Fiasko, fiasko!

Nonii.

Jälle mõned päevad möödunud ja juhtunud nii mõndagi.

Kui Kristi tutvustas tööotsinguid siis ma räägiks pikemalt meie elamise fiaskost.

Kõigepealt aga tööst. Kuskil vist mainitud ei ole, et mina käin maalritööd tegemas. Kui nüüd täpne olla siis peamiselt ikka ettevalmistustööd, mis seisneb akende lihvimises. Lihvimine on igati kasulik töö murdvarastele, sest pärsat ühte korralikku liivapaberi-lihvipäeva pole sõrmejälgedest enam haisugi. Töötan ühe naise majas, kes elab koos oma vennaga. Vend on siuke veider mees aga muidu sõbralik ja hea inimene.

Mis aga tööga peamine - kui alguses oli pea kõigil selle leidmisega raskusi, siis jõudis kätte kolmapäeva hommik, kui Ronile tuli kõne Queenslandi maasikafarmist, kus pakuti meile neljale 3ks kuuks tööd ja veel päris headel tingimustel. Samal hommikul vaatasin ka oma meilboksi, ning mulle oli vastanud kontakt (mille sain Rene käest, aitäh!) Perthi lähedalt, kes samuti ütles, et 3ks kuuks töö olemas meile. Pärast telefonikõne selgus, et saab teha 12 tundi päevas tööd graafikuga 12 päeva tööl-2 vaba. Või siis teisel positsioonil 9-10 tundi päevas 5 päeva nädalas. Kusjuures iga tund tööb sisse 17,5 dollarit ja elukoha eest peame maksma vaid 20 dollarit nädalast per naase. Kui nüüd saaks vaid mingi dollaripildi siia tuua ja kirjutada "KATŠINNNNG!":) Lisaks farmitöödele oli ka tüdrukutele tulnud ettekandja-waitstaffi pakkumisi intervjuudele ja proovipäevadele. Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõne tunniga muutus meie seis tööpuudusest töö ülekülluseks. Otsustasime Sydneysse jääda märtsi lõpuni ja siis lennata Perthi, mille lähedal hakkab aprillist meil töö. Mis toobki mu jutu järgmise lõiguni: elukoht.

Kuna Sydneys olemist veel 3ks nädalaks vaja oli, hakkasime kiiresti uurima ka kohti, kuhu jääda saaks. oma elukoha otsingutel olime külastanud mingi mustlase ülalpeetavat korterit mis pidi "verrry nicceee!" olema, aga korteris oli vaid hais ning õhus oli tunda ka akende siirast soovi mõne tormi järele, et nad saaksid lõpuks ometi manalateele minna. Ja muide - pappkast, mille peale on pandud suvaline plaat ning mille peal on vana kulunud kardin on "coffee table" ("kohvilaud" maakeele kõnelejatele) - nii palju siis mustlastarkusest. (remark: tegemist võis olla ka ülepäevitunud lihtlabase poolaka, mitte mustlasega).

Mõni päev hiljem (vahepeal oleme olnud ikkagi oma Alfred Parki hostelis) leidis taaskord Ron ühe päris täpse kirjeldusega elukoha: meile vajalikud kuupäevad (6.3.09 - aprill) ja kaks tuba 4 toaga majas. hind hea kõik hea, ainult et rohelises tsoonis asus, mis tähendas meile 8t lisadollarit nädalas transpordi peale. Sinna kohale jõudes aga tegi omanik suured silmad ja küsis, et kuidas meid 4 on. Tuli välja et üks meie tubadest oli ära antud kohe pärast Roni kõnet. Ja teine tuba vabanes 11ndast märtsist. Kuna teine tuba oli suurem siis ütlesime, et võtame selle ära ja saime hinnaks ka hea ja odava 320 taala nädalas. Mure aga seisnes selles, et reede hommikul pidime hostelist välja kolima ja kuna sel nädalavahetusel oli Sydneys Mardi Gras, siis linn on homode poolt vallutatud ja kõik hostelid ääreni täis. Pühapäevaks oli jälle hostelites kohti ning ka meie tuba vabanes, mille ka vajalikuks kolmeks ööks kinni panime. Probleem jäi aga reede ja laupäeva ööga, mil meil kuhugi minna polnud. Õnneks on aga veel ka häid inimesi ning mu eestlasest tööandja Margus oli nõus meile, kodututele, vastu tulema. Väga super.

Täna ei viitsigi enam rohkem kirjutada - kell ka palju.
Suured tänud Renele töökoha kontakti eest ja Margusele ning tema perele külalislahkuse eest!

Palavad ja natuke selja pealt kõrvetavad tervitused,
Maska

P.S. Märge iseendale - enam ei kirjuta unise ja väsinud peaga blogipostitusi!