Fun, fun, fun

Olgugi, et meie vaba aja sisustavad enamasti sarjad, mida oma limiteeritud netiga usinalt alla laadime(viimase aja leid on United States of Tara-soovitan!), siis viimasel ajal oleme isegi ennast kodust välja vedanud ja Port Lincolni ööelu nautinud. Tõenäoliselt on selles süüdi meie uued itaallastest sõbrad, kes meie kuldsesse nelikusse veidi elu sisse on puhunud. Eelmise nädala reedel mainisid itaallased Alessandro ja Filippo töö juures, et võiksime õhtul baaris kohtuda. Meie siis ostsime nelja liitrise veini, tegime kodus veidi soojendust ja läksime baari nagu lubatud. Õhtu kujunes üle ootuste mõnusaks, lõpetasime loomulikult linna popimas baar/klubis Sharkys, kus tantsisime jalad villi ja laubad higiseks. Üle pika aja oli meil koos suur seltskond ja see ilmselt õhtu nii mõnusaks tegigi(lisaks Alessandrole ja Filippole liitusid meiega veel üks itaallane Claudio ja üks prantslastest paarike). Koju jõudsime(pärast kohustuslikku mäki ringi) nelja ajal ja seega järgmine päev tööl möödus jällegi veidi vaevaliselt.
Sel reedel otsustasime aga itaallastele eesti sööki kokata, nii et esimest korda käisid meil külalised. Pildil alustades esimesest võõrast näost vasakult Claudio, Alessandro, Lee ja Filippo. Menüüs oli hakklihakaste kartulipudruga ja magustoiduks eesti küpsised ja Kalevi šokolaad küpsise-ploomi tükkidega (siinkohal tänud Maska vanematele paki eest!). Toit paistis kõigile meeldivat, ainult itaallastega kaasas olnud Korea tüdruk keerutas kuidagi palju sööki suus, aga sõi kõik siiski viisakalt ära:) Pärast sööki mängisime loomulikult meie lemmikut joomismängu, mis alati erinevad rahvused ühist keelt rääkima paneb. Itaallased jäid kuidagi kiirelt joogiseks ja mingi hetk pidime tõdema, et meil on ikka väga vedanud, et meil kummalgi pool naabreid ei ela, sest see on üks lärmakas rahvus:D Nalja sai igatahes nabani kui mitte rohkem! Mingi hetk liitus meiega ka Claudio ameeriklasest sõbranna, kes siin lapsehoidjana töötab. Te ei kujuta ette, kui hea oli kuulda ameeriklast inglise keelt rääkimas, see oli nii puhas ja selge ja reaalselt arusaadav! Austraallaste aksent on ikka päris hull, olgugi, et saame sellest iga päevaga ühe selgemini aru, on see siiski päris imelik. Töö juures oleme igatahes õppinud juba lihtsalt noogutama ja naeratama, kui millestki aru ei saa, enamasti sellest piisab:)
Pärast sööke-jooke liikusime taas Sharkys’isse. Baaris seekord liiga põnev ei olnud, aga paar tantsu sai ikka lüüa. Muusika on Sharkys’is muidu päris kohutav(kujutage ette Sunseti vahupidu vms), aga me pigistame selle koha peale silma kinni ja üritame nautida erinevate poplugude dance/trance remixe :S
Järgmisel reedel kordame igatahes üritust selle erinevusega, et itaallased teevad süüa....mmm....meil on ootused igatahes suured!
Nii et reede õhtud oleme oma kalendris taas pidulisteks märkinud. Muud meelelahutust siin linnas eriti pole. On küll üks kino, kuid seda pole me veel külastama jõudnud, ehk sel nädala läheme ja vaatame Ice Age 3 ära. Teater on siin ka, aga seal on kavas tulemas ainult mingi Transexual Show ja ”Menopause the musical”....ei kõla just kutsuvalt :D Ühel korral me siiski Maskaga käisime teatris, siis oli siin Melbourne’i comedy festivali road-show ehk kaks tundi stand-up comedy’t Austraalia parimatelt koomikutelt.....väga väga hea elamus, mu näolihased olid vist mingil hetkel reaalselt krampis naermisest:D
Muidu aga lahutavad meie meeli delfiinid, kes meie maja taha aeg-ajalt ära eksivad, ükspäev oli neid korraga lausa 4-5 tükki+üks hüljes. Ühel päeval üritame ka aega leida ja linna lähedale vaalasid vaatama minna. Nad nimelt kipuvad talviti ranniku lähedale ära eksima, nii et loodame et joppab ja näeme mõnda isendit;)

Seniks aga ilusat suve ja südames veedame me kõik oma reeded uuzis, lemmes, merimetsal või kui iganes te parasjagu olete!

Kristi

Mental!

Tere mhmh!


Võtaks kiirelt järje üles hea meelega.


Elame ikka siin lincolnilinnas, toretore. Lisaks mõnusale sardiinitööle võtsime lisaks ka ühe tuunikalatöö. Tämit, praegu tuli meelde, et pole ühtegi tuunikalaga pilti teinud. Need tüübid on SUUUURED! Kala tõstetakse ikka kraanaga lauale, et siis temaga seal ühtteist teha. Maska teab täpsemalt, ta on seal vikatimehelaua peal ametis. Mina mässan sellesama kraanaga ja sulatan voolikuga jääd uljalt tünnidest (maru!). Kuuldatavasti on niimõnedki töölised seal mental kiiksupaberitega, nii et sulandume sinna seltskonda hästi. Aga meie töö järgi on nõudlus, ja need firmad vahepeal sõnasõjatsevad, et kes meid nüüd järgmisena saab 8) Igatahes, tuunikalad on suured!


Kuldkalamälu, nagu ma olen, hüppan nüüd kohe toredasse eilsesse, sest ei mäleta eriti mis huvitavat vahepeal veel juhtunud on. Aaa, tuleb meelde. Ok, tore eilne peab nüüd ootama.


Esimene nv oma uues PL kodukeses proovisime ära ka õhta linna peal. Ööklubi oli siis veel remondis, aga sellegipoolest sai nii mõneskis toredas kohakeses naeru ja lusti löödud. Õhtu lõpuks läbi mingi ime olime jõudnud kellegi Oweni majja :| Muhelesime seal veidi aega (muhelemise all ma mõtlen seda, et Owen testis musakeskuse võimsust oma iPodi raskemetalliga, tänu millele tema majakaaslane korduvalt kulmkortsus üles ärkas ja kurjutsemas käis) :) Ja siis kodu!


Laupäev jäi vahele ja kätte jõudis pühapäev. Sel päeval toimus PL-is suur üritus nimega "Long Lunch". Point siis see, et tervelinna kõik söögi/joogi kohad + veiniistandused võtsid avalisüli külalisi vastu ning linnas sõitsid ringi bussid, mis siis ühest kohast teise sõidutasid. Igal pool olid väljas erinevad kohalikud veinid ja menüüski olid mõned erilised väljapanekud põske pistmiseks. Taaskord sai nähtud uusi ja vingeid kohti linna peal ja külastasime ka veiniistandustes toimuvaid simmaneid ja tutvusime veel kohalike omavanuselistega. Kogu selle toreda päeva miinuseks oli muidugi see, et pühapäevale järgneb siinmail esmaspäev :-o vat see oli üks pikk tööpäev (esmaspäev siis).


Ja nüüd siis see eilne pühapäev, oikuitoreseeoli... A, liigun natuke ette jälle oma jutuga, pean mõne asja veel ära mainima.


Eelmisel nädalavahetusel tegime muheda koduspuhkamise. Mängisime "Simpsonite" lauamängu, kus pidi näiteks vahepeal nii tegema: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#5344945639106968450


Pühapäeval käisime Liisuga suplemas. Kuna õues on meil suht vilu, siis pidime leppima ujulaga. Muhe oli. (üks vennike oksendas seal, aga seda ma ei maini).
Pärast seda läksime Grand Tazman hotellirestosse, et maitsta lõpuks ära need kohalikud mereandiroad, millest siin nii palju räägitakse.
3 asja siis võtsime sealt.

1. Oysters. :S Olid hapukoore, guacamole ja tabaskoga, siuksed suured karbid kust siis kulistad ühe ampsuga kõik põske (kui mõni, nigu meie enne, pole austreid söönud). Sõime taldriku tühjaks. Enam ei taha neid kunagi :/ väkk (pildi peal on juba otsas kõik)

2. Sashimi. See on siis see kõige kallim tuunikalaliha, mis oli fileeritud väikesteks tükkideks (ja neid tükke polnud üldse palju). Söödi seda nagu sushitki, sojakastme, wasabi ja marineeritud ingveriga. Maitses väga hea!

3. Prawns in garlic butter sauce. See oli siis see ainuke kindla peale minek, mis oli väga heas kastmes langustid, namnam.
igatahes kogu selle einestamise moraal oli see, et kõht jäi ikka väga tühjaks meil ja tegime sealt otse sammud Subwaysse võikude järele :/


Nüüd siis see eilne! Eilne algas eile hommikul. vihma sadas, tuul puhus ... suht kaki ilm. Saime teate meie sardiinikoha ülemuselt Meghanilt, kes pakkus välja, et läheks siit 10km põhja poole ühte loomaparki (good idea! arvasime meie).
Oligi.

Mõne aja pärast võeti meid peale ja sõidsime Glenn Forest Animal Parki (vist oli siuke nimi). Seal ootasid meid koha omanikud, valmis oli pandud katuse alla lõke ja grilliasjad ja kohapeal kasvatatud viinamarjades veinid. Lisaks sellele ootasid meid seal kängurud, kaamlid, papagoid, kitsed, laamad, kaamlid, dingod, sead, pühvlid jne jne 1 lambatall, 1 vombat, 1 koaala (blinky) jne jne jne! Tegime siis ühe toreda pühapäeva firma kulul :) Taaskord, tore pühapäev = raske esmaspäev. Aga see oli väärt seda. Mis ma ikka seletan, pildid ju üleval, tsekake kino:


http://picasaweb.google.com/lh/view?uname=hindriks.ronald&isOwner=true&tags=manneranimalpark#

ja

http://picasaweb.google.com/Maskamario/140609PLLoomafarm#

Ülejäänud Juuni pildid siis siin: http://picasaweb.google.com/hindriks.ronald/Aussie_Juuni1#


Nagu ehk panite tähele on meie blogi ka nüüd pisut päikselisem. Paremale panin ka Look at animals nupu, kus loodusesõbrad saavad meie reisi jooksul kohatud änimalse uudistada.

Rahu välja ja hoidke kontakti!

S: Rooooooonald :S

Jacko näitab oliivifarmi

Juhul kui kellegil jäi meie 5 nädalat kestnud oliivifarmi kirjeldus veidi arusaamatuks, siis meie sõber Jacko näitab teile rõõmuga seal natuke ringi.

Ettevaatust! Kaamlid, emud ja kängurud.

Et mis siis pärast farmi sai... Perthi läksime ja olime seal 4 päeva. Vaja oli välja mõelda, kus ja mida edasi teha. Küsimus oli, kas liigume põhja või lõunasse. Põhjas on soe suvi, lõunasse tuleb talv ja läheb aina külmemaks. Loomulikult valisime lõuna. Loodetavasti valib enamus backpackereid aga põhja ja nii on meil lõunas tööd kergem leida. Päris kavalad, eksole? :) Sihtmärgiks võtsime Perthist 3500 km kaugusel asuva Melbourne’i. See ka teatavasti üks suuremaid linnu Austraalias ja lisaks kõigele pidi veel jube kihvt ka olema. Eestlased on seda tema loomult Tartuga võrrelnud.

Kas te Matti ja Travist mäletate? Need olid need Kanada tüübid, keda me enne farmi minekut ühes parkimisplatsis kohtasime ja kes seal juba siis kuu aega elanud olid. Perthis olles mõtlesime, et lähme vaatame, kas nad endiselt seal hängivad. Ei olnud seal kedagi. Edasi läksime Perthi randa, kust rannakohvikust võtsime hiiglaslikud burksid. Sõime neid seal siis agaralt ja ennäe imet – Matt ja Travis! Nad olid nüüd sinna parklasse ümber kolinud. Tore oli vanu sõpru kohata – nad ju siiski ühed vähestest meil siin maal. Aga nende seis oli enamvähem sama, suurema osa oma ajast veedavad nad veini ja sigarettide seltsis, vahel käivad tööl ka. Idee poolest tahavad raha ka ikka koguda, et sealt siis lõpuks kord minema saada. Me oleme nende poolt.

Aga Perthis ajasime asju ka – pikendasime auto rego, kindlustasime teda ka natuke. Kui nüüd teel olles autoga midagi juhtuma peaks, tulevad mehed kohale ja aitavad meid hädast välja. Kui hästi läheb, siis tasuta – oleneb asukohast. :)
Asjaajajad Perthis:














Neljapäeva varahommikul hakkasime Perthist liikuma. Umbes nädalane toidu- ja veevaru sai ka muretsetud, sest kuuldavasti on teepeale jäävad poekesed hirmkallid ja joogivett ei pidavat vahepeal üldse leiduma. Kuigi meie sihtmärgiks on Melbourne, mõtlesime ka teepeal silmi-kõrvu lahti hoida, ehk õnnestub meil end kuskile istandusse või farmi tööle sokutada. Neljapäeva pärastlõunaks jõudsime kohta nimega Coolgardie, läbisime u 560 km. Ja sinna ka jäime. Ööbisime ühes bensuka motellis, see oli väga OK koht, odav pealekauba. Õhtul mängisime pokkerit, chippide asemel olid tikud, igaüks pani sisse 2 dollarit. Maska ostis end vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Ta rõõmustas:














Reede hommikul jätkasime sõitu pikkadel sirgetel maanteedel, kus alatasa hoiatused teele pürgivatest kängurudest, emudest ja kaamlitest. Kaamleid veel kahjuks kohanud pole. :( Tol päeval läbisime kuskil 530 km, mille sisse jäi ka Austraalia pikim täiesti sirge teelõik – 146,6 km. Seal siis kurve pole. Pidama jäime Caigunasse, kus motellituba oli külm ja kallis.














Laupäeval sõitsime maha u 700 km, ületasime Lääne- ja Lõuna-Austraalia piiri ja maantee jõudis ka ookeani äärde. Paaris kohas hüppasime autost välja ka vaadet nautima. Ühes sellises kohtusime ühe vana mehega, Charles oli ta nimi. Ta oli juba nädal aega oma karavaniga ringi sõitnud, naisest oli ta lahku läinud, aga koer Jack oli olemas. Ta andis meile kotitäie kreeka pähkleid. Sellised need austraallased kord juba on. Tol päeval nägime ka esimest dingot, Lõuna-Austraalias on neid vist päris palju, välja näevad nad nagu koera ja rebase segu. Laupäeval juhtus veel midagi müstilist - vihma sadas. Nii umbes 10 sekundit ainult, aga siiski sadas. Õhtuks leidsme sellise koha nagu Nundroo ja jällegi ühe mõnusa motellitoa. Nii et success.
Üks ilus koht, seal all oli koobas:














Pühapäev. Hakkasime liikuma kella 8st hommikul, saime sõita kuskil 200 km kui tegime peatuse Smokey Bays, kus poisid avastasid, et küll see oleks tore koht kala püüdmiseks. Kusjuures mitte toidusaamise eesmärgil vaid niisama – catch and release. Nii me siis olime seal umbes väga mitu tundi, ühe kala said kah. Teistel kalameestel ja -naistel seal oli veidi rohkem õnne: mitmed püüdsid kalmaare. Kalmaarid on ägedad, vees on nad suhteliselt tumedad ja surema hakates virvendavad ja muutuvad heledaks. Sel päeval liikusimegi ainult 270 km, jäime pidama sellises kohas nagu Streaky Bay. Seekordne motellituba oli parim, mis meil üldse olnud on, 42-tollise LCD telekaga ja puha. :) Poisid käisid ka Streaky Bays kalajahil ja neil läks hästi – nad nägid delfiini! Ja tol õhtul sattusime sellest 42-tollisest telekast nägema Eurovisiooni ja uskuge mind kui ütlen, et meie rõõm ja üllatus oli suur kui nägime ka Eestit seal võistlemas ja, kuulge, päris hästi läks, eksole? :) Õhtul mängisime jällegi ka pokkerit, chippide asemel olid jällegi tikud, igaüks pani jällegi sisse 2 dollarit. Maska ostis end jällegi vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Jällegi. Aga tegelikult juhtus pühapäeval veel midagi väga revolutsioonilist: üle kuue nädala läksid mul uuesti sõrmused sõrme. Nüüd vist ametlikult meie sõrmed enam paistes ei ole. Word.
Selliselt nüüd see kalmaar siis:














Esmaspäeva hommikul enne Streaky Bayst lahkumist käisime korraks veel sadamas, et mina ja Kristi ka delfiini näha saaksime. Delfiin oli kahjuks ära läinud, aga rannale uhutud surnud meduuse nägime. Kui auto juurde tagasi jõudsime, kohtasime üht kohalikku joodikut, kes juhtis tähelepanu sellele, et meie auto tagumine parem tuli oli sodiks sõidetud ja et tema nägi, kes seda tegi! Süüdlasteks oli üks armas vanapaar, kes tõepoolest olid vanad. Ma pakuks umbes 90. Aga nad andsid meile oma kontaktandmed ja auto kindlustuse andmed ja käisime ka politseis. Peaksime oma autotule lähipäevil tasuta parandatud saama. Nii et hullu pole. Esmaspäeval liikusime Streaky Bayst edasi 300 km Port Lincolni. Teepeal tegime päris mitu peatust, sest nüüd, kui oleme suurel Eyeri poolsaarel, on palju, mida vaadata. Nägime merilõvisid, pelikane ja koopaid. Pelikanid võitsid – nad on väga ägedad ja mida kõike nad kala saamise nimel ei teeks. :) Õhtuks jõudsimegi Port Lincolni, võtsime kogemata toa ühes luxmotellis.
Pildil ainult pelikanid:














Nonii! Nüüd on käes juba neljapäev ja me oleme endiselt Port Loncolnis. Kavatseme siia ka jääda, nii paariks-kolmeks kuuks vist vähemalt. :) Selleni viis asjaolu, et Port Lincoln on jube kihvt armas väike sadamalinnake ja üldse ei tahtnud siit ära minna. Nii hakkasimegi kohe teisipäeval tööd otsima ja kolmapäeval ja täna käisime juba tööl. Töö on meil väga prestiižne - kalavabrikus. See on sardiinivabrik, sardiinid lähevad kiisutoiduks. Eile sorteerisime sardiinide hulgast välja kõike, mis ei olnud sardiinid ja täna käisime kalatünne küürimas. Mõnus oli. :) Aga see on meil selline ots, et tööd on siis, kui kalalaevad piisavalt saaki saavad. Nii et vahel võib 7 päeva, vahel 3 päeva nädalas tööd olla. Vaikselt otsime mingeid teisi tööotsi veel lisaks. Aga nüüd meie elamisest – me üürime siin maja. See on 3 magamistoa, 2 vannitoa, rõdu, terassi, aia ja superilusa merevaatega maja sadamas. Kõik see luksus on meie päralt ja üür on ka väga mõistlik, Sydneys näiteks üürisime nelja peale ühte tuba sama raha eest. See uhke maja on see, mis innustab meid haisvas kalavabrikus tööl käima. Vähemalt on asjad tasakaalus. :) Ühesõnaga oleme end nüüd Port Lincolni mõneks ajaks sisse seadnud, internetivõimalused siin küll kiita pole, aga uurime asja – ehk ikka saab midagi meie majja ka. Aga kui kellelgi mahti, siis palume külla tulla. Püüame kala, teeme grilli, mängime pokkerit - mida iganes! Meil külalistetuba ka ja puha.
Kodu:














Ja näiteks üks selline suuremat sorti puu on ka Port Lincolnis:














Tsau siis praegu! :)

Elu farmis

Captains log. Lightday 33.

Õhus on tunda kerget ärevust. Ööd on külmad ja päevad on kuumad. Oleme suutnud veenda kohalikke elukaid, et oleme samast liigist. Kihutades liivasel farmiteel oma 4WD Toyotaga, kasutame ikka sõitmiseks vasakut teeperve, laseme kängurud üle tee ja sõidame jänestest uljalt üle. Kohalikud noogutavad selle peale kiitvalt. Oleme võitnud nende usalduse. Kuid tee selleni polnud sugugi silutud:

Põhjus1:
Puude harvendamine AKA Pruningus Magnum
Nagu varemgi mainitud vanemleitnant Kristi poolt, pole see kõige muhedam jalutuskäik pargis. Ma pole suutnud 5 nädalat rusikat teha. Loodetavasti meie identiteete lähiajal ei paljastata ning meil pole vajadust käsivõitlusesse sattuda, kuna minu lähivõitluse kvaliteet on langenud 6 punkti võrra. Tundub, et kohalikud on leidnud kehavedelike talletamiseks uudse viisi, kuna tundub, et oleme ainsad, kes oma täidetud pudelitega igal pool ringi töllerdavad. Minu veel on mull sees, kuid see on juba isiklik. Nädalate möödudes siiski meie oskused paranesid ning sõrmed harjusid sellega pisut ära, et neid pole vabal ajal liikuda tarvis ega võimalik. Saame oma normkvoodi täidetud. Kuid kõigele lisaks on minul ning vanemleitnandil parema käe keskmise sõrme küüs musta värvi. Ilmselt on meid une pealt ära märgistatud ning nad jälgivad meie igat sammu. Vigadeks ei ole enam ruumi.










Põhjus2:
Võimalik identiteetide matkimine
Kuigi Mannersaare rühm on siin, et õppida siinset elu ja kombeid, et oma tarkusega helgele kodumaisele tulevikule kaasa aidata, ei ole me ilmselt ainsad, kes ümbruskonda infiltreeruda üritavad. Selle tuvastamine ei olnud väga keeruline. Teades, et minu nimi (Ronald, kui mõni on ära unustanud) ei ole see ei kodumaal, ega siin väga levinud nimi (siin on korduvalt seda mainitud), ei saa see olla juhus, et just siin farmis töötab neid 4! :|


Ron1
Päritolu: Zimbabwe
Erioskused: Processing Plantis nupu vajutamine,
oskus meenutada harilikku küülikut.

Ron2
Päritolu: Eesti
Erioskused: Brasiilia Jiu-Jitzu meister, trakatsiga tiirutamine, tuleb ka ette mõni öövahetus marjanoppija otsas.

Ron3
Päritolu: Holland
Erioskused: Kuuldavasti käis korraks mingit masinat vaatamas, ilmselt uudishimulik vennike.


Ron4
Päritolu: Eesti
Erioskused: Matemaatika eksamit keskkoolis ei sooritanud.



Põhjus4:
Autoriteedid
Meie vaatluste tulemusel tundub, et siinsetel autoriteetidel on kombeks eri viisidel oma astmestaatus alluvatele kindlalt ette näidata. Meie siinne esiknina, kes üsna harva üldse näole annab, on näiteks üks, kes sellist käitumismalli harrastab. Omaette podisedes töökäske jagades ei ole harv juhus, kui vennikesel neer üle põie läheb ja oma suuvärgi üle kontrolli kaotab. Ilmselt meditsiiniline põhjus. Üks hommik näiteks, kontoris aegu kirja pannes teel põllule puid saagima, ootas meid ees suu hommikusööki täis esiknina, kel Mannersaare meeskonna naissoost liikmete jalanõuvalik enam törts ei meeldinud, ning saime (kergelt öeldud) loengu turvalisuse teemal ning saadeti padavai linna uute papude järele. Iseenesest polnud see sugugi taunitav idee, kuna veetsime too päeva vabaduses - Joondalupis ringi poodeldes ja koaalasid paitades kohas nimega The Maze! Seal olles saime taas katsetada oma nähtamatuse võimet (Req: Level16, Cost: 5 mana), kuna $17 sissepääsumaks jäi meile ainult teateks tahvli peale.










Tulemus1:
Viimased 2 päeva oleme harjutanud oma oskuseid ühel maavälisel puuraputusmasinal nimega „The Extraterestial Tree Shaking Machine Thingie“, mille tööülesannet ei suuda vist kohe ära arvatagi (vihje1: see raputab puid :|). Tundub, et masin oli esialgselt mõeldud kuulsale Nahkhiirmehele Jänkistanist, kuid see saadeti lõpuks hoopis siia oliive puu otsast maha täristama. Homne äratus on 5:30, et jõuda kella 7ks ühte uudsesse kohta sheikima (twist & shout).

Tulemus2:
Levivad jutud, et järgmisest nädalast kolime tsiviliseeritumasse majutusse, kus meil on oma köögi ja pesuvõimalused ja ehk mõni atribuut seinas puhub ööseks ka mõne soojakraadi varvastele. Loodetavasti see siis ka toimub. Me jätkame oma infiltreerimist, et selles veenduda.

Tulemus3 AKA PS:
Me tulime töölt ära :)

Esimene nädal farmis

Nüüdseks oleme oliivifarmis olnud terve nädala, nii et viimane aeg esmamuljed kirja panna. Farmile eelneva öö veetsime luksuslikus karavanipargis. See oli ainus öö, mil elamise eest maksime meie nädalase telkimisreisikese jooksul. 8 dollarit nägu ja selle eest saime oma telgi püsti panna, kööki kasutada, kus oli reaalselt olemas kraan ja vesi, et nõusid pesta(!), duši all käia ja mis kõige tähtsam – basseinis supelda. Ideaalne viimane päev/öö trippimist, eriti arvestades, et öö enne seda olime taas veetnud kuskil parkimisplatsil neljakesi autos magades. Seal karavaniparadiisis saime ka kõne Maidult, kes on üks siinsetest eestlastest ja muuhulgas saime teada, et meie leviala farmi ei ulatu ja seetõttu helisesidki paljude teie telefonid tol õhtul(Kriska-kas arve on ikka makstud? :D). Väga tore oli kõigiga rääkida, kellega rääkida saime, koduigatsus tuli tol õhtul küll korra peale
Nüüd siis farmist. Jõudsime siia eelmise nädala pühapäeva pärastlõunal, mil päike säras taevas ja tuul sasis oliivipuude latvu. Tegelikult me küll esimesel päeval puid vaatama ei jõudnudki, aga nendega tegime esmaspäeval juba karmi tutvust. Farm ise asub suhteliselt eraldatud kohas, arvestades, et lähim toidupood on 90km kaugusel ja lähim normaalne toidupood u 140km kaugusel. Siin on üks elumaja, kus elab kuus eestlast ja siis on siin meie soojak, kus lisaks meile elab ka üks Zimbabwe noormees. Ta ongi tavatöölistest ainuke, kes pole eestlane(farmi manager millegi pärast palkab ainult eestlasi:S). Oma kodumaal on ta piloot, mille jaoks ta pidi läbima 10 kuulise kursuse, nii et Alvar, äkki lähed Zimbabwesse, seal saad lihtsamalt oma paberid? Igatahes selliseid luksusi nagu köök, dušš või vesi üleüldse meie soojakus pole, küll aga on need olemas ümberkaudsetes hoonetes. Süüa käime tegemas teiste eestlaste majas, kus on imepisike köök nüüd siis 11 inimese peale, pesemas ja vetsus käime reeglina aga tootmishoone juures, mis asub meie soojakust u poole km kaugusel. Kui öösel vaja ära käia, siis peab väikese autosõidu ette võtma:D Autodest niipalju, et meie Wendy Sindy McLeod on puhkusel ja saab sõita ainult laupäeviti toidupoe ringil, sest siin kasutamiseks on meil farmi auto. Ja ega Wendyga siin suurt midagi teha polekski, sest teed on kohati liivasemad kui Pärnu rand.
Tööpäev näeb meil välja keskmiselt järgmine. Ärkame kella kuuest, vahel venitame veerand seitsmeni välja, paneme pikad(!) riided selga ja liigume künkast alla teiste eestlaste majja. Seal sööme oma krõbuskeid piimaga ja püüame hambapesu järjekorras võimalikult vähe majaelanikke segada. Siis hüppame oma valgesse džiipi(kellel veel nime pole) ja sõidame u 1km kaugusele office’isse(soojak, kus on kondikas ka sees!). Seal paneme kirja oma algusaja, mis siiani on eranditult olnud kell seitse. Sealt suundume oliivisalusse, sõidame oma bloki juurde, paneme ette kaitseprillid, pähe mütsi, kätte kindad ja haarame oma saed. Järgmised viis tundi me saeme ja saeme ja saeme ja saeme. Nimelt on meie põhiülesandeks praegu siin oliivipuid harvendada, mis tähendab, et peame maha saagima kõik ebanormaalsed oksad ja võsud, mis võivad järgmisel nädalal hakkava lõikuse ajal kombainile ette jääda. Töö on raskem, kui arvata võis. Ühes blokis on 80 rida puid, ühes reas on 50 puud ja kokku on 39 blokki. Kõigile, kes ei viitsi arvutata, siis farmis on u 160 000 oliivipuud, milledest pisut üle poole on juba harvendatud teiste eestlaste poolt, kes siin sellega juba paar-kolm kuud ametis on olnud. Meilt eeldatakse praegu, et harvendaksime igaüks tunnis u ühe rea ehk siis 50 puud. Siiani oleme saanud hakkama umbes poole reaga tunnis, mis ei ole üldse hea näitaja. Sel nädalal saime ka tunnipalka, mis asendub homsest tükitööga, mis tähendab, et meie kanged ja paistes käed peavad hakkama veelgi kiiremini liikuma. Töö on füüsiliselt raske, aga veelgi raskem on see kuumus. Alates u kella 11st kuni kella 15ni on raske ennast päiseke eest peita, sest puud ei anna eriti varje. Kogu eelmise nädala oli temperatuur u 33-34 kraadi, mis ei tee pikkade riietega puude saagimisest just meeldivat tegevust. Ma üritan praegu eriti positiivselt seda kirjeldada Teised eestlased räägivad, et see kuumus pole midagi võrreldes sellega, mis siin jaan-veebr oli, mil Austraalias teadupärast südasuvi, aga meie jaoks on see siiski liig, mis liig, sest nii kuuma pole siinmail me veel kohanud.
Igatahes 12 ajal saame tunniks ajaks lõunale. Selle ajaga peab 10 inimest(Zimbabwe tüüp tuleb alaliselt siia homsest) saama oma toidud valmis teha ka ka ära manustada selles eelmainitud pisiköögis. Pärast lõunat peame kas siis tagasi põllule minema, või saame mõne vähem palava ja mitte nii raske tööotsa. Viimane variant teeb meid reeglina õnnelikumaks. Eriti tore on, kui peab traktori või mõne muu huvitava masinavärgiga sõitma, vähemalt minule on need uued ja huvitavad kogemused. Esimene päev kui pärastlõunal meile uued ülesanded jagati ütles kohalik farmi juhataja Charlie, et ma tooks office’i juurest traktoriga järelkäru, mille peale Maska forkliftiga kola tõstab ja mille ma siis prügimäele peaks sõidutama. See tõmbas küll korraks seest kõhedaks, ma polnud isegi autoga järelkäruga sõitnud, aga tuli välja, et traktor ei ole sugugi keerulisem kui auto ja järelkäruga ei pidanud õnneks ka eriti kurvitama, nii et kokkuvõttes oli väga vahva sõit! Kaks pärastlõunat pesime aga Liisiga nt oliiviõli mahuteid mingi kange happelise vahendiga, mis mingil juhul nahale sattuda ei tohtinud. Hea vahend oli-vanast ajast nõgised õlitünnid said kohe puhtaks ja nahasöövitusi saime minimaalselt!
Kui päeva teine pool saab põllul veedetud, siis liigume kodu poole juba neljast. Kui aga muud tööd teeme, siis viie-kuue ajal. Siis käime kordamööda duši all, valmistame õhtusöögi, vaatame veidi telekat ja läheme enne kümmet millalgi magama. Ja nii esmaspäevast reedeni. Laupäeval saame linna poodi minna, et nädala söök osta ja pühapäeval, nagu täna, saame teha mida tahame. Täna me tahtsime oma eelarve kohaselt mitte midagi teha nt
Selline peaks oleme meie farmi tavaline nädal, kuigi teisipäevast muutub ilmselt kõik suht palju. Nimelt hakkab 5-6 nädalat kestev harvest, mil juttude kohaselt on tööpäevad 12-13 tunnised, osalt peab töötama ka öösel ja keegi täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab, sest praeguste omanike alluvuses on see esimene lõikus siin farmis. Ilmselt tulevad põnevad nädalad, eks me hoia teid kursis oma tööeluga!
Mainiks tegelikult selle ka ära, et loodus on siin imeline. Õhtul töölt koju sõites hüppavad kängurud tee ääres, ümberringi on Eesti mõistes mäed ja päikeseloojangud on niiii ilusad. Rahulik maaelu on siin ilus. Madusid siin pole veel näinud, küll aga nägime ära Redback’i, kes siin majas jalutuskäiku tegi(üks mürgisemaid ämblikke ever, kui keegi ei teadnud). Ahjaa-lambad ja lehmad eksivad ka vahel siia ära, aga nad ei ole meie farmi elanikud
Tänaseks kõik ja pilte peate kahjuks ootama, kuniks me välja nuputame, kust piisavalt kiiret netti saada, et neid üles laadida

Kristi

Jätk meie reisile

Pärast O’Connori ranna parklat (juttu jätkab siis nüüd Maska) seadsime sihid uuesti oma esialgse sihtmärgi Lenchenhauni (võin garanteerida, et kirjapilt on totaalselt vale) rahvuspargi poole. Keda asukoht täpselt huvitab, siis võib vaadata kaardi pealt seda poolsaart mis asub Australind-ist läänes. Igastahes oli see küllaltki outback ja seal kavatsesime veeta oma esimese öö kogu oma telkimis- ja campingvarustusega. Sinna jõudes ja kohaliku parki avastades nägime esimest korda ka vabas looduses madu, kes roomas auto eest üle tee. See on see tumedam külg loodusest – aga hea poole pealt nägime ka kängurukarja, kes meie telkimisplatsist kõigest umbes 100m kaugusel elas.

Telkimisplats ise oli küllaltki korralik – lõkketegemistünnike, laud pinkidega ja wc kõigest 20m kaugusel. Nuriseda ei saanud. Teisi inimesi näha aga ei olnud. Korra nägime mingit džiipi möödumas, mis samas ka meist suht kaugele kämpima jäi. Inimesi siiski ei näinud-kuulnud. Iseenesest maksab seal pargis ööbimine 6,5$ nägu, mida peaks pargivaht korjamas käima, kuid kuna ta ei viitsi iga hommik seal käia, siis teda me ei näinud ja saime raha kokku hoida.

Proovisime ka kala püüda ja võiks öelda, et esimene käik oli pooleldi tulemuslik. Saime kätte ühe kala, kuid paraku ei olnud see mitte ainult väike, vaid ka mürgine. „Common Blowfish“, kui keegi tahab näha, aga põhimõtteliselt üks nendest kaladest, kes ohu korral ennast suurteks okkalisteks pallideks teevad. Kala kätte saades me loomulikult veel ei teadnud, et ta mürgine on, aga pärast seda, kui ta end palliks tõmbas, aimasime et ehk ei tasu katsuda. Tööriistade abiga päästsime ta konksu otsast tagasi vette – jäi elama – ka mürgine kala on inimene.

Ja siis jõudis kätte õhtusöögi aeg. Sõime kiirnuudleid ja kanašnitslit. Meil on priimus ja pann ja pott, millega saab suurepäraselt kõiksugu šarmantseid roogi valmistada. Sööme pestavate plastmassnõudega, mida tüdrukud oma käekottides McDonaldsi ja muudesse sarnastesse tualettruumidesse smuugeldavad, et neid seal pesta.

Ja kätte jõudis ööbimine. Pimedaks läheb siin kiiresti: kell 6 hakkab hämarduma ja 6.45 on praktiliselt kott-pime. Esimese öö looduses veetsime nii, et mina ja Kristi magasime autos ja Liis-Ron telgis. Autos oli kõva ja külm, aga mina magasin hästi. Hommikul vetsu-tuuri tehes jälgis meid üle meetri pikkune känguru.

Järgmisel päeval (1. Aprill – toim.) läksime veel lõuna poole, et külastada üht kaid Busseltoni nimelises linnakeses, mis viib umbes-täpselt 1800 meetrit India ookeani peale. Püüdsime püüda ka seal kala, kuid ebaõnnestusime. Kui kohalik kalamees-poiss küsis, et mis sööta me kasutasime ja ma vastasin, et saia, siis ilmusid ta näkku küsimargid nagu puberteedieas noormehel akne. Tuleb ikka investeerida ja paari dollari eest õiget kalasööta osta.

Aa – ja muide – tee peal sinna kaile saime käia ka kauaoodatud dušši all ühes karavanipargis – ainult 2,5$ per naase. Hea oli.

Kui kai oli külastatud, oli kell juba suht palju, ning otsustasime minna tagasi sinna parki, kus eelmine öö veedetud sai. Jõudsime sinna kohale umbes kell 18.10, mis andis meile väga vähe valget aega telgi üles seadmiseks ning õhtusöögi valmistamiseks. Aga me saime hakkama ja tegime enne uinumist ka paar viinakokteili, et uni parem tuleks ja koorem kergem oleks. Telgis magada oli hea – magasime täispuhutava madraaži peal ja suht soe oli ka.

Pärast tänahommikust hommikusööki ja ringutusi seadsime oma austraalialikult punase tolmuga kaetud autokummid taas põhjapoole, et jõuda järgmiseks ööks Mundaringi nimelisse rahvusparki, kus veeta taas üks öö. Hetkel oleme Perthi äärelinnas McDonaldsis, kus on tasuta internet ja saab ka läptoppide akusid laadida. Siit peaks meie sihtmärgini olema ca. 40 km.

Ja ongi vist lühidalt kõik. Kirjutame-joonistame siis, kui järgmine kord taas internetti saame.

Päevaselt palavad ja öiselt jahedad tervitused sügiseselt Austraalia läänekaldalt!