Kes ei tööta, see ei söö....välja arvatud võileibu

Töö otsimine kohvikute ustelt restode ustele ja tagasi on vahva. Esiteks oleme õppinud linna tundma, teiseks oleme kohanud palju huvitavaid inimesi ja kolmandaks on lihtsalt hea saada vahetut pilti tööturul toimuvast. Linna tundmisest niipalju, et kui nädal tagasi oskasime me Liisiga minna vaid maja ette parki ja tagasi, sest igal pool mujal olid meil teejuhid Ron ja Maska, mis andis meile võimaluse kõikidel käikudel lihtsalt ringi vaadata ja poiste samas tammuda, siis nüüd oskame sama hästi või veelgi paremini eri linnaosade vahel liigelda ja kohti üles leida(Sydney head transpordivõrgustikku arvestades pole see just muidugi suurim saavutus+meil on linnakaart:P). Uute inimeste kohtamine on olnud aga asju juures eriti hea. Näiteks oleme siiani kohtunud kahe eestlasega, kes mõlemad on tööpostil olnud, kui meie parasjagu oma CVdega sisse jalutanud oleme. Ühel päeval jalutasime aga sisse Jo kohvikusse nimega „Size matters“, kus töötavad ainult naised. Jo oli nii tore, et nii meil, kui temal oli kahju, et tal hetkel töölisi polnud vaja. Jo aga soovitas meile ikka RSAd ära teha. Viimane on siis Responsible Service of Alcohol koolitus, mis peab olema tehtud, kui tahad tööle minna kohta, kus müüakse ka alkoholi. Eile siis maksime 80 dollarit kumbki ja kuulasime kuus tundi, kuidas purjus inimesele öelda, et ta peaks nüüd ikka kodu poole astuma hakkama. Koolitus ise polnud liiga huvitav, aga koolituse läbiviija Bill see-eest oli. Ta oli umbes 50 aastane mees, kes on kogu elu restorani äris töötanud, alguses nagu ikka teenindajana ja nüüd siis koolitajana. Lugusid oli tal oi kui palju rääkida ja eriti hea oli ta purjus inimeste jäljendamises. Tunnid lendasid kiiresti ja koju tulles oli meil taskus ka kahe Billi tuttava telefoni numbrid, kes otsivad oma restodesse/kohvikutesse ja functionitele töötajaid. Vaatab, kas neist numbritest ka kasu saab olemaJ

Täna käisime Liisiga ka oma esimesel ametlikul tööintervjuul. See oli mu elu kõige lühem intervjuu. Kuna intervjuude ajaks oli plaanitud üks tund ja kohale oli kutsutud u 25 inimest, siis kiire arvutus näitab, et ühele inimesele oli plaanitud u 2-3 minutit. Nii ka läks. Mina sain küsimused, kui kaua plaanin Sydneysse jääda, kas olen kasutanud espresso masinat ja mis aegadel töötada saan. Liisile mainiti lisaks, et ta näeb päris elus palju parem välja kui oma CV fotol. Sealt välja jalutades ei osanudki nagu midagi arvata, nad pidavat täna helistama ja teada andma, kas saame proovipäevale....eks siis näis.

Sydney on mõnus...ja kui me ükskord raha taskusse saame, siis käime ära ka loomaaias, akvaariumis, IMAXis ja muudes kohtades, mida praegu vaid igatseva pilguga eemalt vaatame. Seni ajame ka läbi vaese mehe lõbustustega nagu jalutuskäigud, pargis palli mängimine ja kaardimängu turniirid.

Kristi

PS! Prussakad on siin suured ja ämblikud...vaadake ise :P