Esimene nädal farmis

Nüüdseks oleme oliivifarmis olnud terve nädala, nii et viimane aeg esmamuljed kirja panna. Farmile eelneva öö veetsime luksuslikus karavanipargis. See oli ainus öö, mil elamise eest maksime meie nädalase telkimisreisikese jooksul. 8 dollarit nägu ja selle eest saime oma telgi püsti panna, kööki kasutada, kus oli reaalselt olemas kraan ja vesi, et nõusid pesta(!), duši all käia ja mis kõige tähtsam – basseinis supelda. Ideaalne viimane päev/öö trippimist, eriti arvestades, et öö enne seda olime taas veetnud kuskil parkimisplatsil neljakesi autos magades. Seal karavaniparadiisis saime ka kõne Maidult, kes on üks siinsetest eestlastest ja muuhulgas saime teada, et meie leviala farmi ei ulatu ja seetõttu helisesidki paljude teie telefonid tol õhtul(Kriska-kas arve on ikka makstud? :D). Väga tore oli kõigiga rääkida, kellega rääkida saime, koduigatsus tuli tol õhtul küll korra peale
Nüüd siis farmist. Jõudsime siia eelmise nädala pühapäeva pärastlõunal, mil päike säras taevas ja tuul sasis oliivipuude latvu. Tegelikult me küll esimesel päeval puid vaatama ei jõudnudki, aga nendega tegime esmaspäeval juba karmi tutvust. Farm ise asub suhteliselt eraldatud kohas, arvestades, et lähim toidupood on 90km kaugusel ja lähim normaalne toidupood u 140km kaugusel. Siin on üks elumaja, kus elab kuus eestlast ja siis on siin meie soojak, kus lisaks meile elab ka üks Zimbabwe noormees. Ta ongi tavatöölistest ainuke, kes pole eestlane(farmi manager millegi pärast palkab ainult eestlasi:S). Oma kodumaal on ta piloot, mille jaoks ta pidi läbima 10 kuulise kursuse, nii et Alvar, äkki lähed Zimbabwesse, seal saad lihtsamalt oma paberid? Igatahes selliseid luksusi nagu köök, dušš või vesi üleüldse meie soojakus pole, küll aga on need olemas ümberkaudsetes hoonetes. Süüa käime tegemas teiste eestlaste majas, kus on imepisike köök nüüd siis 11 inimese peale, pesemas ja vetsus käime reeglina aga tootmishoone juures, mis asub meie soojakust u poole km kaugusel. Kui öösel vaja ära käia, siis peab väikese autosõidu ette võtma:D Autodest niipalju, et meie Wendy Sindy McLeod on puhkusel ja saab sõita ainult laupäeviti toidupoe ringil, sest siin kasutamiseks on meil farmi auto. Ja ega Wendyga siin suurt midagi teha polekski, sest teed on kohati liivasemad kui Pärnu rand.
Tööpäev näeb meil välja keskmiselt järgmine. Ärkame kella kuuest, vahel venitame veerand seitsmeni välja, paneme pikad(!) riided selga ja liigume künkast alla teiste eestlaste majja. Seal sööme oma krõbuskeid piimaga ja püüame hambapesu järjekorras võimalikult vähe majaelanikke segada. Siis hüppame oma valgesse džiipi(kellel veel nime pole) ja sõidame u 1km kaugusele office’isse(soojak, kus on kondikas ka sees!). Seal paneme kirja oma algusaja, mis siiani on eranditult olnud kell seitse. Sealt suundume oliivisalusse, sõidame oma bloki juurde, paneme ette kaitseprillid, pähe mütsi, kätte kindad ja haarame oma saed. Järgmised viis tundi me saeme ja saeme ja saeme ja saeme. Nimelt on meie põhiülesandeks praegu siin oliivipuid harvendada, mis tähendab, et peame maha saagima kõik ebanormaalsed oksad ja võsud, mis võivad järgmisel nädalal hakkava lõikuse ajal kombainile ette jääda. Töö on raskem, kui arvata võis. Ühes blokis on 80 rida puid, ühes reas on 50 puud ja kokku on 39 blokki. Kõigile, kes ei viitsi arvutata, siis farmis on u 160 000 oliivipuud, milledest pisut üle poole on juba harvendatud teiste eestlaste poolt, kes siin sellega juba paar-kolm kuud ametis on olnud. Meilt eeldatakse praegu, et harvendaksime igaüks tunnis u ühe rea ehk siis 50 puud. Siiani oleme saanud hakkama umbes poole reaga tunnis, mis ei ole üldse hea näitaja. Sel nädalal saime ka tunnipalka, mis asendub homsest tükitööga, mis tähendab, et meie kanged ja paistes käed peavad hakkama veelgi kiiremini liikuma. Töö on füüsiliselt raske, aga veelgi raskem on see kuumus. Alates u kella 11st kuni kella 15ni on raske ennast päiseke eest peita, sest puud ei anna eriti varje. Kogu eelmise nädala oli temperatuur u 33-34 kraadi, mis ei tee pikkade riietega puude saagimisest just meeldivat tegevust. Ma üritan praegu eriti positiivselt seda kirjeldada Teised eestlased räägivad, et see kuumus pole midagi võrreldes sellega, mis siin jaan-veebr oli, mil Austraalias teadupärast südasuvi, aga meie jaoks on see siiski liig, mis liig, sest nii kuuma pole siinmail me veel kohanud.
Igatahes 12 ajal saame tunniks ajaks lõunale. Selle ajaga peab 10 inimest(Zimbabwe tüüp tuleb alaliselt siia homsest) saama oma toidud valmis teha ka ka ära manustada selles eelmainitud pisiköögis. Pärast lõunat peame kas siis tagasi põllule minema, või saame mõne vähem palava ja mitte nii raske tööotsa. Viimane variant teeb meid reeglina õnnelikumaks. Eriti tore on, kui peab traktori või mõne muu huvitava masinavärgiga sõitma, vähemalt minule on need uued ja huvitavad kogemused. Esimene päev kui pärastlõunal meile uued ülesanded jagati ütles kohalik farmi juhataja Charlie, et ma tooks office’i juurest traktoriga järelkäru, mille peale Maska forkliftiga kola tõstab ja mille ma siis prügimäele peaks sõidutama. See tõmbas küll korraks seest kõhedaks, ma polnud isegi autoga järelkäruga sõitnud, aga tuli välja, et traktor ei ole sugugi keerulisem kui auto ja järelkäruga ei pidanud õnneks ka eriti kurvitama, nii et kokkuvõttes oli väga vahva sõit! Kaks pärastlõunat pesime aga Liisiga nt oliiviõli mahuteid mingi kange happelise vahendiga, mis mingil juhul nahale sattuda ei tohtinud. Hea vahend oli-vanast ajast nõgised õlitünnid said kohe puhtaks ja nahasöövitusi saime minimaalselt!
Kui päeva teine pool saab põllul veedetud, siis liigume kodu poole juba neljast. Kui aga muud tööd teeme, siis viie-kuue ajal. Siis käime kordamööda duši all, valmistame õhtusöögi, vaatame veidi telekat ja läheme enne kümmet millalgi magama. Ja nii esmaspäevast reedeni. Laupäeval saame linna poodi minna, et nädala söök osta ja pühapäeval, nagu täna, saame teha mida tahame. Täna me tahtsime oma eelarve kohaselt mitte midagi teha nt
Selline peaks oleme meie farmi tavaline nädal, kuigi teisipäevast muutub ilmselt kõik suht palju. Nimelt hakkab 5-6 nädalat kestev harvest, mil juttude kohaselt on tööpäevad 12-13 tunnised, osalt peab töötama ka öösel ja keegi täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab, sest praeguste omanike alluvuses on see esimene lõikus siin farmis. Ilmselt tulevad põnevad nädalad, eks me hoia teid kursis oma tööeluga!
Mainiks tegelikult selle ka ära, et loodus on siin imeline. Õhtul töölt koju sõites hüppavad kängurud tee ääres, ümberringi on Eesti mõistes mäed ja päikeseloojangud on niiii ilusad. Rahulik maaelu on siin ilus. Madusid siin pole veel näinud, küll aga nägime ära Redback’i, kes siin majas jalutuskäiku tegi(üks mürgisemaid ämblikke ever, kui keegi ei teadnud). Ahjaa-lambad ja lehmad eksivad ka vahel siia ära, aga nad ei ole meie farmi elanikud
Tänaseks kõik ja pilte peate kahjuks ootama, kuniks me välja nuputame, kust piisavalt kiiret netti saada, et neid üles laadida

Kristi