Siit tulevad minu memuaarid lähiminevikust kolmes vaatuses:

I Osa – „Epic Burnboy ehk Krabipoisi õppetund“
Oli kord üks järjekordne kena laupäevahommik. Ärkasime Põhja-Sydney äärelinna rikaste rajoonis (Chatswood), ühe poisikluti toa põrandal ülesse (olime siis veel nädalavahetusepõgenikud Marguste juures, juba mainitud põhjustel [märksõnad: karneval, omasooiharad, vidaut hostel]. Et mitte pererahval jalus olla, tegime ruttu vehkad, Subways kõhutäis ja bussi peale suunaga Manly Beach! Päris sinna me ei jõudnudki, kuna kannatamatud nagu oleme, hüppasime veidi liiga vara bussi pealt maha ja maandusime hoopis Dee Why rannal – kah tore koht, puupüsti surfareid täis. Kohale jõudes nägime pealt üsna huvitavat vaatemängu. Nimelt oli vist keegi märgand enda ümber uime ujumas, sest rannavalve lükkas käima väga valju haialarmi ja nagu viuhti aeti vesi rahvast tühjaks. Vetelpäästjad hüppasid paatidesse ja sõitsid kala otsima. Üsna pea tulid appi ka politseikopterid. Küll aga kedagi vist ei leitud, ja ca 20 mindi ärast anti alarmipasunaga teada, et võib tagasi sulistama minna. Ja meie haid ei näindki :(. Tüdrukud viskasid linad maha, ja alustasid oma rituaalse rannauinakuga, aga me maskaga otsustasime kaljude juurde loomi otsima minna. Kilomeeter ja kopikaid jalutuskäiku ja jõudsimegi kohale – kohtasime igasugu krabisid, molluskeid, mutukaid ja kanu! Sõna! Küll aga ei arvand ma alguses, et see loodusrännak nii pikaks läheb ja lõpuks olimegi üle 3h särgita ja päikesekreemita suure, elu täis veevagudega kiviplatoo peal võõraid elukaid prilliraamidega torkimas. -->Neid Pilte Näeb Siit<--


Tunda andis see aga alles õhtul. Pärast randa, ujusime praamiga otse kesklinna, et kogeda ära maailma suurimat IMAX-i ekraani „Watchmen-i“ vaadates. Voh see oli suur ekraan. Erinevates ekraani otsades toimuva tegevuse jälgimiseks peab päris pead pöörama ja pilt oli väääga ilus! (kahju ainult, et film saast oli). Aga pärast filmi oli juba tunda, et õhtul tuleb põrandal magamine veidi vaevalisem, kui möödund õhtu! Kõige mõnnam oli tegelikult järgmine päev seljakott seljas hostelisse tagasi rännata :)! Päris hull ikka oli. Mõne päeva pärast, kui suurem kipitus oli möödas, hakkas ma hoopis sügelema. Ja tulid igasugu vesivillid ja värki. Ja sellest ajast saati kannan ma 30+ Sunblocki alati endaga kaasas!

II Osa „Money Spent is Money Earned ehk kuidas ma kontsertipileti raha tagasi sai“
Enne Austraaliasse sõitmist, ootasin avalisüli siia tulemist, ning üks tähtsaimateks põhjusteks oli, et siin saab kindlasti Wolfmotherit (üks mu lemmikuid rokkbände) laivis esinemas näha. Kuid mõni nädal enne siia sõitmist, andis Facebook mulle teada, et bänd on laiali läinud! :| See oli küll pettumus indahaus! Eelmine reede, kõrvaltoa Tšehhide, Thomase ja Kristynaga, verandal õlut rüübates, kuulsin aga, et bänd esineb sel (nüüd möödund) laupäeval Sydney kriketistaadiumil Sound Relief –il (heategevuskontserdid Victoria põlengutes kannatanutele raha kogumiseks). Teiste esinejate seas oli veel märkimisväärsed Coldplay, Jet ja Architecture in Helsinkki. Mõeldud tehtud, laupäeva hommikul hüppasime Liisiga bussi peale, et ürituse avaesinejaid Coldplayd ja Wolfmotherit kuulama minna. Ajee!

Pärast seda saime linnas kokku Kristi ja Maskaga ja rändasime tagasi Põhja-Sydneysse Margustele külla, et pidada seal üks vihane pokkeriturniir kust theMina sai oma esimese võidu ja 80 doltsi taskusse! Ajee! Perekond Juhansood juba nõuavad revanši, eks sel nädalal lähme teeme veel ühe hasarttiiru!
--->Kontserdist ja värkidest pildid siin<---

Osa III „Feel the mountains ehk kuidas me üritame talveks mäkke ronida“
Hostelis lehtedest tööd otsides sattusime ühe huvitava kuulutuse otsa. Nimelt ajab üks sportitarvetefirma talveks Jindabyne suusakuurorti staffirentimiseks toredaid inimesi kokku. Otsustasime ka sinna kandideerida, ja tuli mõte see kandideerimine veidigi silmatorkavamaks teha. Otsustasime siis lihtsalt CV saatmise asemel ühe multa kokku panna [grandmasta flash-iga]. Nüüd sai siis lõpuks see ka valmis, ja eks jääme siis parimat lootma. --->Multat saab vaadata siit!!!<---

Kokkuvõtteks nendiks ka, et 58 Union St on väga muhend koht. Eriti veranda, kuhu mõni päev tagasi pandi grilli kõrvale uus õllekülmkapp (kulub ära). Kanadalased kolisid välja ja nende asemele kolis Hungry Jack – üks Taiwani insener. Huvitav sell.

Eniveis, kõikide rõõmude kõrval on ikka kahju, et seda kõike ei saa ülejäänd klemmidega koos kogeda ja jagada.
Olge kõik tublid! Rahu välja!!!
ron