Jätk meie reisile

Pärast O’Connori ranna parklat (juttu jätkab siis nüüd Maska) seadsime sihid uuesti oma esialgse sihtmärgi Lenchenhauni (võin garanteerida, et kirjapilt on totaalselt vale) rahvuspargi poole. Keda asukoht täpselt huvitab, siis võib vaadata kaardi pealt seda poolsaart mis asub Australind-ist läänes. Igastahes oli see küllaltki outback ja seal kavatsesime veeta oma esimese öö kogu oma telkimis- ja campingvarustusega. Sinna jõudes ja kohaliku parki avastades nägime esimest korda ka vabas looduses madu, kes roomas auto eest üle tee. See on see tumedam külg loodusest – aga hea poole pealt nägime ka kängurukarja, kes meie telkimisplatsist kõigest umbes 100m kaugusel elas.

Telkimisplats ise oli küllaltki korralik – lõkketegemistünnike, laud pinkidega ja wc kõigest 20m kaugusel. Nuriseda ei saanud. Teisi inimesi näha aga ei olnud. Korra nägime mingit džiipi möödumas, mis samas ka meist suht kaugele kämpima jäi. Inimesi siiski ei näinud-kuulnud. Iseenesest maksab seal pargis ööbimine 6,5$ nägu, mida peaks pargivaht korjamas käima, kuid kuna ta ei viitsi iga hommik seal käia, siis teda me ei näinud ja saime raha kokku hoida.

Proovisime ka kala püüda ja võiks öelda, et esimene käik oli pooleldi tulemuslik. Saime kätte ühe kala, kuid paraku ei olnud see mitte ainult väike, vaid ka mürgine. „Common Blowfish“, kui keegi tahab näha, aga põhimõtteliselt üks nendest kaladest, kes ohu korral ennast suurteks okkalisteks pallideks teevad. Kala kätte saades me loomulikult veel ei teadnud, et ta mürgine on, aga pärast seda, kui ta end palliks tõmbas, aimasime et ehk ei tasu katsuda. Tööriistade abiga päästsime ta konksu otsast tagasi vette – jäi elama – ka mürgine kala on inimene.

Ja siis jõudis kätte õhtusöögi aeg. Sõime kiirnuudleid ja kanašnitslit. Meil on priimus ja pann ja pott, millega saab suurepäraselt kõiksugu šarmantseid roogi valmistada. Sööme pestavate plastmassnõudega, mida tüdrukud oma käekottides McDonaldsi ja muudesse sarnastesse tualettruumidesse smuugeldavad, et neid seal pesta.

Ja kätte jõudis ööbimine. Pimedaks läheb siin kiiresti: kell 6 hakkab hämarduma ja 6.45 on praktiliselt kott-pime. Esimese öö looduses veetsime nii, et mina ja Kristi magasime autos ja Liis-Ron telgis. Autos oli kõva ja külm, aga mina magasin hästi. Hommikul vetsu-tuuri tehes jälgis meid üle meetri pikkune känguru.

Järgmisel päeval (1. Aprill – toim.) läksime veel lõuna poole, et külastada üht kaid Busseltoni nimelises linnakeses, mis viib umbes-täpselt 1800 meetrit India ookeani peale. Püüdsime püüda ka seal kala, kuid ebaõnnestusime. Kui kohalik kalamees-poiss küsis, et mis sööta me kasutasime ja ma vastasin, et saia, siis ilmusid ta näkku küsimargid nagu puberteedieas noormehel akne. Tuleb ikka investeerida ja paari dollari eest õiget kalasööta osta.

Aa – ja muide – tee peal sinna kaile saime käia ka kauaoodatud dušši all ühes karavanipargis – ainult 2,5$ per naase. Hea oli.

Kui kai oli külastatud, oli kell juba suht palju, ning otsustasime minna tagasi sinna parki, kus eelmine öö veedetud sai. Jõudsime sinna kohale umbes kell 18.10, mis andis meile väga vähe valget aega telgi üles seadmiseks ning õhtusöögi valmistamiseks. Aga me saime hakkama ja tegime enne uinumist ka paar viinakokteili, et uni parem tuleks ja koorem kergem oleks. Telgis magada oli hea – magasime täispuhutava madraaži peal ja suht soe oli ka.

Pärast tänahommikust hommikusööki ja ringutusi seadsime oma austraalialikult punase tolmuga kaetud autokummid taas põhjapoole, et jõuda järgmiseks ööks Mundaringi nimelisse rahvusparki, kus veeta taas üks öö. Hetkel oleme Perthi äärelinnas McDonaldsis, kus on tasuta internet ja saab ka läptoppide akusid laadida. Siit peaks meie sihtmärgini olema ca. 40 km.

Ja ongi vist lühidalt kõik. Kirjutame-joonistame siis, kui järgmine kord taas internetti saame.

Päevaselt palavad ja öiselt jahedad tervitused sügiseselt Austraalia läänekaldalt!