FIJI – Trust me, it’s a paradise...

Lincolnis, enne Queenslandi poole kihutamist, arutasime Liisuga kalasoomuseid käevarrelt noppides, et kui me nüüd mingit alternatiivreisi kinni ei pane, ei tee me seda ka kindlasti hiljem, kui roadtrip kogu raskelt teenitud raha ära närinud on.

Bula!

... mis siis tähendab Fiji keeles: tere, tervist, ciao, moens, semu ja kõike muud muhedat. Ja seda kõlas seal igast suust. Võhivõõras kõnnib sulle tänaval otsa ja hõikab naeratedes: „Bula!“. Muhe on seal tõepoolest. Kohalikuks raadiosüldiks on mõnusad regerütmid, mida mustad kooliklutid akendeta bussis kaasa oskasid laulda. Ilmad on seal ilusad, inimesed toredad ja loodus nagu džunglis. Paradise indeed... Reis jäi lühikeseks, aga võtsime sellest kõike, mida meie piiratud eelarve lubas. Tagasi vaadates tundub, et saime just tänu tühjadele rahakottidele mõnusama kohaliku Fiji kogemuse, kui ehk oleks saanud nende kallite kruiisidega, mida meile siinseal pähe üritati määrida. Nüüd tuleb see „mis me seal siis tegime“ osa. Kui te pole sellest väga huvitatud ja tahate kohe uut haikut lugeda siis palun libistage hiirerulli nagu homset ei oleks, sest ma kavatsen hariliku nelja pildi asemel vähemalt viis pilti siia riputada (kui Lincolni raamatukogu aeglane vihõvi seda lubab) PS: Ma olen ikka üsna veendund, et üks raamatukogutädidest on see „Kodus ja Võõrsil“ Elsa! 

Brisbane-Nadi

Noored siis visati lennujaama ära, nagu preili Kristileht juba mainis, ning marakratid nagu oleme suundusime otse tariifivabasse poodi ja krabasime kaasa oma peenestid, sest tiheda eelarvega paradiislased peavad ju omad kokteilid ise valmis meisterdama. No worries! Eriti kui kohalikud odavad värsked mürgita kollased eriti mahlased ja magusad ananassid on saadaval, mille hotelli baaritädi kenasti ära lõigub ja ette valmistab ja need on nii head ja... A, sellest räägin hiljem...

Jõudsime siis Nadi lennujaama ja ... Tegelikult pole mul sellest ananassiteemast vist eriti rohkem midagi lisada, ning arvatavasti ei räägi sellest hiljem :|

... ja vasta tuli hotellibuss, mis viis meid Mercure Nadisse. Üks väga pinksponks hotell, õlgkatuse ja tõrvikutega välirestorani, basseinivaatega tubade ja väga muhesteetilise atmosfäriga. <- see ei kirjtata raudselt nii :(. 6 Fijipäeva ainult ees... Järgnevad on siis tähtsamad tugipunktid, mis me ära jõudsime teha ja soovitaks kõigile, kes Viti Levule reisima lähevad:

1. Restoran Nadina

Kohalik armastatud restoran, mis oli juhuslikult meie hotellist vaid mõne katkise plätuga komistuse kaugusel. Pakutakse seal siis kohalikke Fiji roogasid (mis üldjuhul on mereteemalised ja sisaldavad kookospiima). Fiji köögi hinnang on mükkä broo (Y).

2. Denarau Island

Nadi linna lähedal asuv jõgedega Viti Levust ära lõigatud saar, mis on igati kohaliku bussiliiklusega saavutatav sihtpunkt. (Vihje Level6: Ärge uskuge kohalikke Hindudest taksojuhte, 8 dollarise taksosõidu asemel maksad sa 70 senti bussipileti eest, mitte 12 dollarit!). Denaraus asuvad Nadi kandi peeneimad kuurorthotellid ning silmailu on seal küll (ilusad golfirajad, palmialled, uhked majad jne). 

3. Natadola Beach

Sellest oli kuulda kohe, kui Fijile saabusime. Pidavat olema Fiji (mõne meelest kogu Vaikse Ookeani) ilusaim rand, mis asub Nadist ca 40 mindise bussisõidu kaugusel pealinna Suva suunas. „We want to go to there!“ oli see, mis me mõtlesime, aga kõik hotelliinimesed ja tuuritädid ütlesid, et omal jalul sinna ei saa, tuleb võtta kallis tuur. Pärast veidikest pealekäimist saime ikkagi targemaks, et see on täiesti võimalik ja tehtav. Nimelt tuli Suva bussi peale ronida, ja öelda, et tahad Natadola ristis maha hüpata (seal oli bussipeatus ja bensukas, muud miskit). Sealt on aga oma bisnis, kuidas ca 20 kilti Natadola randa edasi saad. Meie kohalikku kahtlast vanaonu ei uskunud, kes tahtis meid oma pikapiga ära viia, öeldes, et siin täna enam bussid ei käi ja läksime küsima pensukasse (onu tuli meiega kaasa). Onu ütles sealsele tüdrukule: „Õnje siit ei käi enam bussid randa eksole õnjõ ¤silmapilgutus, silmapilgutus¤“. Neiu raputas pead. Polnud meil siis muud valikut, kui vuntsiga autosse hüpata ja talle 10 kohalikku doltsu pilduda. Sõitsime siis temaga mööda käänulisi kruusateid kuhugi metsa sisse, okou! Lõpuks keeras onu kuhugi puude vahele, kust oli juba vaikselt merekohinat kuulda ja ütles, et edasi minge ise. Jalutasime mõned sammud kohina suunas ja leidsimegi Vaikse Ookeani ilusaima ranna! Võtsime suuna sinnapoole, kus olid mõned majad paista. Vesi oli helesinine ja paistis läbi nagu Keskerakonna tühi valimislubadus. Metsa vahel sõid muru valged hobused ja kohalikud onud tossutasid mingi lehehunniku all lihhi soojaks. Noid maju oli seal tegelikult päris mõni ja lõpuks saime aru, et jõudsime Fiji peeneimasse Continental kuurorti, kus meid kohe ilusasti vastu võeti. Kohe näidati meile ette, et kus asuvad rätikud, kus on kõige parem lösutada ja et me kindlasti prooviksime ära tasuta sukeldumiskursuse. Done, done and done! Kuigi nihverdasime juba oma hotellist igaks juhuks rannalinad kaasa, haarasime ka kohalikud rätikud tagumendi alla ja läksime randlema.

  Oi kuis muhe päev. Küll aga hakkasime mingi hetk muretsema, et kaua need Suva-Nadi bussid ikka liiguvad, et kuidagi oleks vaja varsti teeristi ilmuda. Aga igaks juhuks peab ju kohalikelt küsima, mis djeela selle risti jõudmisega on. Tegime siis näod, et oleme ise ka mõned naftakuningriigi pärijad ja saime endale sellise koha lubada ning suundusime suurde peahoonesse ja ütlesime ühele baaritädile, et tahaks õhtuks Nadisse minna, mis peaks tegema? Tädi näitas näpuga kuhugi, kust vist oleks saanud limusiini ära buukida. Me väga sellest huvitanud ei olnud ja meile pakuti hoopis välja, et poole tunni pärast läheb Nadisse buss, mis töötajaid koju viib, et võite sinna peale hüpata. :) Ei pidanudki me siis kodusõidu eest maksma. Ning saime seal hotellitöötajatega juttu vesta. Näiteks saime siseinffi, et Nadist sõidab töötajate buss nende hotelli iga hommik 5:45, 7:00 ja 10:00. Et kui keegi juhtub sealkandis olema ja tahab proovida täiesti tasuta paradiisirannaretke, siis otsige bussijaamast üles Continentali buss (Sigatoka peatusest läheb) ja teeselge, et olete hertsogid. (Y)

4. Suva

4 tundi bussisõitu Suvasse, 3 tundi ringi jalutamist ja 4 tundi sõitu tagasi koju. Küll aga lendab see 4 tundi üsna kiiresti, kui suur osa teest jookseb mööda ilusat korallirahu. Tee peal on vahepeatused väikestes linnakestes, kus kari hinduonusid üritavad sulle läbi bussiakna oma võikusid maha müüa. Meil tookord kärbeste isu ei olnud ning jäid maitsmata. Fiji pealinn Suva on siis veidi suuremat sorti ja üsna räpane linn. Seal nägime meie jaoks kõige suuremat toiduturgu, kus sai igasuguste peenete puuviljade ja limuskite hinna suhtes läbirääkimisi pidada. Ilmselt leidub seal ka omajagu pätte ja kaabakaid sest Liisu sai politseionu käest noomitada, et enda käekotist korralikult kinni ei hoia. Linna peal ringi töllerdades lähenes meile ka üks kõhna mees, kes lehvitas mingit lipikut, väites, et ta on „member of city council“ ning rääkis meile pika loo, kuidas liiga paljud ärimehed müüvad vuhvelsuveniire (mitte neid korralikke Fiji suveniire). Tahtsime ka siis need korralikud suveniirid ära näha ja onu viis meid rahvarikastest tänavatest läbi kuhugi kangi alla, kus asus üks üliväike suveniiripood, kus müüdi erinevaid trumme ja puust pulki :)

5. Garden of the Sleeping Giant ja restoran Bounty

Liis võtab jutujärje nüüd üle. –Jah, sest Ron läks kaarte mängima. Aga teemasse nüüd – vott see oli küll ainuke tuur, mille Fijil ostsime. Tundsime end pool päeva nagu ÕIGED turistid, kus meie kaaslasteks oli seitse 70aastast vanainimest ja üks 9aastane poiss. Good fun! Kõigepealt sõitsime Garden of the Sleeping Giantit vaatama. See on megailus orhideede aed suure mäe otsas. Miks nad seda magava hiiglase aiaks kutsuvad? Sest see mägi näeb kaugelt välja nagu selili lamav hiiglane.. Suht palju kujutlusvõimet oli siiski meie meelest vaja kasutada, et seal mingit tüüpi näha, aga lõpuks meenutas tõesti Kristot. Aga siinkohal tervitused minu emale, kellele orhideed väga meeltmööda on. Tegin neist pilte kah, et sa siis erinevaid sorte vaadata saad, ema!

Pärast magava hiiglase aeda käisime ära Fiji vanimas külas. Sinna maabusid siis kunagi esimesed inimesed Fijil ja sealne tore külatädi näitas meile ringi. Mul õnnestus seal ka kohalike lastega pilti teha ja otsustasin, et tahan ka kunagi omale mustanahalise jõmpsika adopteerida, just nagu Angelina Jolie! Pärast seda hüppasime veel ühe rikka vanatädikese koduaiast läbi, kellel oma puuvilja aed ja kus meile ka igast erinevaid eksootilisi puuvilju maitsta anti. Küll olid njämmad.

Viimasel päeval käisime ühes restoranis, millel nimeks Bounty (nagu see šokolaad ja nagu Fiji kohalik rumm). Seda oldi meile juba nii mõnigi kord kohalike poolt soovitatud: tiigerkrevetid pidid seal „enneolematud“ olema. Proovisimegi nad seal ära ja pärast seda olime jõudnud nirvanasse. Ja nii meie reis paradiisisaarel lõppeski :)

Ma kaotasin kaardimängus:/ Aga nüüd siis rändame ära Locki rasket tööd tegema. Head päeva jätku. Ja paljupalju õnne sünnipäevaks minu kallile emale! Nautige pilte ja hoidke kontakti!

Haiku:

Ma tahaks kana.

Pole ammu saanud ju!

Taha sina ka! 

Reisipäevik osa viimane

Kui meie õhtul Brisbane’i jõudsime, oli Marja juba seal...
Pärast mõnusat Airlie beachi puhkust sõitsime alla Brisbane’i. Seal jõudsime tagasi kliimasse, millega meie kondid rohkem harjunud on ehk siis sellisesse mõnusasse Eesti suveilma. Viskasime karavanpargis telgi püsti, sõime purgisupid taas tühjaks, ma isiklikult vahetasin esmakordselt selle reisi jooksul plätud kingade vastu ja sõitsime bussiga öisesse Brisbane’i kesklinna, et kokku saada mu kursaõe Marjaga, kes igati loogiliselt ka esmakordselt just samal päeval samasse linna jõudis vaid mõnepäevasele puhkusele. Meeldiv kokkusattumus ja tulemuseks oli väga mõnus õhtu, siinkohal tervitusi kuskile Aasia sügavustesse!

Kuidas me hipidel külas käisime ja müstilist meest kohtasime...
Meie esmatutvus linnaga nii üürikeseks jäigi, sest et järgmisel päeval põrutasime juba edasi Byron Bay’sse ehk ühte armsasse mereäärsesse väikelinna, mis on kuulus oma mõnusa ja lõõgastava miljöö poolest. Jalutasime sisse infopunkti, mis me oleme avastanud on alati kõige õigem koht, kuhu uues kohas esimesena sisse jalutada ja küsisime majutuse kohta. Infotädi ei olnud väga vaimustnunud meie eelarve väiksusest, aga pärast mõnda telefonikõne oli meil majutus olemas ühes nö külalistemajas/motellis natuke Byron Bayst väljas vihmametsas. Kohale jõudes tervitas meid üks pikk mustade juustega veidi boheemlaslik noormees. Ta juhatas meid viisakalt meie tuppa, seletas, kus miski asub ja mainis ka muuseas, et ta tegelikult ei tööta seal, ta lihtsalt hängib seal aeg-ajalt. Huvitav mees. Kuna ilm oli vihmane, siis suurt midagi me esimesel päeval ei teinud. Järgmisel päeval sõitsime aga Nimbini külasse. Põhimõtteliselt on Nimbin põhjuseks, mis Byron Bay’s elavad nii lõõgastunud inimesed. Tegu on nimelt eheda hipikülaga, kus kõik kohad ja inimesed on rohkem või vähem seotud kanepiga. Külastasime kanepi muuseumi ja istusime kohvikus, kus kõrvallauas suitsetasid üks vanemate kohalike inimeste seltskond ei midagi muud kui ikka kanepit. Müügiks pakuti seda iga nurga peal, aga mitte pealesuruvalt, sest tegelikult Austraalia võimudel ikka silm päris kinni pigistatud pole ja külakesse on lausa kaamerad iga nurga peale üles pandud, et kauplemist vähendada, aga tundus, et kui pakkujaid nii palju, siis järelikult ikka mingeid mooduseid nad leiutavad, et oma kaup turistidele maha müüa. Üldiselt oli aga Nimbin väga mõnusa olemisega koht, mille tegid eriliseks kohalikud, kelledest suur osa olid vanad hipid, kes pole ilmselt 70ndatest alates pilvedelt alla tulnud. Pildil Nimbini peatänav. Pärast Nimbini naasesime oma külalistemajja, kus pidime vahetama tuba. Istusime siis oma toas ja ootasime uue toa koristamist, kui Maska mõtles vaatama minna, et kaugel koristaja oma asjadega on. Koristajaks oli ei keegi muu, kui meie müstiline pikk mustade juustega mees, kes seal ei tööta. Sel ajal kui Maska tuppa jõudis seisis mees dušinurgas ja jälgis liikumatult seina. Maska kohalolek ei häirinud ka teda eriti. Me jõudsime järeldusele, et ta on ilmselt Nimbini tihe külastaja. Pärast kahte ööd mõnusas Byron Bay’s pöörasime Wendy suuna taas Brisbane’i poole. Jätsime hüvasti pika müstise mehega, kes seekord basseini äärest lehti kokku riisus ja mõni tunnike hiljem kolisime juba oma asju Brisbane’i motellituppa, kuhu õhtuks jõudsid ka Mait ja Kadi.

Vahepeal läks lugu tagasi Brisbane’i...
Nendega kohtusime pärast farmi siis juba teist korda ja ma usun, et kohtume siinmail veel! Järgmised päevad jalutasime niisama linnas ringi, käisime korduvalt kinos(Dr. Parnassus on muidu väga hea film!) ja mõtlesime edutult, et mis meist pärast Liisi ja Roni Fijilt naasmist siis edasi saab. Aeg lendas ja nende nädalase puhkuse aeg oligi käes. Puhkus puhkusest siis:) Jätsime Kadi ja Maiduga hüvasti ja sõitsime lennujaama ja panime lapsed ilusti lennukile. Nädal aega ei kuulnud neist midagi...mis nad sel ajal tegid, kellega kohtusid, kes lapsendab lapse Fijilt....neid lugusid räägib juba Ron hiljem. Meie nädal möödus aga Gold Coastil vegeteerides. Käisime lõbustuspargis ja veepargis kaks päeva järjest, saime paaril korral veel kokku Kadi ja Maiduga, otsisime ühe pooliku silmaga Brisbane’s tööd(teadmata, mis tegelikult edasi tahame teha) ja Maska rõõmuks vaatasime Stargate Universe’i uusi osasid. Pildi tegime lõbustuspargis, kus paar tiigrit meile meeldiva show korraldasid. Kui Liis ja Ron naasesid, siis läks meil aega u pool päeva, et arutada, mis nüüd, kui rahad otsas ja tööd vaja leida ja jõudsime järeldusele, et ei taha uues kohas jälle nullist alustada ja tagasiminek Port Lincolni oligi otsustatud.

Tagasi kodus...
Nüüd oleme siis siin olnud juba pea kaks nädalat. Alguses oli päris imelik, meie luksuslik majake sai asendatud telgiga karavanipargis ja rahade seis ei lubanud isegi eriti Meghani väljamineku kutsetele vastata. Pilt on tehtud esimesel õhtul, mil tagasi jõudsime, asukoht ikka Sharky's. Kalasaaki neil pole ka eriti vahepeal olnud ja kuigi nad ikka loodavad, et hakkab paremini minema, siis meile sellest lootusest eriti ei piisanud. Nii me siis hakkasime igalt poolt töö kohta uurima ja üks taksojuht soovitas meile ühte agentuuri, kuhu siis sisse jalutasime ja kus meile kohe tööd pakuti. Konks on selles, et töö on viljasalves ja kõrbes. Ehk siis korrutage nüüd see viljatolm 40ne kraadise palavusega. Ükspäev oli ka 47, siis pandi plats lõunast kinni:) Kuna bürokraatia on võtnud oma osa ajast, siis kohale sõidame alles selle nädala lõpus...aga töökoht on olemas ja vähemalt aasta lõpuni oleme omadega mäel. Esimest korda saime ka maksupaberitele kirjutada, et oleme päris labour hire, mille casual employment ehk siis reaalne erinevus on veidi suuremas palgas ja selles, et kui ikka tööpäev läheb üle 8 tunni, siis makstakse ka üleaja eest rohkem. Nii et praegu oleme rahul ja üritame sellele kuumale ja tolmule mitte mõelda enne kui kohal oleme. Küll hakkama saame, töö ise ei pidavat raske olema....puid ikka saagima ei pea, nii et...:)
Et siis tsaupakaa praeguseks ja elagu suvi kõrbes! Ahjaa....meie roadtrip’i pikkuseks jäi siis lõpuks 10 000km....kokku oleme Wendyga läbinud juba 20 000km, nii et päris uhked võime olla oma sinise tibu üle! :)

Reisipäevik osa tva!

Hoiatus! Järgnev lugu võib sisaldada kilpkonna!








Kurrimine lõpp

Pärast paari päeva päikese käes kõrbemist (vihje level3: jalgadele peab ka päikesekreemi panema :S) otsustas pilv meile ühel varahommikul vee peale kallata. See oli vimpel, mida meie telk oodata ei osanud ja lasi läbi nagu ahenenud poor. Järgmisel õhtul lubas uuesti vihmaseks kiskuda ning uurisime onu omaniku käest, et palju läheks majakese üürimine maksma. Onu omanik ei teadnud, lubas tädi omaniku käest küsida. Mõni tund hiljem tuli tädi omanik meie einelaua juurde ja pakkus sosinal välja variandi, et kuna ühest majakesest kolib just üks pere välja, võime me selle endale saada, kui ise ära koristame. (Y) Ehk siis sel ööl maksime nelja peale kokku 28 doltsu (tavaline karavanpargi telgiplatsi hind) ja saime hoopis 2 magamistoaga, lcd telkuga elutoaga, köögi ja vanntioaga majakese ja õhtul naersime MEIE vihmatüübi üle, mitte vastupidi! Hahaaa! Ja siis liikusime edasi...

Airlie beach ja whitsundays
Järgmiseks maandumiskohaks oli meil turistide poolt armastatuim Austraalia sihtpunkt – Airlie Beach koos oma Whitsunday saartega. Airlie Beach oli ise armas väike linn, kus oli turisti jaoks kõik vajalik olemas. Linnas oli iga paari meetri tagant mingi bisnis, kes korraldas Whitsunday saartele ja korallirahule kruiise. Ei saand ka meie kruiisitamata jätta ning sebisime oma sealsest telgipargist hea diili 2ööd3päeva kruiisile, millele lisaks saime veel tasuta öid seal karavanpargis. Kruiisil olime kokku 25kesti ühe muheda purjeka peal, kus saime ise ka purjeid näppida ja neid üles-alla sikutada. Tiirutasime siis seal erinevate saarte vahel, külastasime imeilusat lumivalge liivaga kaetud Whitehaven Beach-i, ja käisime korallide vahel sukeldumas/snorgeldamas. Maska siis oli ainus meie pundist, kes võttis sukelduskursuse väikse lisanutsu eest, teistega tegime tiiru üle korallide prillid ees ja toru suus. Maruilus oli! Ajee, ostsime kaasa sinna ühekordse veealuse kaamera, millega oli üsna keerukas pilti teha, aga näe, mõned tulid täiesti arusaadavad (Y). Vahetult enne, kui oli aeg korrallide vahelt vehkat teha, nägi keegi vee all suuuuurt kilkonna ujumas. Kogunesid siis kõik kokku ja jälitasime seda düüdi. Väga muhe sell oli. Teda ei häirinud törts mitte, et mingi pande temaga kaasa ujub. Lõpuks jälitasime teda ainult Kristi ja Liisiga ja saime siis ainsana kõik ka korraks kilpsule käe pihta panna. (Y) Lisaks sellele sai muidugi õhtuti palju lusti lüüa ka. Reisi halb külg oli aga see, et rohkem oli ringi seilamist, kui neid vingeid tegevusi (nagu snorgeldamine). Sinnakanti minejatele ehk ütleks soovituseks, et pigem võtta päevakruiis korallide vahele, kui see ringipurjetamise variant. Kuid samas saab teise variandiga rohkem uute inimestega bondida, kellega näiteks järgnevatel Airlie Beachi õhtutel pubis toredalt aega veeta, nagu meie ka tegime.

Aga kuhu me edasi liikusime? Kes jõllitas seina? Kes jäi rasedaks? Sellest kirjutab miss Kristi järgmises osas sarjast „Lood, mis on Huvitavad!“!!!!!!

Ja lõpuks haiku:
Haiku ei pruugi
loogiline kõlada
aga smaragdploom?