke Fiji suveniire). Tahtsime ka siis need korralikud suveniirid ära näha ja onu viis meid rahvarikastest tänavatest läbi kuhugi kangi alla, kus asus üks üliväike suveniiripood, kus müüdi erinevaid trumme ja puust pulki :)

5. Garden of the Sleeping Giant ja restoran Bounty

Liis võtab jutujärje nüüd üle. –Jah, sest Ron läks kaarte mängima. Aga teemasse nüüd – vott see oli küll ainuke tuur, mille Fijil ostsime. Tundsime end pool päeva nagu ÕIGED turistid, kus meie kaaslasteks oli seitse 70aastast vanainimest ja üks 9aastane poiss. Good fun! Kõigepealt sõitsime Garden of the Sleeping Giantit vaatama. See on megailus orhideede aed suure mäe otsas. Miks nad seda magava hiiglase aiaks kutsuvad? Sest see mägi näeb kaugelt välja nagu selili lamav hiiglane.. Suht palju kujutlusvõimet oli siiski meie meelest vaja kasutada, et seal mingit tüüpi näha, aga lõpuks meenutas tõesti Kristot. Aga siinkohal tervitused minu emale, kellele orhideed väga meeltmööda on. Tegin neist pilte kah, et sa siis erinevaid sorte vaadata saad, ema!

Pärast magava hiiglase aeda käisime ära Fiji vanimas külas. Sinna maabusid siis kunagi esimesed inimesed Fijil ja sealne tore külatädi näitas meile ringi. Mul õnnestus seal ka kohalike lastega pilti teha ja otsustasin, et tahan ka kunagi omale mustanahalise jõmpsika adopteerida, just nagu Angelina Jolie! Pärast seda hüppasime veel ühe rikka vanatädikese koduaiast läbi, kellel oma puuvilja aed ja kus meile ka igast erinevaid eksootilisi puuvilju maitsta anti. Küll olid njämmad.

Viimasel päeval käisime ühes restoranis, millel nimeks Bounty (nagu see šokolaad ja nagu Fiji kohalik rumm). Seda oldi meile juba nii mõnigi kord kohalike poolt soovitatud: tiigerkrevetid pidid seal „enneolematud“ olema. Proovisimegi nad seal ära ja pärast seda olime jõudnud nirvanasse. Ja nii meie reis paradiisisaarel lõppeski :)

Ma kaotasin kaardimängus:/ Aga nüüd siis rändame ära Locki rasket tööd tegema. Head päeva jätku. Ja paljupalju õnne sünnipäevaks minu kallile emale! Nautige pilte ja hoidke kontakti!

Haiku:

Ma tahaks kana.

Pole ammu saanud ju!

Taha sina ka! 

Reisipäevik osa viimane

Kui meie õhtul Brisbane’i jõudsime, oli Marja juba seal...
Pärast mõnusat Airlie beachi puhkust sõitsime alla Brisbane’i. Seal jõudsime tagasi kliimasse, millega meie kondid rohkem harjunud on ehk siis sellisesse mõnusasse Eesti suveilma. Viskasime karavanpargis telgi püsti, sõime purgisupid taas tühjaks, ma isiklikult vahetasin esmakordselt selle reisi jooksul plätud kingade vastu ja sõitsime bussiga öisesse Brisbane’i kesklinna, et kokku saada mu kursaõe Marjaga, kes igati loogiliselt ka esmakordselt just samal päeval samasse linna jõudis vaid mõnepäevasele puhkusele. Meeldiv kokkusattumus ja tulemuseks oli väga mõnus õhtu, siinkohal tervitusi kuskile Aasia sügavustesse!

Kuidas me hipidel külas käisime ja müstilist meest kohtasime...
Meie esmatutvus linnaga nii üürikeseks jäigi, sest et järgmisel päeval põrutasime juba edasi Byron Bay’sse ehk ühte armsasse mereäärsesse väikelinna, mis on kuulus oma mõnusa ja lõõgastava miljöö poolest. Jalutasime sisse infopunkti, mis me oleme avastanud on alati kõige õigem koht, kuhu uues kohas esimesena sisse jalutada ja küsisime majutuse kohta. Infotädi ei olnud väga vaimustnunud meie eelarve väiksusest, aga pärast mõnda telefonikõne oli meil majutus olemas ühes nö külalistemajas/motellis natuke Byron Bayst väljas vihmametsas. Kohale jõudes tervitas meid üks pikk mustade juustega veidi boheemlaslik noormees. Ta juhatas meid viisakalt meie tuppa, seletas, kus miski asub ja mainis ka muuseas, et ta tegelikult ei tööta seal, ta lihtsalt hängib seal aeg-ajalt. Huvitav mees. Kuna ilm oli vihmane, siis suurt midagi me esimesel päeval ei teinud. Järgmisel päeval sõitsime aga Nimbini külasse. Põhimõtteliselt on Nimbin põhjuseks, mis Byron Bay’s elavad nii lõõgastunud inimesed. Tegu on nimelt eheda hipikülaga, kus kõik kohad ja inimesed on rohkem või vähem seotud kanepiga. Külastasime kanepi muuseumi ja istusime kohvikus, kus kõrvallauas suitsetasid üks vanemate kohalike inimeste seltskond ei midagi muud kui ikka kanepit. Müügiks pakuti seda iga nurga peal, aga mitte pealesuruvalt, sest tegelikult Austraalia võimudel ikka silm päris kinni pigistatud pole ja külakesse on lausa kaamerad iga nurga peale üles pandud, et kauplemist vähendada, aga tundus, et kui pakkujaid nii palju, siis järelikult ikka mingeid mooduseid nad leiutavad, et oma kaup turistidele maha müüa. Üldiselt oli aga Nimbin väga mõnusa olemisega koht, mille tegid eriliseks kohalikud, kelledest suur osa olid vanad hipid, kes pole ilmselt 70ndatest alates pilvedelt alla tulnud. Pildil Nimbini peatänav. Pärast Nimbini naasesime oma külalistemajja, kus pidime vahetama tuba. Istusime siis oma toas ja ootasime uue toa koristamist, kui Maska mõtles vaatama minna, et kaugel koristaja oma asjadega on. Koristajaks oli ei keegi muu, kui meie müstiline pikk mustade juustega mees, kes seal ei tööta. Sel ajal kui Maska tuppa jõudis seisis mees dušinurgas ja jälgis liikumatult seina. Maska kohalolek ei häirinud ka teda eriti. Me jõudsime järeldusele, et ta on ilmselt Nimbini tihe külastaja. Pärast kahte ööd mõnusas Byron Bay’s pöörasime Wendy suuna taas Brisbane’i poole. Jätsime hüvasti pika müstise mehega, kes seekord basseini äärest lehti kokku riisus ja mõni tunnike hiljem kolisime juba oma asju Brisbane’i motellituppa, kuhu õhtuks jõudsid ka Mait ja Kadi.

Vahepeal läks lugu tagasi Brisbane’i...
Nendega kohtusime pärast farmi siis juba teist korda ja ma usun, et kohtume siinmail veel! Järgmised päevad jalutasime niisama linnas ringi, käisime korduvalt kinos(Dr. Parnassus on muidu väga hea film!) ja mõtlesime edutult, et mis meist pärast Liisi ja Roni Fijilt naasmist siis edasi saab. Aeg lendas ja nende nädalase puhkuse aeg oligi käes. Puhkus puhkusest siis:) Jätsime Kadi ja Maiduga hüvasti ja sõitsime lennujaama ja panime lapsed ilusti lennukile. Nädal aega ei kuulnud neist midagi...mis nad sel ajal tegid, kellega kohtusid, kes lapsendab lapse Fijilt....neid lugusid räägib juba Ron hiljem. Meie nädal möödus aga Gold Coastil vegeteerides. Käisime lõbustuspargis ja veepargis kaks päeva järjest, saime paaril korral veel kokku Kadi ja Maiduga, otsisime ühe pooliku silmaga Brisbane’s tööd(teadmata, mis tegelikult edasi tahame teha) ja Maska rõõmuks vaatasime Stargate Universe’i uusi osasid. Pildi tegime lõbustuspargis, kus paar tiigrit meile meeldiva show korraldasid. Kui Liis ja Ron naasesid, siis läks meil aega u pool päeva, et arutada, mis nüüd, kui rahad otsas ja tööd vaja leida ja jõudsime järeldusele, et ei taha uues kohas jälle nullist alustada ja tagasiminek Port Lincolni oligi otsustatud.

Tagasi kodus...
Nüüd oleme siis siin olnud juba pea kaks nädalat. Alguses oli päris imelik, meie luksuslik majake sai asendatud telgiga karavanipargis ja rahade seis ei lubanud isegi eriti Meghani väljamineku kutsetele vastata. Pilt on tehtud esimesel õhtul, mil tagasi jõudsime, asukoht ikka Sharky's. Kalasaaki neil pole ka eriti vahepeal olnud ja kuigi nad ikka loodavad, et hakkab paremini minema, siis meile sellest lootusest eriti ei piisanud. Nii me siis hakkasime igalt poolt töö kohta uurima ja üks taksojuht soovitas meile ühte agentuuri, kuhu siis sisse jalutasime ja kus meile kohe tööd pakuti. Konks on selles, et töö on viljasalves ja kõrbes. Ehk siis korrutage nüüd see viljatolm 40ne kraadise palavusega. Ükspäev oli ka 47, siis pandi plats lõunast kinni:) Kuna bürokraatia on võtnud oma osa ajast, siis kohale sõidame alles selle nädala lõpus...aga töökoht on olemas ja vähemalt aasta lõpuni oleme omadega mäel. Esimest korda saime ka maksupaberitele kirjutada, et oleme päris labour hire, mille casual employment ehk siis reaalne erinevus on veidi suuremas palgas ja selles, et kui ikka tööpäev läheb üle 8 tunni, siis makstakse ka üleaja eest rohkem. Nii et praegu oleme rahul ja üritame sellele kuumale ja tolmule mitte mõelda enne kui kohal oleme. Küll hakkama saame, töö ise ei pidavat raske olema....puid ikka saagima ei pea, nii et...:)
Et siis tsaupakaa praeguseks ja elagu suvi kõrbes! Ahjaa....meie roadtrip’i pikkuseks jäi siis lõpuks 10 000km....kokku oleme Wendyga läbinud juba 20 000km, nii et päris uhked võime olla oma sinise tibu üle! :)