Reisipäevik osa uno

Nüüdseks on meil juba teel olemise 11nes päev. Kuna täna peame me päiksepõletuste tõttu rannast eemale hoidma, siis ongi hea aeg teid natuke kurssi viia meie reisikesega.

Algus
Esimesel päeval põrutasime Port Lincolnist nii kiiresti ära, et õhtuks jõudsime 900km põhja poole Coober Pedy’sse. See linnake on kuulus opaalikaevanduste poolest ja paljud hotellid ja muuseumid on maa all vanadesse kaevandustesse rajatud. Meie valisime ööbimiseks aga hoopis karavanipargi, mis asus täitsa maa peal, aga oli ka selle võrra soodsam. Lõpuks läks meil järgmine päev linnast lahkumisega nii kiireks(me ei olnud siis veel profid oma tavaari kokku pakkimises Wendy pisikesse pagasnikusse), et ei käinudki üheski maa-aluses rajatises ringi vaatamas. Me teame küll, et see on umbes sama, kui minna Pariisi ja mitte vaadata Eiffeli torni, aga tahtsime hirmasti enne pimedat jõuda Uluruni, nii et kängurud ja Wendy ilusti ellu jääksid ja nii see Coober Pedy korralikult vaatamata jäigi:( Pildil on Ron ja Wendy ja maastik, mis meid kõrbesse jõudes ees ootas...ehk siis tühermaa:)

Uluru
Teise päeva õhtuks jõudsimegi siis Uluruni, panime kohalikus karavanipargis oma telgi püsti, sõime purgisupid ära ja sõitsime päikseloojanguks kivi juurde. See pidavat ju kõige ilusam aeg olema Ulurut vaadata, kuna siis käib värvidemäng eriti silmapaistvalt....jah....olekski ehk käinud, kui poleks olnud pilvine päikseloojang. Umbes kaheks minutiks tegelikult tuli ka loojuv päike pilve tagant välja ja need kaks minutit oli tõesti värvimuutus vägagi märgatav ja vägagi ilus. Ja Uluru ise....ütleks nii, et eksivad need, kes arvavad, et see on lihtsalt üks suur kivi! Järgmisel hommikul sõitsime veel Kata Tjutat vaatama ja seal veidi ringi jalutama. Kata Tjuta on iseenesest veel suurem kui Uluru, aga Uluru on vähemalt minu jaoks ikkagi võimsam:)

Alice Springs
Pärast kividele ringi peale sõitmist võtsime suuna Alice Springsi ehk siis Austraalia suurima kõrbelinna poole. Kaardi järgi võiks arvata, et Uluru ja Alice Springsi vahe on mõnikümmend kilomeetrit, aga sõita tuli hoopis u 450km, õnneks on Põhja territooriumil kiirusepiirang 130 ja autosid liigub vähe. Alice Springs oli üllatavalt suur ja ilus linnake, öömaja leidsime seekord ühes hostelis, nii et Wendy jäi meid üheks ööks parkimisplatsile ootama. See on meil siiani ainus öö olnud, mille oleme veetnud väljaspool telkimisplatsi ja ei saaks öelda, et hostelil midagi muud pakkuda on kui telklatel....kui voodilutikad välja arvata, kes su hommikuks ilusti täpiliseks söövad:S Küll aga oli Alice Springsis vahva pubi nimega Bo’s Saloon...natuke meenutas Pärnu Sassi, aga veel kihvtim. Seal me siis saatsimegi osadele teile sõnumid, et te meid veebikaamerate abil ikka reaalajas korra näha saaksite....ja siinkohal u miljon musi Hannesele, kes meile meie armsa sooviloo tellis, südame alt läks soojaks küll kõigil! Pildil on lisaks meile Steve, kes tahtis meile õhtu jooksul palju õlut välja teha, me ei kurtnud:)

Kõrb
Alice Springsist edasi võtsime suuna pikas perspektiivis kirde rannikule ja sinna jõudmiseks läbisime mõned tuhanded kilomeetrid tühja kõrbe, kus teeäärseks meelelahtuseks olid vaid termiidipesad ja kõhnad lehmad. Ööd veetsime kord kuskil road-house’i telklas, kus kohalikust baarist kostis poole ööni vanu lemmikhitte nagu Barbie Girl jms, kord aga jälle luksuslikes karavaniparkides, kus sai õhtul pärast pikka päevasõitu kuuma eest sukelduda külma basseini. Kõrbes oli muidu päris kuum küll, kui ikka autost välja pidi astuma kuskil bensukates, siis tõmbas hinge korraks kinni:S Tee peal mängisime äratüütamiseni mängu „arva ära, kes sa oled“, kus siis igaühele mõeldakse välja, kes ta on ja siis sa pead kas küsimuste abil jõudma ise ka vastuseni. Kui igast tuntud inimesed juba liiga lihtsad olid, tulid mängu ka nt tegelased Santsu isa, pilv ja nibu :S Kahesuunaline maantee oli muideks kohati ka selline nagu pildilt näha võib:S

Vihmamets
Kuuenda päeva õhtuks jõudsime kõrbest välja rannikule. Selleks pidi küll Ron sõitma sellistel mägiteedel nagu filmides näha võib, aga asi oli seda väärt. Jõudsime pärast pikki päevi kõrbes sõitu lopsakasse vihmametsa. Panime oma telgi püsti rannaäärses ilusas karavanipargis, kus muuhulgas jalutasid alatasa ringi paabulinnud ja kus öösel jäid magama vihmametsa häälte saatel, randa jalutades tervitas sind aga u kolme meetri kaugusel veepiirist u kahe meetri suurune rai...paradiis oli vist selle koha nimi, kui ma õigesti mäletan ;) Pildil meie igapäev. Vahepeal käisime ka nagu korralikud turistid ikka vihmametsa rajal, kus pidi maksma 30 dollarit, et saaks kõndida radadel, mis olid ehitatud kohati puude kõrgustele ja kuulata oma audiogiidi käest(igaüks sai oma mölafoni, kes siis sulle õige numbri sisestamisel eri puude omadusi kõrva sisse sosistas)inffi. Umbes esimesed viisteist minutit oli vahva, siis ei viitsinud enam iga puu kohta teksti kuulata ja ühtegi huvitavat looma ka ei näinud, sest iga endast lugu pidav vihmametsa loom ei ehita oma pesa turistiraja äärde. Nii et väike pettumus meie reisil, aga ei midagi liiga muserdavat.

Järgmisel päeval läksime hoopis ühel eramaal asuvale vihmametsa rajale, kus sissepääs oli kolm korda odavam, giidiks oli Liis, kes luges paberi pealt aeg-ajalt, kus mingi puuke asub ja siis viitas meilegi, et me saaks targalt noogutada, kus nägime lausa kahte madu, kus polnud peale meie mitte ühtegi inimest ja kus raja lõpus ootas meid külma mageveega koseke, mille all ujudes me pool päeva veetsime ja kilpkonnasid taga ajasime. Win!
Cairns
Paradiisist edasi liikusime Cairnsi. Cairns jääb meelde sellega, et seal tegime mina, Liis ja Ron endale elu esimesed tatoveeringud ja Maska käis arstionu juures, et oma igemepõletiku jaoks antibiotse saada.
Ja ühes eriti heas sushi kohas käisime ka...nämm-nämm. Minu tatokas on siis muidu selline.
Kurrimine
Üleeile jõudsime aga oma praegusesse peatuspunkti Kurrimine rannal. Siin on ilus ja odav karavanipark, mis on suhteliselt inimtühi ja mis on ideaalne koht, kus mõned päevad veeta, päevitada, bensiiniraha kokku hoida ja edasiliikumisplaane sepitseda...aega on meil ju küllalt;))

Minjekk!

Tere hommikust!

Kell on 7:21 ja meil on asjad peaaegu et koos. Pikalt kirjutada aega ei ole.

Jätame täna hüvasti maja ja linnaga mis on olnud meie koduks viimased 4 ja pool kuud.

Meie puhkus algas väga mõnusalt paradiisisaarel, mis oli küll veel veidi jahe. Nimelt meie suurepärased bossud ja sõbrad Tapleyd viisid meid oma suvilasse, mis on Port Lincolnist 20 minuti lennu kaugusel. Tegime pidu, seiklesime ja nägime võrratuid vaateid ja loomi - pingviine, rock-wallabisid ja sisalikke. PS. sellel saarel ei ole mitte ühtki madu! Pilte ja muljenägusid näete orksist ja picasast ja isegi facebookist.

Sees on suur segu kahjutundest ja kurbusest aga ka ootusärevusest ja seiklusrõõmust. Meie teekond edasi kulgeb Port Lincoln - Alice Springs - Tennant Creek - Burketown - Cairns - Brisbane. Vaatame selle teekonna jooksul ära vähemalt selel suure kivi keset saart, maailma vanima vihmametsa ja paradiisisaared idarannikul, kuid kindlasti ka palju muud :) Loodame, et vahepeal saab ka internetti ja ka teid asjadega kursis hoida. Viskan siia ka kaardi, kus me arvatavasti seikleme (roheline joon).





























Port Lincolnile 10 punkti! Ps. Siin elab ka üks 82 aastane eestlane Kuno Seeman, kellel õe-lapse pere Antsmäed elavad Pärnu Papiniidu tänaval -tervitused!

Maska out! Teised tervitavad

Awsum September!

El Moenso! I can haz uudiseid saaremaalt! Aga paluks hetke kannatust, loen enne mis Maska viimati kirjutas...
...
... ajee, idikad sülitavad kalasoolikaid ja õlu! Edasi läheb nii:

Nagu mõned (Priit ja Magnus) juba kuulsid, käis meil Port Lincolnis külaline. Nimelt üllatas Diana ükspäev uudisega, et lendab järgneval nädalal Hawaiilt siia visitatsioonile. Lust ja rõõm, nii juhtuski. Jõudis nii lähedale kui Adelaidi ja rallitasime Liisi ja Wendyga talle lennujaama vastu. Mis see väike 1400km ots ikka on. Niivõrd ikka oli, et saime öö Adelaidis veedetud. Väga ilus linn tundus, puha ülikoole täis nigu Tartu. Vanad majad jne. Läikiv muna. (ei oska pikemalt kirjutada sest saime seal tõesti vähe ringi käidud). Tahaks tagasi minna veel sinna. Ja siis saime nädala Dianale Lincolni elu tutvustada ja kängurusid näidata.

Tuunikala ajastu on meil nüüd selja taga sest otsa saanud on need nüüd. Japsid leidku endale uus toiduvalik, sest enne järgmist Juunit nad siit uut tunakraami ei saa.
Aga ongi aeg siin oma tööotsad kokku siduda, sest plaan on paigas trusad kotti visata ja Wendyle hääled sisse lüüa – suunas Gold Coast Express! Aitab talvisest lõunast, mõni nädal rannaliival kuluks Marjaks ära! Hoiame endal nüüd viimased nädalad sardiinikohas käed tööd täis. Kuigi kala neil praegu saada ei õnnestu (ludrid passivad mere põhjas ja näitavad kalameestele keelt :/ ) oskavad nad meile mingeid üübungeid ikka välja mõelda.

Viimased paar nädalat näiteks pesime kala kaste, mis sulavast külmkambrist välja tirisime. Alguses lustlik maru veepritsimine oli tore, kui need kalad veel nö värsked seal külmkapis olid. Aga iga päevaga sulas see ruum rohkem üles, ja need kalajäänused seal kastide põhjas kogusid rohkem ja rohkem haisupauerit ja nagu Maska leebelt ütles, Kärbsebeebisid. (ehk siis põhjalik vagelättäkk oli). Vähemalt ei läinud kõhud tühjaks, sai rohkem tööd teha ilma tüütute lõunapausideta (Y).

Vagladega tuleb meelde, et vahepeal oli Maska sünnipäev (umbes eelmine laupäev). Reede hommikul loeti kohalikus raadios ette ka sünnipäevaõnnitlus, aga magasime selle paari mindiga maha, dämit. Ma palusin raadiomiestel öelda, et sünnipäev on Mariol aga ta eelistab, et teda kutsutaks Shiny Häppy Boy-ks (googletranslate: Läikiv Õnnelik Sell :S ). Aga tol päeval sai käidud Skimboardingut proovimas meie Tunatöökaaslase(ja ülemuse poja) Antoniega. Siin on näide kuidas seda tehakse.

Õnneks ei ole näidet kuidas mina seda tegin. (ehk siis pilte kuidas ma hambupidi merepõhjas kinni olen) :). Igatahes köis auto küljes, hüppad laua peale ja üritad püsti seista.

Nagu öeldakse: „ Peen sünnipäevalaps peab peenes restoranis sööma“ (Kritiseeriv lugeja: kes ever seda öelnud on? Ron: Ma ei tunne sind, härra kritiseeriv lugeja, aga hea et sa sellele tähelepanu juhatasid, tõepoolest pole seda keegi varem öelnud). Niisiis viisime õnneselli McDonaldsisse lasteruumi:



Pärast käisime tegemas uue tiiru vaalade maailma, kus oli neid seekord päris lähedalt näha. Nagu mitu lehma oleks kokku kleebitud (aga ... jalad ära võetud :/ nüüd on see hoopis kurb kujutelm :( ).

Aga kodus ootas eestimaine kartulisalat (kodus ootas = kui koju jõudsime, istusime maskaga äriasju ajama, ja tüdrukud vaaritasid maitsva salati valmis koos vinkude ja lihhiga) [maskaga äriasju = arvutimängud :( ]. Väga maitsev oli toit!!!!
Hiljem liitus meiega ka Antonie ning tegime pokkeriturniiri. Korraks käis ka läbi sõber Konstantin ehk lühidalt 30cm pikk elus puuoks kes oli elus ja elas ja oli putukas. Usu või mitte ... aga ... ma alguses arvasin et see on puuoks :| . Pärast Antonie seletas meile ära, et kuigi ta võib tunduda nagu puuoks välimuselt, on ta tegelikult hoopis selline putukas, mis meenutab puuoksa ja on Stick Insect.


Tee või niksu aga mõnikord läheb ka meil poole päeva pealt tööisu ära. Siis aga saab töö juures uksed lukku keerata, kalahaisu maha küürida ja Meghaniga sõidule minna (tal on 4WD, sõidab paremini aukudest läbi). Käisime näiteks hiljuti Coffin Bay-s tutvumas austrite tehasega. Sõidsime siis sinna, ja üks hetk passib tee peal ees Härra Emu. Mitte kõige kavalam härra peaks mainima, töllerdas seal nii, et oleks ääre pealt alla jäänud. Kohale jõudes märkasime tee ääres ka teist emu. Otsustasin temaga juttu teha, et hoiatada ohtliku liikluse eest. Küll aga polnud too üldse minu jutust huvitatud ja tegi sääred. Ainult selline oli meie lühike vestlus:



Austrite onu siis näitas, millega nad seal iga päev tegelevad. Pidime ka toorest austrit maitsma. Maitses nagu kurbus. Sokutasin diskreetselt suutäie merekarpi tagasi. Varsti siis kõlab ehk kuskilt riigist lause: „Vabandage, kelner, aga miks üks minu auster Renati maitsega on?“ Häh!:D

Täna aga saime veel millegi toreda osaliseks. Nimelt kuulis Meghan oma sõbrannalt, kes korraldab Tuna, Sealion ja Shark Cage divingut, et täna lõunal läheb tuna ja sealioni seiklust filmima üks filmigrupp ja kui tahame saaksime soodsalt kaasa töllerdada. Tehtud, mõeldud! Käisime siis täna merel! Meiega siis olid veel seal 1 tädi saatejuht ja 2 kaameraonu, kes filmisid discovery loodussaate ja mingi travel channeli jaoks loodusklippe. (nii lapsed, jälgige nüüd rohkem loodussaateid, sest võite nüüd meid seal näha hülgeid taga ajamas). Õunõu, nüüd rääkisin ette ära. Et siis, onu kapten ja tema abiline viisid meid laevaga 1,5h kaugusele saarele (kuhu muideks inimesed minna ei tohi peale, looduskaitse ja teema). Igatahes seal saarel päevitavad merelõvid või hülged või misiganes neil vahet on. Panime seal kalipsod selga ja hüppasime vette. Onu vilistas ja lõi plaksu, ja merelõvid, nigu koerad, tegid tormijooksu vette ja hakkasid meie vahel rõõmsalt sulistama. Väga torend oli! Olidki nagu kutsikad need koletised, tahtsid et sa neid taga ajaksid ja siis ujusid ümber sinu ja üritasid sind järgi teha. Õnneks haisid siis juhuslikult ümbruses ei olnud ja meil jäid kõik tähtsamad jäsemed alles (Y).



Pärast hülgeid võtsime suuna tagasi ja läksime ühte tuunikalafarmi. See on siis selline ümmargune võrk keset ookeani, kus elavad tuunikalad sees. Saime ka nendega ujuda. Väga kõhe oli :D





Ja sellega lõppeb tänane osa raamatust „Lood mis huvitavad!“.
Tänan tähelepanu eest ja sööge ikka juurvilju ka!
Teie,
Ronnu

Uued uudised

Mingil põhjusel otsustasime järsku minna tagasi Perthi lähedale oliivifarmi kus mõni kuu tagasi töötasime. Mõtlesime vist, et käime korraks, teeme pilte ja vaatame inimesi. Sinna jõudes oli juba pime ja all majas käis nagu mingi melu ning sinna me suundusimegi. Värava peal oli ootamas meid pool-ülemus Charlie. Seletasime talle, et oleme need neli eestlast kes seal töötasid. Charlie, temale iseloomulikult, ütles jajah ja kutsus meid tuppa. Sisse astudes saime aru, et meie tunne oli õige – seal oligi melu – inimesi oli palju, kõik olid üleslöödud ja ühesõnaga igati harjumatu vaatepilt farmi kohta.

Mingil põhjusel ei olnud me arve stanud sellega, et seal võib olla ka meie ülim vaenlane Peter – aga ta oli. Kuid isegi tema oli erinev – seljas hawai särk ja juuksed geeliga ära sätitud. Seletasime ka talle, et tulime vaid üheks ööks külla ja pildistama ning ta oli sellega väga päri. Kristi tahtis temaga ka juttu ajada kuna tundus, et see võis isegi sellises õhkkonnas võimalik olla. Kuid Peter ütles järjepidevalt, et ta peab kuskil mujal olema või midagi tegema. Pärast mõnda aega läks Kristil närv mustaks ja ta karjus Peteri peale, et ta on alati teda sõimata tahtnud ja lõpuks ütles Peterile väga kurjalt „Fuck off!“. Peter loomulikult solvus ja käskis meil ära kaduda. Üritasime veel jääda ja talle vastu punnida, kuid pidime siiski lahkuma. Aga me ei kartnud Peterit, kuna farmi territooriumil ei tohi ta meile midagi teha – muidu ootaks teda kohtuasi.

Hakkasime siis mäest üles jalutama, et jõuda meie vana Toyota džiibini, millega farmis tööd tegime kuna oma Mitsubishi pidime farmi väravate taha jätma. Meist aga jookis mööda, mäe otsa, Peter, kes sealt ennast alla veeretas proovides meid tabada ja ümber paisata. Ta jõudis teha vaid paar ebaõnnestunud katset enne kui me džiipi istusime. Kui Kristi ütles, et sellest saaks hea blogi sissekande, siis Liis vaidles vastu, et ei saa, kuna piisavat pildimaterjali pole. Mingil põhjusel oli džiibi tagaiste ära võetud, kuid mahtusime ka neljakesi ette istuma ning sõitsime farmi väravate ja oma auto poole.

Väravate juures ootas meid aga politsei ning me kartsime, et võibolal on probleem, et me neljakesi ees istume. Õnneks peatasid nad meid aga vaid korraks, et kleepida auto külje peale seesama „Australian Fishing Enterprise“ kleepekas mida me Port Lincolnis olime tuunikalakarpidele kleepinud. Väravast välja jõudes kuulsime aga džiibikastist hääli ning sealt hüppas välja mingi mees, keda selgelt ei näinud... Kui see oli Peter siis väljaspool farmi võib ta meile kallale tulla!

Aga siis helises Kristi äratuskell ja sellega ta uni ka lõppes. Algas järjekordne tööpäev endises Port Lincolnis, kus pidime täna minema tuunikalade jaoks kaste tegema. Enne tänast päeva oli veel aga ka teisi päevi millest enne kirjutan.

Nagu Kristi eelmisest blogist lugesite, tekkisid meil itaallastest sõbrad, kelle viimane nädal siin linnas olime peaagu vist igal õhtul väljas ja tarbisime mõõdukalt alkoholi. Väga äge oli. Paar korda käisid nad ka meil külas ja tegid itaalia sööki. Esimesel korral oli menüüs kreveti risotto, mis oli väga-väga-väga hea. Teist kord atehti tõelist itaalia ahjupizzat, kus peal ei olnud teragi liha – ainult juust ja tomatipasta ja oliivid – hea. Aga itaallased läksid juba vist 3 nädalat tagai Brisbane’i ja sealt sõidavad ringiga ümber Austraalia. Port Lincolni lubasid tagasi jõuda septembri lõpus ning kui kõik hästi läheb, siis sõidame nendega koos oktoobri alguses, kui tuunikala hooaeg lõpeb, edasi Brisbane’i ja üldse idakaldale puhkama. Nii palju siis itaallastest.

Pärast itaallaste lahkumist saime kirja Kadilt ja Maidult, kes olid juba meie poole teel. Ühesõnaga jah, tulid meile külla. Väga tore oli neid jälle näha ja farmijuttu ajada. Paraku aga need kaks päeva, mila nad külas olid meil, olime meie pikad päevad tööl ja koos turistitamas ei saanudki käia.

Viimased kaks nädalat oleme aga vist küll iga päev tööl käinud, kaasaarvatud nädalavahetused. Minul ja Kristil jäi küll vahele 1 tööpäev, kui pärast Kadi ja Maitu, tuli meile külla Hr. K. Õhugripp. Õnneks ei Kadi ja Mait ega ka LiisRon seda meilt ei pärinud. Kaks nädalat iga päev 8-9 tunniseid päevi teha tundub küll palju, aga eks me harju kõigega. Halb on nii palju töötamise juures see muidugi, et saame palju palka ja rikkuritena peame astmelise tulumaksu tõttu riigile loovutama 30%. Aga küll me selle tagasi nõuame.

Aga nüüd väheke meie põhitöökohast tuunikalatöötlusel. Töötame praeguse seisuga sellistel ametikohtadel, et Kristi kaalub kalu ja sisestab nende pikkuse ja kaalu kaal-kompuutrisse. Siis seal vahepeal on terve trobikond idioote, kes lõikavad ja pesevad ja kuivatavad ja kaaluvad uuesti ja panevad kalad karpi. Siis meie Roniga teibime karbid kinni ja Liis kirjutad nii karbi kui paberi peale informažooni, et meis seal karbis on ja kellele see karp läheb. 99% tuunikalast ekspordime me Jaapanisse, kus selle kilo eest makstakse seal kuni 600 dollarit. Päevas läheb värsket kala ekspordiks meilt umbes 14 tonni. Tehke oma arvutused ise, kes tahab.
Tööjuures on meil aga palju idioote, nagu varem mainisin. Sellistel kohtadel töötavadki kas rändurid või kohalikud tolgused. Muidugi on meil ka päris normaalseid kolleege, aga normaalsemad inimesed on tööle pandud frozenisse, ehk külmutusruumi, kus pärast kalade töötlemist pannakse nad -60 kraadisesse külma, mis teeb 9 minutiga 50 kilosest kalast jääkamaka – või nii nad vähemalt räägivad. Normaalsete inimeste eesotsas on meie põhiülemus, kreeklastest vanematega austraallane, keda kutsume Pappy-ks (hääldus: päpi). Tema on suur mees, kes kutsub idikaid olenevalt päevast kas sigadeks või idikateks ning tunneb meile kaasa, et peame nendega koos töötama, kuid lubab septembriks paremat tulevikku, kui frozen töö lõpetab ja sealt normaalsed inimesed meie idikaid asendama tulevad. Idikate näiteks võib tuua naljad alustades sellega, kui üks paks poiss vilistab ja siis kui vilina peale tema poole vaadatakse, näitab ta näpuga minu poole, nagu mina oleks seda teinud – ja lõpetades sellega, et võetakse (karantiinialas) suhu kalasoolikad ja sülitatakse üksteise peale. Jeee!

Aga jah – suhteliselt rutiinselt on viimasel ajal läinud, töö ja magamine jne. Vahepeal käime baaris ka kus mõnikord kohalikud töökaslased ostavad terve õhtu jooke meile. Inimesed on väga sõbralikud siin. Oleme ka paar korda oma sardiinivabriku tööandjate juures külas käinud, kus meile head paremat sööki on tehtud ja jooke pakutud.

Täna aga olime vaid pool päeva tööl ja saame seetõttu aega kodus veeta. Ilmad on vähe paremad – talve selgroog on murtud. Oleme oma aias ja joome õlut – vaadake pildi pealt ise.
















Edu ja jõudu ka teile, Eesti suvitajad!!!

Maska

Fun, fun, fun

Olgugi, et meie vaba aja sisustavad enamasti sarjad, mida oma limiteeritud netiga usinalt alla laadime(viimase aja leid on United States of Tara-soovitan!), siis viimasel ajal oleme isegi ennast kodust välja vedanud ja Port Lincolni ööelu nautinud. Tõenäoliselt on selles süüdi meie uued itaallastest sõbrad, kes meie kuldsesse nelikusse veidi elu sisse on puhunud. Eelmise nädala reedel mainisid itaallased Alessandro ja Filippo töö juures, et võiksime õhtul baaris kohtuda. Meie siis ostsime nelja liitrise veini, tegime kodus veidi soojendust ja läksime baari nagu lubatud. Õhtu kujunes üle ootuste mõnusaks, lõpetasime loomulikult linna popimas baar/klubis Sharkys, kus tantsisime jalad villi ja laubad higiseks. Üle pika aja oli meil koos suur seltskond ja see ilmselt õhtu nii mõnusaks tegigi(lisaks Alessandrole ja Filippole liitusid meiega veel üks itaallane Claudio ja üks prantslastest paarike). Koju jõudsime(pärast kohustuslikku mäki ringi) nelja ajal ja seega järgmine päev tööl möödus jällegi veidi vaevaliselt.
Sel reedel otsustasime aga itaallastele eesti sööki kokata, nii et esimest korda käisid meil külalised. Pildil alustades esimesest võõrast näost vasakult Claudio, Alessandro, Lee ja Filippo. Menüüs oli hakklihakaste kartulipudruga ja magustoiduks eesti küpsised ja Kalevi šokolaad küpsise-ploomi tükkidega (siinkohal tänud Maska vanematele paki eest!). Toit paistis kõigile meeldivat, ainult itaallastega kaasas olnud Korea tüdruk keerutas kuidagi palju sööki suus, aga sõi kõik siiski viisakalt ära:) Pärast sööki mängisime loomulikult meie lemmikut joomismängu, mis alati erinevad rahvused ühist keelt rääkima paneb. Itaallased jäid kuidagi kiirelt joogiseks ja mingi hetk pidime tõdema, et meil on ikka väga vedanud, et meil kummalgi pool naabreid ei ela, sest see on üks lärmakas rahvus:D Nalja sai igatahes nabani kui mitte rohkem! Mingi hetk liitus meiega ka Claudio ameeriklasest sõbranna, kes siin lapsehoidjana töötab. Te ei kujuta ette, kui hea oli kuulda ameeriklast inglise keelt rääkimas, see oli nii puhas ja selge ja reaalselt arusaadav! Austraallaste aksent on ikka päris hull, olgugi, et saame sellest iga päevaga ühe selgemini aru, on see siiski päris imelik. Töö juures oleme igatahes õppinud juba lihtsalt noogutama ja naeratama, kui millestki aru ei saa, enamasti sellest piisab:)
Pärast sööke-jooke liikusime taas Sharkys’isse. Baaris seekord liiga põnev ei olnud, aga paar tantsu sai ikka lüüa. Muusika on Sharkys’is muidu päris kohutav(kujutage ette Sunseti vahupidu vms), aga me pigistame selle koha peale silma kinni ja üritame nautida erinevate poplugude dance/trance remixe :S
Järgmisel reedel kordame igatahes üritust selle erinevusega, et itaallased teevad süüa....mmm....meil on ootused igatahes suured!
Nii et reede õhtud oleme oma kalendris taas pidulisteks märkinud. Muud meelelahutust siin linnas eriti pole. On küll üks kino, kuid seda pole me veel külastama jõudnud, ehk sel nädala läheme ja vaatame Ice Age 3 ära. Teater on siin ka, aga seal on kavas tulemas ainult mingi Transexual Show ja ”Menopause the musical”....ei kõla just kutsuvalt :D Ühel korral me siiski Maskaga käisime teatris, siis oli siin Melbourne’i comedy festivali road-show ehk kaks tundi stand-up comedy’t Austraalia parimatelt koomikutelt.....väga väga hea elamus, mu näolihased olid vist mingil hetkel reaalselt krampis naermisest:D
Muidu aga lahutavad meie meeli delfiinid, kes meie maja taha aeg-ajalt ära eksivad, ükspäev oli neid korraga lausa 4-5 tükki+üks hüljes. Ühel päeval üritame ka aega leida ja linna lähedale vaalasid vaatama minna. Nad nimelt kipuvad talviti ranniku lähedale ära eksima, nii et loodame et joppab ja näeme mõnda isendit;)

Seniks aga ilusat suve ja südames veedame me kõik oma reeded uuzis, lemmes, merimetsal või kui iganes te parasjagu olete!

Kristi

Mental!

Tere mhmh!


Võtaks kiirelt järje üles hea meelega.


Elame ikka siin lincolnilinnas, toretore. Lisaks mõnusale sardiinitööle võtsime lisaks ka ühe tuunikalatöö. Tämit, praegu tuli meelde, et pole ühtegi tuunikalaga pilti teinud. Need tüübid on SUUUURED! Kala tõstetakse ikka kraanaga lauale, et siis temaga seal ühtteist teha. Maska teab täpsemalt, ta on seal vikatimehelaua peal ametis. Mina mässan sellesama kraanaga ja sulatan voolikuga jääd uljalt tünnidest (maru!). Kuuldatavasti on niimõnedki töölised seal mental kiiksupaberitega, nii et sulandume sinna seltskonda hästi. Aga meie töö järgi on nõudlus, ja need firmad vahepeal sõnasõjatsevad, et kes meid nüüd järgmisena saab 8) Igatahes, tuunikalad on suured!


Kuldkalamälu, nagu ma olen, hüppan nüüd kohe toredasse eilsesse, sest ei mäleta eriti mis huvitavat vahepeal veel juhtunud on. Aaa, tuleb meelde. Ok, tore eilne peab nüüd ootama.


Esimene nv oma uues PL kodukeses proovisime ära ka õhta linna peal. Ööklubi oli siis veel remondis, aga sellegipoolest sai nii mõneskis toredas kohakeses naeru ja lusti löödud. Õhtu lõpuks läbi mingi ime olime jõudnud kellegi Oweni majja :| Muhelesime seal veidi aega (muhelemise all ma mõtlen seda, et Owen testis musakeskuse võimsust oma iPodi raskemetalliga, tänu millele tema majakaaslane korduvalt kulmkortsus üles ärkas ja kurjutsemas käis) :) Ja siis kodu!


Laupäev jäi vahele ja kätte jõudis pühapäev. Sel päeval toimus PL-is suur üritus nimega "Long Lunch". Point siis see, et tervelinna kõik söögi/joogi kohad + veiniistandused võtsid avalisüli külalisi vastu ning linnas sõitsid ringi bussid, mis siis ühest kohast teise sõidutasid. Igal pool olid väljas erinevad kohalikud veinid ja menüüski olid mõned erilised väljapanekud põske pistmiseks. Taaskord sai nähtud uusi ja vingeid kohti linna peal ja külastasime ka veiniistandustes toimuvaid simmaneid ja tutvusime veel kohalike omavanuselistega. Kogu selle toreda päeva miinuseks oli muidugi see, et pühapäevale järgneb siinmail esmaspäev :-o vat see oli üks pikk tööpäev (esmaspäev siis).


Ja nüüd siis see eilne pühapäev, oikuitoreseeoli... A, liigun natuke ette jälle oma jutuga, pean mõne asja veel ära mainima.


Eelmisel nädalavahetusel tegime muheda koduspuhkamise. Mängisime "Simpsonite" lauamängu, kus pidi näiteks vahepeal nii tegema: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#5344945639106968450


Pühapäeval käisime Liisuga suplemas. Kuna õues on meil suht vilu, siis pidime leppima ujulaga. Muhe oli. (üks vennike oksendas seal, aga seda ma ei maini).
Pärast seda läksime Grand Tazman hotellirestosse, et maitsta lõpuks ära need kohalikud mereandiroad, millest siin nii palju räägitakse.
3 asja siis võtsime sealt.

1. Oysters. :S Olid hapukoore, guacamole ja tabaskoga, siuksed suured karbid kust siis kulistad ühe ampsuga kõik põske (kui mõni, nigu meie enne, pole austreid söönud). Sõime taldriku tühjaks. Enam ei taha neid kunagi :/ väkk (pildi peal on juba otsas kõik)

2. Sashimi. See on siis see kõige kallim tuunikalaliha, mis oli fileeritud väikesteks tükkideks (ja neid tükke polnud üldse palju). Söödi seda nagu sushitki, sojakastme, wasabi ja marineeritud ingveriga. Maitses väga hea!

3. Prawns in garlic butter sauce. See oli siis see ainuke kindla peale minek, mis oli väga heas kastmes langustid, namnam.
igatahes kogu selle einestamise moraal oli see, et kõht jäi ikka väga tühjaks meil ja tegime sealt otse sammud Subwaysse võikude järele :/


Nüüd siis see eilne! Eilne algas eile hommikul. vihma sadas, tuul puhus ... suht kaki ilm. Saime teate meie sardiinikoha ülemuselt Meghanilt, kes pakkus välja, et läheks siit 10km põhja poole ühte loomaparki (good idea! arvasime meie).
Oligi.

Mõne aja pärast võeti meid peale ja sõidsime Glenn Forest Animal Parki (vist oli siuke nimi). Seal ootasid meid koha omanikud, valmis oli pandud katuse alla lõke ja grilliasjad ja kohapeal kasvatatud viinamarjades veinid. Lisaks sellele ootasid meid seal kängurud, kaamlid, papagoid, kitsed, laamad, kaamlid, dingod, sead, pühvlid jne jne 1 lambatall, 1 vombat, 1 koaala (blinky) jne jne jne! Tegime siis ühe toreda pühapäeva firma kulul :) Taaskord, tore pühapäev = raske esmaspäev. Aga see oli väärt seda. Mis ma ikka seletan, pildid ju üleval, tsekake kino:


http://picasaweb.google.com/lh/view?uname=hindriks.ronald&isOwner=true&tags=manneranimalpark#

ja

http://picasaweb.google.com/Maskamario/140609PLLoomafarm#

Ülejäänud Juuni pildid siis siin: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#


Nagu ehk panite tähele on meie blogi ka nüüd pisut päikselisem. Paremale panin ka Look at animals nupu, kus loodusesõbrad saavad meie reisi jooksul kohatud änimalse uudistada.

Rahu välja ja hoidke kontakti!

S: Rooooooonald :S

Jacko näitab oliivifarmi

Juhul kui kellegil jäi meie 5 nädalat kestnud oliivifarmi kirjeldus veidi arusaamatuks, siis meie sõber Jacko näitab teile rõõmuga seal natuke ringi.