Awsum September!

El Moenso! I can haz uudiseid saaremaalt! Aga paluks hetke kannatust, loen enne mis Maska viimati kirjutas...
...
... ajee, idikad sülitavad kalasoolikaid ja õlu! Edasi läheb nii:

Nagu mõned (Priit ja Magnus) juba kuulsid, käis meil Port Lincolnis külaline. Nimelt üllatas Diana ükspäev uudisega, et lendab järgneval nädalal Hawaiilt siia visitatsioonile. Lust ja rõõm, nii juhtuski. Jõudis nii lähedale kui Adelaidi ja rallitasime Liisi ja Wendyga talle lennujaama vastu. Mis see väike 1400km ots ikka on. Niivõrd ikka oli, et saime öö Adelaidis veedetud. Väga ilus linn tundus, puha ülikoole täis nigu Tartu. Vanad majad jne. Läikiv muna. (ei oska pikemalt kirjutada sest saime seal tõesti vähe ringi käidud). Tahaks tagasi minna veel sinna. Ja siis saime nädala Dianale Lincolni elu tutvustada ja kängurusid näidata.

Tuunikala ajastu on meil nüüd selja taga sest otsa saanud on need nüüd. Japsid leidku endale uus toiduvalik, sest enne järgmist Juunit nad siit uut tunakraami ei saa.
Aga ongi aeg siin oma tööotsad kokku siduda, sest plaan on paigas trusad kotti visata ja Wendyle hääled sisse lüüa – suunas Gold Coast Express! Aitab talvisest lõunast, mõni nädal rannaliival kuluks Marjaks ära! Hoiame endal nüüd viimased nädalad sardiinikohas käed tööd täis. Kuigi kala neil praegu saada ei õnnestu (ludrid passivad mere põhjas ja näitavad kalameestele keelt :/ ) oskavad nad meile mingeid üübungeid ikka välja mõelda.

Viimased paar nädalat näiteks pesime kala kaste, mis sulavast külmkambrist välja tirisime. Alguses lustlik maru veepritsimine oli tore, kui need kalad veel nö värsked seal külmkapis olid. Aga iga päevaga sulas see ruum rohkem üles, ja need kalajäänused seal kastide põhjas kogusid rohkem ja rohkem haisupauerit ja nagu Maska leebelt ütles, Kärbsebeebisid. (ehk siis põhjalik vagelättäkk oli). Vähemalt ei läinud kõhud tühjaks, sai rohkem tööd teha ilma tüütute lõunapausideta (Y).

Vagladega tuleb meelde, et vahepeal oli Maska sünnipäev (umbes eelmine laupäev). Reede hommikul loeti kohalikus raadios ette ka sünnipäevaõnnitlus, aga magasime selle paari mindiga maha, dämit. Ma palusin raadiomiestel öelda, et sünnipäev on Mariol aga ta eelistab, et teda kutsutaks Shiny Häppy Boy-ks (googletranslate: Läikiv Õnnelik Sell :S ). Aga tol päeval sai käidud Skimboardingut proovimas meie Tunatöökaaslase(ja ülemuse poja) Antoniega. Siin on näide kuidas seda tehakse.

Õnneks ei ole näidet kuidas mina seda tegin. (ehk siis pilte kuidas ma hambupidi merepõhjas kinni olen) :). Igatahes köis auto küljes, hüppad laua peale ja üritad püsti seista.

Nagu öeldakse: „ Peen sünnipäevalaps peab peenes restoranis sööma“ (Kritiseeriv lugeja: kes ever seda öelnud on? Ron: Ma ei tunne sind, härra kritiseeriv lugeja, aga hea et sa sellele tähelepanu juhatasid, tõepoolest pole seda keegi varem öelnud). Niisiis viisime õnneselli McDonaldsisse lasteruumi:



Pärast käisime tegemas uue tiiru vaalade maailma, kus oli neid seekord päris lähedalt näha. Nagu mitu lehma oleks kokku kleebitud (aga ... jalad ära võetud :/ nüüd on see hoopis kurb kujutelm :( ).

Aga kodus ootas eestimaine kartulisalat (kodus ootas = kui koju jõudsime, istusime maskaga äriasju ajama, ja tüdrukud vaaritasid maitsva salati valmis koos vinkude ja lihhiga) [maskaga äriasju = arvutimängud :( ]. Väga maitsev oli toit!!!!
Hiljem liitus meiega ka Antonie ning tegime pokkeriturniiri. Korraks käis ka läbi sõber Konstantin ehk lühidalt 30cm pikk elus puuoks kes oli elus ja elas ja oli putukas. Usu või mitte ... aga ... ma alguses arvasin et see on puuoks :| . Pärast Antonie seletas meile ära, et kuigi ta võib tunduda nagu puuoks välimuselt, on ta tegelikult hoopis selline putukas, mis meenutab puuoksa ja on Stick Insect.


Tee või niksu aga mõnikord läheb ka meil poole päeva pealt tööisu ära. Siis aga saab töö juures uksed lukku keerata, kalahaisu maha küürida ja Meghaniga sõidule minna (tal on 4WD, sõidab paremini aukudest läbi). Käisime näiteks hiljuti Coffin Bay-s tutvumas austrite tehasega. Sõidsime siis sinna, ja üks hetk passib tee peal ees Härra Emu. Mitte kõige kavalam härra peaks mainima, töllerdas seal nii, et oleks ääre pealt alla jäänud. Kohale jõudes märkasime tee ääres ka teist emu. Otsustasin temaga juttu teha, et hoiatada ohtliku liikluse eest. Küll aga polnud too üldse minu jutust huvitatud ja tegi sääred. Ainult selline oli meie lühike vestlus:



Austrite onu siis näitas, millega nad seal iga päev tegelevad. Pidime ka toorest austrit maitsma. Maitses nagu kurbus. Sokutasin diskreetselt suutäie merekarpi tagasi. Varsti siis kõlab ehk kuskilt riigist lause: „Vabandage, kelner, aga miks üks minu auster Renati maitsega on?“ Häh!:D

Täna aga saime veel millegi toreda osaliseks. Nimelt kuulis Meghan oma sõbrannalt, kes korraldab Tuna, Sealion ja Shark Cage divingut, et täna lõunal läheb tuna ja sealioni seiklust filmima üks filmigrupp ja kui tahame saaksime soodsalt kaasa töllerdada. Tehtud, mõeldud! Käisime siis täna merel! Meiega siis olid veel seal 1 tädi saatejuht ja 2 kaameraonu, kes filmisid discovery loodussaate ja mingi travel channeli jaoks loodusklippe. (nii lapsed, jälgige nüüd rohkem loodussaateid, sest võite nüüd meid seal näha hülgeid taga ajamas). Õunõu, nüüd rääkisin ette ära. Et siis, onu kapten ja tema abiline viisid meid laevaga 1,5h kaugusele saarele (kuhu muideks inimesed minna ei tohi peale, looduskaitse ja teema). Igatahes seal saarel päevitavad merelõvid või hülged või misiganes neil vahet on. Panime seal kalipsod selga ja hüppasime vette. Onu vilistas ja lõi plaksu, ja merelõvid, nigu koerad, tegid tormijooksu vette ja hakkasid meie vahel rõõmsalt sulistama. Väga torend oli! Olidki nagu kutsikad need koletised, tahtsid et sa neid taga ajaksid ja siis ujusid ümber sinu ja üritasid sind järgi teha. Õnneks haisid siis juhuslikult ümbruses ei olnud ja meil jäid kõik tähtsamad jäsemed alles (Y).



Pärast hülgeid võtsime suuna tagasi ja läksime ühte tuunikalafarmi. See on siis selline ümmargune võrk keset ookeani, kus elavad tuunikalad sees. Saime ka nendega ujuda. Väga kõhe oli :D





Ja sellega lõppeb tänane osa raamatust „Lood mis huvitavad!“.
Tänan tähelepanu eest ja sööge ikka juurvilju ka!
Teie,
Ronnu

Uued uudised

Mingil põhjusel otsustasime järsku minna tagasi Perthi lähedale oliivifarmi kus mõni kuu tagasi töötasime. Mõtlesime vist, et käime korraks, teeme pilte ja vaatame inimesi. Sinna jõudes oli juba pime ja all majas käis nagu mingi melu ning sinna me suundusimegi. Värava peal oli ootamas meid pool-ülemus Charlie. Seletasime talle, et oleme need neli eestlast kes seal töötasid. Charlie, temale iseloomulikult, ütles jajah ja kutsus meid tuppa. Sisse astudes saime aru, et meie tunne oli õige – seal oligi melu – inimesi oli palju, kõik olid üleslöödud ja ühesõnaga igati harjumatu vaatepilt farmi kohta.

Mingil põhjusel ei olnud me arve stanud sellega, et seal võib olla ka meie ülim vaenlane Peter – aga ta oli. Kuid isegi tema oli erinev – seljas hawai särk ja juuksed geeliga ära sätitud. Seletasime ka talle, et tulime vaid üheks ööks külla ja pildistama ning ta oli sellega väga päri. Kristi tahtis temaga ka juttu ajada kuna tundus, et see võis isegi sellises õhkkonnas võimalik olla. Kuid Peter ütles järjepidevalt, et ta peab kuskil mujal olema või midagi tegema. Pärast mõnda aega läks Kristil närv mustaks ja ta karjus Peteri peale, et ta on alati teda sõimata tahtnud ja lõpuks ütles Peterile väga kurjalt „Fuck off!“. Peter loomulikult solvus ja käskis meil ära kaduda. Üritasime veel jääda ja talle vastu punnida, kuid pidime siiski lahkuma. Aga me ei kartnud Peterit, kuna farmi territooriumil ei tohi ta meile midagi teha – muidu ootaks teda kohtuasi.

Hakkasime siis mäest üles jalutama, et jõuda meie vana Toyota džiibini, millega farmis tööd tegime kuna oma Mitsubishi pidime farmi väravate taha jätma. Meist aga jookis mööda, mäe otsa, Peter, kes sealt ennast alla veeretas proovides meid tabada ja ümber paisata. Ta jõudis teha vaid paar ebaõnnestunud katset enne kui me džiipi istusime. Kui Kristi ütles, et sellest saaks hea blogi sissekande, siis Liis vaidles vastu, et ei saa, kuna piisavat pildimaterjali pole. Mingil põhjusel oli džiibi tagaiste ära võetud, kuid mahtusime ka neljakesi ette istuma ning sõitsime farmi väravate ja oma auto poole.

Väravate juures ootas meid aga politsei ning me kartsime, et võibolal on probleem, et me neljakesi ees istume. Õnneks peatasid nad meid aga vaid korraks, et kleepida auto külje peale seesama „Australian Fishing Enterprise“ kleepekas mida me Port Lincolnis olime tuunikalakarpidele kleepinud. Väravast välja jõudes kuulsime aga džiibikastist hääli ning sealt hüppas välja mingi mees, keda selgelt ei näinud... Kui see oli Peter siis väljaspool farmi võib ta meile kallale tulla!

Aga siis helises Kristi äratuskell ja sellega ta uni ka lõppes. Algas järjekordne tööpäev endises Port Lincolnis, kus pidime täna minema tuunikalade jaoks kaste tegema. Enne tänast päeva oli veel aga ka teisi päevi millest enne kirjutan.

Nagu Kristi eelmisest blogist lugesite, tekkisid meil itaallastest sõbrad, kelle viimane nädal siin linnas olime peaagu vist igal õhtul väljas ja tarbisime mõõdukalt alkoholi. Väga äge oli. Paar korda käisid nad ka meil külas ja tegid itaalia sööki. Esimesel korral oli menüüs kreveti risotto, mis oli väga-väga-väga hea. Teist kord atehti tõelist itaalia ahjupizzat, kus peal ei olnud teragi liha – ainult juust ja tomatipasta ja oliivid – hea. Aga itaallased läksid juba vist 3 nädalat tagai Brisbane’i ja sealt sõidavad ringiga ümber Austraalia. Port Lincolni lubasid tagasi jõuda septembri lõpus ning kui kõik hästi läheb, siis sõidame nendega koos oktoobri alguses, kui tuunikala hooaeg lõpeb, edasi Brisbane’i ja üldse idakaldale puhkama. Nii palju siis itaallastest.

Pärast itaallaste lahkumist saime kirja Kadilt ja Maidult, kes olid juba meie poole teel. Ühesõnaga jah, tulid meile külla. Väga tore oli neid jälle näha ja farmijuttu ajada. Paraku aga need kaks päeva, mila nad külas olid meil, olime meie pikad päevad tööl ja koos turistitamas ei saanudki käia.

Viimased kaks nädalat oleme aga vist küll iga päev tööl käinud, kaasaarvatud nädalavahetused. Minul ja Kristil jäi küll vahele 1 tööpäev, kui pärast Kadi ja Maitu, tuli meile külla Hr. K. Õhugripp. Õnneks ei Kadi ja Mait ega ka LiisRon seda meilt ei pärinud. Kaks nädalat iga päev 8-9 tunniseid päevi teha tundub küll palju, aga eks me harju kõigega. Halb on nii palju töötamise juures see muidugi, et saame palju palka ja rikkuritena peame astmelise tulumaksu tõttu riigile loovutama 30%. Aga küll me selle tagasi nõuame.

Aga nüüd väheke meie põhitöökohast tuunikalatöötlusel. Töötame praeguse seisuga sellistel ametikohtadel, et Kristi kaalub kalu ja sisestab nende pikkuse ja kaalu kaal-kompuutrisse. Siis seal vahepeal on terve trobikond idioote, kes lõikavad ja pesevad ja kuivatavad ja kaaluvad uuesti ja panevad kalad karpi. Siis meie Roniga teibime karbid kinni ja Liis kirjutad nii karbi kui paberi peale informažooni, et meis seal karbis on ja kellele see karp läheb. 99% tuunikalast ekspordime me Jaapanisse, kus selle kilo eest makstakse seal kuni 600 dollarit. Päevas läheb värsket kala ekspordiks meilt umbes 14 tonni. Tehke oma arvutused ise, kes tahab.
Tööjuures on meil aga palju idioote, nagu varem mainisin. Sellistel kohtadel töötavadki kas rändurid või kohalikud tolgused. Muidugi on meil ka päris normaalseid kolleege, aga normaalsemad inimesed on tööle pandud frozenisse, ehk külmutusruumi, kus pärast kalade töötlemist pannakse nad -60 kraadisesse külma, mis teeb 9 minutiga 50 kilosest kalast jääkamaka – või nii nad vähemalt räägivad. Normaalsete inimeste eesotsas on meie põhiülemus, kreeklastest vanematega austraallane, keda kutsume Pappy-ks (hääldus: päpi). Tema on suur mees, kes kutsub idikaid olenevalt päevast kas sigadeks või idikateks ning tunneb meile kaasa, et peame nendega koos töötama, kuid lubab septembriks paremat tulevikku, kui frozen töö lõpetab ja sealt normaalsed inimesed meie idikaid asendama tulevad. Idikate näiteks võib tuua naljad alustades sellega, kui üks paks poiss vilistab ja siis kui vilina peale tema poole vaadatakse, näitab ta näpuga minu poole, nagu mina oleks seda teinud – ja lõpetades sellega, et võetakse (karantiinialas) suhu kalasoolikad ja sülitatakse üksteise peale. Jeee!

Aga jah – suhteliselt rutiinselt on viimasel ajal läinud, töö ja magamine jne. Vahepeal käime baaris ka kus mõnikord kohalikud töökaslased ostavad terve õhtu jooke meile. Inimesed on väga sõbralikud siin. Oleme ka paar korda oma sardiinivabriku tööandjate juures külas käinud, kus meile head paremat sööki on tehtud ja jooke pakutud.

Täna aga olime vaid pool päeva tööl ja saame seetõttu aega kodus veeta. Ilmad on vähe paremad – talve selgroog on murtud. Oleme oma aias ja joome õlut – vaadake pildi pealt ise.
















Edu ja jõudu ka teile, Eesti suvitajad!!!

Maska

Fun, fun, fun

Olgugi, et meie vaba aja sisustavad enamasti sarjad, mida oma limiteeritud netiga usinalt alla laadime(viimase aja leid on United States of Tara-soovitan!), siis viimasel ajal oleme isegi ennast kodust välja vedanud ja Port Lincolni ööelu nautinud. Tõenäoliselt on selles süüdi meie uued itaallastest sõbrad, kes meie kuldsesse nelikusse veidi elu sisse on puhunud. Eelmise nädala reedel mainisid itaallased Alessandro ja Filippo töö juures, et võiksime õhtul baaris kohtuda. Meie siis ostsime nelja liitrise veini, tegime kodus veidi soojendust ja läksime baari nagu lubatud. Õhtu kujunes üle ootuste mõnusaks, lõpetasime loomulikult linna popimas baar/klubis Sharkys, kus tantsisime jalad villi ja laubad higiseks. Üle pika aja oli meil koos suur seltskond ja see ilmselt õhtu nii mõnusaks tegigi(lisaks Alessandrole ja Filippole liitusid meiega veel üks itaallane Claudio ja üks prantslastest paarike). Koju jõudsime(pärast kohustuslikku mäki ringi) nelja ajal ja seega järgmine päev tööl möödus jällegi veidi vaevaliselt.
Sel reedel otsustasime aga itaallastele eesti sööki kokata, nii et esimest korda käisid meil külalised. Pildil alustades esimesest võõrast näost vasakult Claudio, Alessandro, Lee ja Filippo. Menüüs oli hakklihakaste kartulipudruga ja magustoiduks eesti küpsised ja Kalevi šokolaad küpsise-ploomi tükkidega (siinkohal tänud Maska vanematele paki eest!). Toit paistis kõigile meeldivat, ainult itaallastega kaasas olnud Korea tüdruk keerutas kuidagi palju sööki suus, aga sõi kõik siiski viisakalt ära:) Pärast sööki mängisime loomulikult meie lemmikut joomismängu, mis alati erinevad rahvused ühist keelt rääkima paneb. Itaallased jäid kuidagi kiirelt joogiseks ja mingi hetk pidime tõdema, et meil on ikka väga vedanud, et meil kummalgi pool naabreid ei ela, sest see on üks lärmakas rahvus:D Nalja sai igatahes nabani kui mitte rohkem! Mingi hetk liitus meiega ka Claudio ameeriklasest sõbranna, kes siin lapsehoidjana töötab. Te ei kujuta ette, kui hea oli kuulda ameeriklast inglise keelt rääkimas, see oli nii puhas ja selge ja reaalselt arusaadav! Austraallaste aksent on ikka päris hull, olgugi, et saame sellest iga päevaga ühe selgemini aru, on see siiski päris imelik. Töö juures oleme igatahes õppinud juba lihtsalt noogutama ja naeratama, kui millestki aru ei saa, enamasti sellest piisab:)
Pärast sööke-jooke liikusime taas Sharkys’isse. Baaris seekord liiga põnev ei olnud, aga paar tantsu sai ikka lüüa. Muusika on Sharkys’is muidu päris kohutav(kujutage ette Sunseti vahupidu vms), aga me pigistame selle koha peale silma kinni ja üritame nautida erinevate poplugude dance/trance remixe :S
Järgmisel reedel kordame igatahes üritust selle erinevusega, et itaallased teevad süüa....mmm....meil on ootused igatahes suured!
Nii et reede õhtud oleme oma kalendris taas pidulisteks märkinud. Muud meelelahutust siin linnas eriti pole. On küll üks kino, kuid seda pole me veel külastama jõudnud, ehk sel nädala läheme ja vaatame Ice Age 3 ära. Teater on siin ka, aga seal on kavas tulemas ainult mingi Transexual Show ja ”Menopause the musical”....ei kõla just kutsuvalt :D Ühel korral me siiski Maskaga käisime teatris, siis oli siin Melbourne’i comedy festivali road-show ehk kaks tundi stand-up comedy’t Austraalia parimatelt koomikutelt.....väga väga hea elamus, mu näolihased olid vist mingil hetkel reaalselt krampis naermisest:D
Muidu aga lahutavad meie meeli delfiinid, kes meie maja taha aeg-ajalt ära eksivad, ükspäev oli neid korraga lausa 4-5 tükki+üks hüljes. Ühel päeval üritame ka aega leida ja linna lähedale vaalasid vaatama minna. Nad nimelt kipuvad talviti ranniku lähedale ära eksima, nii et loodame et joppab ja näeme mõnda isendit;)

Seniks aga ilusat suve ja südames veedame me kõik oma reeded uuzis, lemmes, merimetsal või kui iganes te parasjagu olete!

Kristi

Mental!

Tere mhmh!


Võtaks kiirelt järje üles hea meelega.


Elame ikka siin lincolnilinnas, toretore. Lisaks mõnusale sardiinitööle võtsime lisaks ka ühe tuunikalatöö. Tämit, praegu tuli meelde, et pole ühtegi tuunikalaga pilti teinud. Need tüübid on SUUUURED! Kala tõstetakse ikka kraanaga lauale, et siis temaga seal ühtteist teha. Maska teab täpsemalt, ta on seal vikatimehelaua peal ametis. Mina mässan sellesama kraanaga ja sulatan voolikuga jääd uljalt tünnidest (maru!). Kuuldatavasti on niimõnedki töölised seal mental kiiksupaberitega, nii et sulandume sinna seltskonda hästi. Aga meie töö järgi on nõudlus, ja need firmad vahepeal sõnasõjatsevad, et kes meid nüüd järgmisena saab 8) Igatahes, tuunikalad on suured!


Kuldkalamälu, nagu ma olen, hüppan nüüd kohe toredasse eilsesse, sest ei mäleta eriti mis huvitavat vahepeal veel juhtunud on. Aaa, tuleb meelde. Ok, tore eilne peab nüüd ootama.


Esimene nv oma uues PL kodukeses proovisime ära ka õhta linna peal. Ööklubi oli siis veel remondis, aga sellegipoolest sai nii mõneskis toredas kohakeses naeru ja lusti löödud. Õhtu lõpuks läbi mingi ime olime jõudnud kellegi Oweni majja :| Muhelesime seal veidi aega (muhelemise all ma mõtlen seda, et Owen testis musakeskuse võimsust oma iPodi raskemetalliga, tänu millele tema majakaaslane korduvalt kulmkortsus üles ärkas ja kurjutsemas käis) :) Ja siis kodu!


Laupäev jäi vahele ja kätte jõudis pühapäev. Sel päeval toimus PL-is suur üritus nimega "Long Lunch". Point siis see, et tervelinna kõik söögi/joogi kohad + veiniistandused võtsid avalisüli külalisi vastu ning linnas sõitsid ringi bussid, mis siis ühest kohast teise sõidutasid. Igal pool olid väljas erinevad kohalikud veinid ja menüüski olid mõned erilised väljapanekud põske pistmiseks. Taaskord sai nähtud uusi ja vingeid kohti linna peal ja külastasime ka veiniistandustes toimuvaid simmaneid ja tutvusime veel kohalike omavanuselistega. Kogu selle toreda päeva miinuseks oli muidugi see, et pühapäevale järgneb siinmail esmaspäev :-o vat see oli üks pikk tööpäev (esmaspäev siis).


Ja nüüd siis see eilne pühapäev, oikuitoreseeoli... A, liigun natuke ette jälle oma jutuga, pean mõne asja veel ära mainima.


Eelmisel nädalavahetusel tegime muheda koduspuhkamise. Mängisime "Simpsonite" lauamängu, kus pidi näiteks vahepeal nii tegema: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#5344945639106968450


Pühapäeval käisime Liisuga suplemas. Kuna õues on meil suht vilu, siis pidime leppima ujulaga. Muhe oli. (üks vennike oksendas seal, aga seda ma ei maini).
Pärast seda läksime Grand Tazman hotellirestosse, et maitsta lõpuks ära need kohalikud mereandiroad, millest siin nii palju räägitakse.
3 asja siis võtsime sealt.

1. Oysters. :S Olid hapukoore, guacamole ja tabaskoga, siuksed suured karbid kust siis kulistad ühe ampsuga kõik põske (kui mõni, nigu meie enne, pole austreid söönud). Sõime taldriku tühjaks. Enam ei taha neid kunagi :/ väkk (pildi peal on juba otsas kõik)

2. Sashimi. See on siis see kõige kallim tuunikalaliha, mis oli fileeritud väikesteks tükkideks (ja neid tükke polnud üldse palju). Söödi seda nagu sushitki, sojakastme, wasabi ja marineeritud ingveriga. Maitses väga hea!

3. Prawns in garlic butter sauce. See oli siis see ainuke kindla peale minek, mis oli väga heas kastmes langustid, namnam.
igatahes kogu selle einestamise moraal oli see, et kõht jäi ikka väga tühjaks meil ja tegime sealt otse sammud Subwaysse võikude järele :/


Nüüd siis see eilne! Eilne algas eile hommikul. vihma sadas, tuul puhus ... suht kaki ilm. Saime teate meie sardiinikoha ülemuselt Meghanilt, kes pakkus välja, et läheks siit 10km põhja poole ühte loomaparki (good idea! arvasime meie).
Oligi.

Mõne aja pärast võeti meid peale ja sõidsime Glenn Forest Animal Parki (vist oli siuke nimi). Seal ootasid meid koha omanikud, valmis oli pandud katuse alla lõke ja grilliasjad ja kohapeal kasvatatud viinamarjades veinid. Lisaks sellele ootasid meid seal kängurud, kaamlid, papagoid, kitsed, laamad, kaamlid, dingod, sead, pühvlid jne jne 1 lambatall, 1 vombat, 1 koaala (blinky) jne jne jne! Tegime siis ühe toreda pühapäeva firma kulul :) Taaskord, tore pühapäev = raske esmaspäev. Aga see oli väärt seda. Mis ma ikka seletan, pildid ju üleval, tsekake kino:


http://picasaweb.google.com/lh/view?uname=hindriks.ronald&isOwner=true&tags=manneranimalpark#

ja

http://picasaweb.google.com/Maskamario/140609PLLoomafarm#

Ülejäänud Juuni pildid siis siin: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#


Nagu ehk panite tähele on meie blogi ka nüüd pisut päikselisem. Paremale panin ka Look at animals nupu, kus loodusesõbrad saavad meie reisi jooksul kohatud änimalse uudistada.

Rahu välja ja hoidke kontakti!

S: Rooooooonald :S

Jacko näitab oliivifarmi

Juhul kui kellegil jäi meie 5 nädalat kestnud oliivifarmi kirjeldus veidi arusaamatuks, siis meie sõber Jacko näitab teile rõõmuga seal natuke ringi.

Ettevaatust! Kaamlid, emud ja kängurud.

Et mis siis pärast farmi sai... Perthi läksime ja olime seal 4 päeva. Vaja oli välja mõelda, kus ja mida edasi teha. Küsimus oli, kas liigume põhja või lõunasse. Põhjas on soe suvi, lõunasse tuleb talv ja läheb aina külmemaks. Loomulikult valisime lõuna. Loodetavasti valib enamus backpackereid aga põhja ja nii on meil lõunas tööd kergem leida. Päris kavalad, eksole? :) Sihtmärgiks võtsime Perthist 3500 km kaugusel asuva Melbourne’i. See ka teatavasti üks suuremaid linnu Austraalias ja lisaks kõigele pidi veel jube kihvt ka olema. Eestlased on seda tema loomult Tartuga võrrelnud.

Kas te Matti ja Travist mäletate? Need olid need Kanada tüübid, keda me enne farmi minekut ühes parkimisplatsis kohtasime ja kes seal juba siis kuu aega elanud olid. Perthis olles mõtlesime, et lähme vaatame, kas nad endiselt seal hängivad. Ei olnud seal kedagi. Edasi läksime Perthi randa, kust rannakohvikust võtsime hiiglaslikud burksid. Sõime neid seal siis agaralt ja ennäe imet – Matt ja Travis! Nad olid nüüd sinna parklasse ümber kolinud. Tore oli vanu sõpru kohata – nad ju siiski ühed vähestest meil siin maal. Aga nende seis oli enamvähem sama, suurema osa oma ajast veedavad nad veini ja sigarettide seltsis, vahel käivad tööl ka. Idee poolest tahavad raha ka ikka koguda, et sealt siis lõpuks kord minema saada. Me oleme nende poolt.

Aga Perthis ajasime asju ka – pikendasime auto rego, kindlustasime teda ka natuke. Kui nüüd teel olles autoga midagi juhtuma peaks, tulevad mehed kohale ja aitavad meid hädast välja. Kui hästi läheb, siis tasuta – oleneb asukohast. :)
Asjaajajad Perthis:














Neljapäeva varahommikul hakkasime Perthist liikuma. Umbes nädalane toidu- ja veevaru sai ka muretsetud, sest kuuldavasti on teepeale jäävad poekesed hirmkallid ja joogivett ei pidavat vahepeal üldse leiduma. Kuigi meie sihtmärgiks on Melbourne, mõtlesime ka teepeal silmi-kõrvu lahti hoida, ehk õnnestub meil end kuskile istandusse või farmi tööle sokutada. Neljapäeva pärastlõunaks jõudsime kohta nimega Coolgardie, läbisime u 560 km. Ja sinna ka jäime. Ööbisime ühes bensuka motellis, see oli väga OK koht, odav pealekauba. Õhtul mängisime pokkerit, chippide asemel olid tikud, igaüks pani sisse 2 dollarit. Maska ostis end vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Ta rõõmustas:














Reede hommikul jätkasime sõitu pikkadel sirgetel maanteedel, kus alatasa hoiatused teele pürgivatest kängurudest, emudest ja kaamlitest. Kaamleid veel kahjuks kohanud pole. :( Tol päeval läbisime kuskil 530 km, mille sisse jäi ka Austraalia pikim täiesti sirge teelõik – 146,6 km. Seal siis kurve pole. Pidama jäime Caigunasse, kus motellituba oli külm ja kallis.














Laupäeval sõitsime maha u 700 km, ületasime Lääne- ja Lõuna-Austraalia piiri ja maantee jõudis ka ookeani äärde. Paaris kohas hüppasime autost välja ka vaadet nautima. Ühes sellises kohtusime ühe vana mehega, Charles oli ta nimi. Ta oli juba nädal aega oma karavaniga ringi sõitnud, naisest oli ta lahku läinud, aga koer Jack oli olemas. Ta andis meile kotitäie kreeka pähkleid. Sellised need austraallased kord juba on. Tol päeval nägime ka esimest dingot, Lõuna-Austraalias on neid vist päris palju, välja näevad nad nagu koera ja rebase segu. Laupäeval juhtus veel midagi müstilist - vihma sadas. Nii umbes 10 sekundit ainult, aga siiski sadas. Õhtuks leidsme sellise koha nagu Nundroo ja jällegi ühe mõnusa motellitoa. Nii et success.
Üks ilus koht, seal all oli koobas:














Pühapäev. Hakkasime liikuma kella 8st hommikul, saime sõita kuskil 200 km kui tegime peatuse Smokey Bays, kus poisid avastasid, et küll see oleks tore koht kala püüdmiseks. Kusjuures mitte toidusaamise eesmärgil vaid niisama – catch and release. Nii me siis olime seal umbes väga mitu tundi, ühe kala said kah. Teistel kalameestel ja -naistel seal oli veidi rohkem õnne: mitmed püüdsid kalmaare. Kalmaarid on ägedad, vees on nad suhteliselt tumedad ja surema hakates virvendavad ja muutuvad heledaks. Sel päeval liikusimegi ainult 270 km, jäime pidama sellises kohas nagu Streaky Bay. Seekordne motellituba oli parim, mis meil üldse olnud on, 42-tollise LCD telekaga ja puha. :) Poisid käisid ka Streaky Bays kalajahil ja neil läks hästi – nad nägid delfiini! Ja tol õhtul sattusime sellest 42-tollisest telekast nägema Eurovisiooni ja uskuge mind kui ütlen, et meie rõõm ja üllatus oli suur kui nägime ka Eestit seal võistlemas ja, kuulge, päris hästi läks, eksole? :) Õhtul mängisime jällegi ka pokkerit, chippide asemel olid jällegi tikud, igaüks pani jällegi sisse 2 dollarit. Maska ostis end jällegi vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Jällegi. Aga tegelikult juhtus pühapäeval veel midagi väga revolutsioonilist: üle kuue nädala läksid mul uuesti sõrmused sõrme. Nüüd vist ametlikult meie sõrmed enam paistes ei ole. Word.
Selliselt nüüd see kalmaar siis:














Esmaspäeva hommikul enne Streaky Bayst lahkumist käisime korraks veel sadamas, et mina ja Kristi ka delfiini näha saaksime. Delfiin oli kahjuks ära läinud, aga rannale uhutud surnud meduuse nägime. Kui auto juurde tagasi jõudsime, kohtasime üht kohalikku joodikut, kes juhtis tähelepanu sellele, et meie auto tagumine parem tuli oli sodiks sõidetud ja et tema nägi, kes seda tegi! Süüdlasteks oli üks armas vanapaar, kes tõepoolest olid vanad. Ma pakuks umbes 90. Aga nad andsid meile oma kontaktandmed ja auto kindlustuse andmed ja käisime ka politseis. Peaksime oma autotule lähipäevil tasuta parandatud saama. Nii et hullu pole. Esmaspäeval liikusime Streaky Bayst edasi 300 km Port Lincolni. Teepeal tegime päris mitu peatust, sest nüüd, kui oleme suurel Eyeri poolsaarel, on palju, mida vaadata. Nägime merilõvisid, pelikane ja koopaid. Pelikanid võitsid – nad on väga ägedad ja mida kõike nad kala saamise nimel ei teeks. :) Õhtuks jõudsimegi Port Lincolni, võtsime kogemata toa ühes luxmotellis.
Pildil ainult pelikanid:














Nonii! Nüüd on käes juba neljapäev ja me oleme endiselt Port Loncolnis. Kavatseme siia ka jääda, nii paariks-kolmeks kuuks vist vähemalt. :) Selleni viis asjaolu, et Port Lincoln on jube kihvt armas väike sadamalinnake ja üldse ei tahtnud siit ära minna. Nii hakkasimegi kohe teisipäeval tööd otsima ja kolmapäeval ja täna käisime juba tööl. Töö on meil väga prestiižne - kalavabrikus. See on sardiinivabrik, sardiinid lähevad kiisutoiduks. Eile sorteerisime sardiinide hulgast välja kõike, mis ei olnud sardiinid ja täna käisime kalatünne küürimas. Mõnus oli. :) Aga see on meil selline ots, et tööd on siis, kui kalalaevad piisavalt saaki saavad. Nii et vahel võib 7 päeva, vahel 3 päeva nädalas tööd olla. Vaikselt otsime mingeid teisi tööotsi veel lisaks. Aga nüüd meie elamisest – me üürime siin maja. See on 3 magamistoa, 2 vannitoa, rõdu, terassi, aia ja superilusa merevaatega maja sadamas. Kõik see luksus on meie päralt ja üür on ka väga mõistlik, Sydneys näiteks üürisime nelja peale ühte tuba sama raha eest. See uhke maja on see, mis innustab meid haisvas kalavabrikus tööl käima. Vähemalt on asjad tasakaalus. :) Ühesõnaga oleme end nüüd Port Lincolni mõneks ajaks sisse seadnud, internetivõimalused siin küll kiita pole, aga uurime asja – ehk ikka saab midagi meie majja ka. Aga kui kellelgi mahti, siis palume külla tulla. Püüame kala, teeme grilli, mängime pokkerit - mida iganes! Meil külalistetuba ka ja puha.
Kodu:














Ja näiteks üks selline suuremat sorti puu on ka Port Lincolnis:














Tsau siis praegu! :)

Elu farmis

Captains log. Lightday 33.

Õhus on tunda kerget ärevust. Ööd on külmad ja päevad on kuumad. Oleme suutnud veenda kohalikke elukaid, et oleme samast liigist. Kihutades liivasel farmiteel oma 4WD Toyotaga, kasutame ikka sõitmiseks vasakut teeperve, laseme kängurud üle tee ja sõidame jänestest uljalt üle. Kohalikud noogutavad selle peale kiitvalt. Oleme võitnud nende usalduse. Kuid tee selleni polnud sugugi silutud:

Põhjus1:
Puude harvendamine AKA Pruningus Magnum
Nagu varemgi mainitud vanemleitnant Kristi poolt, pole see kõige muhedam jalutuskäik pargis. Ma pole suutnud 5 nädalat rusikat teha. Loodetavasti meie identiteete lähiajal ei paljastata ning meil pole vajadust käsivõitlusesse sattuda, kuna minu lähivõitluse kvaliteet on langenud 6 punkti võrra. Tundub, et kohalikud on leidnud kehavedelike talletamiseks uudse viisi, kuna tundub, et oleme ainsad, kes oma täidetud pudelitega igal pool ringi töllerdavad. Minu veel on mull sees, kuid see on juba isiklik. Nädalate möödudes siiski meie oskused paranesid ning sõrmed harjusid sellega pisut ära, et neid pole vabal ajal liikuda tarvis ega võimalik. Saame oma normkvoodi täidetud. Kuid kõigele lisaks on minul ning vanemleitnandil parema käe keskmise sõrme küüs musta värvi. Ilmselt on meid une pealt ära märgistatud ning nad jälgivad meie igat sammu. Vigadeks ei ole enam ruumi.










Põhjus2:
Võimalik identiteetide matkimine
Kuigi Mannersaare rühm on siin, et õppida siinset elu ja kombeid, et oma tarkusega helgele kodumaisele tulevikule kaasa aidata, ei ole me ilmselt ainsad, kes ümbruskonda infiltreeruda üritavad. Selle tuvastamine ei olnud väga keeruline. Teades, et minu nimi (Ronald, kui mõni on ära unustanud) ei ole see ei kodumaal, ega siin väga levinud nimi (siin on korduvalt seda mainitud), ei saa see olla juhus, et just siin farmis töötab neid 4! :|


Ron1
Päritolu: Zimbabwe
Erioskused: Processing Plantis nupu vajutamine,
oskus meenutada harilikku küülikut.

Ron2
Päritolu: Eesti
Erioskused: Brasiilia Jiu-Jitzu meister, trakatsiga tiirutamine, tuleb ka ette mõni öövahetus marjanoppija otsas.

Ron3
Päritolu: Holland
Erioskused: Kuuldavasti käis korraks mingit masinat vaatamas, ilmselt uudishimulik vennike.


Ron4
Päritolu: Eesti
Erioskused: Matemaatika eksamit keskkoolis ei sooritanud.



Põhjus4:
Autoriteedid
Meie vaatluste tulemusel tundub, et siinsetel autoriteetidel on kombeks eri viisidel oma astmestaatus alluvatele kindlalt ette näidata. Meie siinne esiknina, kes üsna harva üldse näole annab, on näiteks üks, kes sellist käitumismalli harrastab. Omaette podisedes töökäske jagades ei ole harv juhus, kui vennikesel neer üle põie läheb ja oma suuvärgi üle kontrolli kaotab. Ilmselt meditsiiniline põhjus. Üks hommik näiteks, kontoris aegu kirja pannes teel põllule puid saagima, ootas meid ees suu hommikusööki täis esiknina, kel Mannersaare meeskonna naissoost liikmete jalanõuvalik enam törts ei meeldinud, ning saime (kergelt öeldud) loengu turvalisuse teemal ning saadeti padavai linna uute papude järele. Iseenesest polnud see sugugi taunitav idee, kuna veetsime too päeva vabaduses - Joondalupis ringi poodeldes ja koaalasid paitades kohas nimega The Maze! Seal olles saime taas katsetada oma nähtamatuse võimet (Req: Level16, Cost: 5 mana), kuna $17 sissepääsumaks jäi meile ainult teateks tahvli peale.










Tulemus1:
Viimased 2 päeva oleme harjutanud oma oskuseid ühel maavälisel puuraputusmasinal nimega „The Extraterestial Tree Shaking Machine Thingie“, mille tööülesannet ei suuda vist kohe ära arvatagi (vihje1: see raputab puid :|). Tundub, et masin oli esialgselt mõeldud kuulsale Nahkhiirmehele Jänkistanist, kuid see saadeti lõpuks hoopis siia oliive puu otsast maha täristama. Homne äratus on 5:30, et jõuda kella 7ks ühte uudsesse kohta sheikima (twist & shout).

Tulemus2:
Levivad jutud, et järgmisest nädalast kolime tsiviliseeritumasse majutusse, kus meil on oma köögi ja pesuvõimalused ja ehk mõni atribuut seinas puhub ööseks ka mõne soojakraadi varvastele. Loodetavasti see siis ka toimub. Me jätkame oma infiltreerimist, et selles veenduda.

Tulemus3 AKA PS:
Me tulime töölt ära :)