Esimene nädal farmis

Nüüdseks oleme oliivifarmis olnud terve nädala, nii et viimane aeg esmamuljed kirja panna. Farmile eelneva öö veetsime luksuslikus karavanipargis. See oli ainus öö, mil elamise eest maksime meie nädalase telkimisreisikese jooksul. 8 dollarit nägu ja selle eest saime oma telgi püsti panna, kööki kasutada, kus oli reaalselt olemas kraan ja vesi, et nõusid pesta(!), duši all käia ja mis kõige tähtsam – basseinis supelda. Ideaalne viimane päev/öö trippimist, eriti arvestades, et öö enne seda olime taas veetnud kuskil parkimisplatsil neljakesi autos magades. Seal karavaniparadiisis saime ka kõne Maidult, kes on üks siinsetest eestlastest ja muuhulgas saime teada, et meie leviala farmi ei ulatu ja seetõttu helisesidki paljude teie telefonid tol õhtul(Kriska-kas arve on ikka makstud? :D). Väga tore oli kõigiga rääkida, kellega rääkida saime, koduigatsus tuli tol õhtul küll korra peale
Nüüd siis farmist. Jõudsime siia eelmise nädala pühapäeva pärastlõunal, mil päike säras taevas ja tuul sasis oliivipuude latvu. Tegelikult me küll esimesel päeval puid vaatama ei jõudnudki, aga nendega tegime esmaspäeval juba karmi tutvust. Farm ise asub suhteliselt eraldatud kohas, arvestades, et lähim toidupood on 90km kaugusel ja lähim normaalne toidupood u 140km kaugusel. Siin on üks elumaja, kus elab kuus eestlast ja siis on siin meie soojak, kus lisaks meile elab ka üks Zimbabwe noormees. Ta ongi tavatöölistest ainuke, kes pole eestlane(farmi manager millegi pärast palkab ainult eestlasi:S). Oma kodumaal on ta piloot, mille jaoks ta pidi läbima 10 kuulise kursuse, nii et Alvar, äkki lähed Zimbabwesse, seal saad lihtsamalt oma paberid? Igatahes selliseid luksusi nagu köök, dušš või vesi üleüldse meie soojakus pole, küll aga on need olemas ümberkaudsetes hoonetes. Süüa käime tegemas teiste eestlaste majas, kus on imepisike köök nüüd siis 11 inimese peale, pesemas ja vetsus käime reeglina aga tootmishoone juures, mis asub meie soojakust u poole km kaugusel. Kui öösel vaja ära käia, siis peab väikese autosõidu ette võtma:D Autodest niipalju, et meie Wendy Sindy McLeod on puhkusel ja saab sõita ainult laupäeviti toidupoe ringil, sest siin kasutamiseks on meil farmi auto. Ja ega Wendyga siin suurt midagi teha polekski, sest teed on kohati liivasemad kui Pärnu rand.
Tööpäev näeb meil välja keskmiselt järgmine. Ärkame kella kuuest, vahel venitame veerand seitsmeni välja, paneme pikad(!) riided selga ja liigume künkast alla teiste eestlaste majja. Seal sööme oma krõbuskeid piimaga ja püüame hambapesu järjekorras võimalikult vähe majaelanikke segada. Siis hüppame oma valgesse džiipi(kellel veel nime pole) ja sõidame u 1km kaugusele office’isse(soojak, kus on kondikas ka sees!). Seal paneme kirja oma algusaja, mis siiani on eranditult olnud kell seitse. Sealt suundume oliivisalusse, sõidame oma bloki juurde, paneme ette kaitseprillid, pähe mütsi, kätte kindad ja haarame oma saed. Järgmised viis tundi me saeme ja saeme ja saeme ja saeme. Nimelt on meie põhiülesandeks praegu siin oliivipuid harvendada, mis tähendab, et peame maha saagima kõik ebanormaalsed oksad ja võsud, mis võivad järgmisel nädalal hakkava lõikuse ajal kombainile ette jääda. Töö on raskem, kui arvata võis. Ühes blokis on 80 rida puid, ühes reas on 50 puud ja kokku on 39 blokki. Kõigile, kes ei viitsi arvutata, siis farmis on u 160 000 oliivipuud, milledest pisut üle poole on juba harvendatud teiste eestlaste poolt, kes siin sellega juba paar-kolm kuud ametis on olnud. Meilt eeldatakse praegu, et harvendaksime igaüks tunnis u ühe rea ehk siis 50 puud. Siiani oleme saanud hakkama umbes poole reaga tunnis, mis ei ole üldse hea näitaja. Sel nädalal saime ka tunnipalka, mis asendub homsest tükitööga, mis tähendab, et meie kanged ja paistes käed peavad hakkama veelgi kiiremini liikuma. Töö on füüsiliselt raske, aga veelgi raskem on see kuumus. Alates u kella 11st kuni kella 15ni on raske ennast päiseke eest peita, sest puud ei anna eriti varje. Kogu eelmise nädala oli temperatuur u 33-34 kraadi, mis ei tee pikkade riietega puude saagimisest just meeldivat tegevust. Ma üritan praegu eriti positiivselt seda kirjeldada Teised eestlased räägivad, et see kuumus pole midagi võrreldes sellega, mis siin jaan-veebr oli, mil Austraalias teadupärast südasuvi, aga meie jaoks on see siiski liig, mis liig, sest nii kuuma pole siinmail me veel kohanud.
Igatahes 12 ajal saame tunniks ajaks lõunale. Selle ajaga peab 10 inimest(Zimbabwe tüüp tuleb alaliselt siia homsest) saama oma toidud valmis teha ka ka ära manustada selles eelmainitud pisiköögis. Pärast lõunat peame kas siis tagasi põllule minema, või saame mõne vähem palava ja mitte nii raske tööotsa. Viimane variant teeb meid reeglina õnnelikumaks. Eriti tore on, kui peab traktori või mõne muu huvitava masinavärgiga sõitma, vähemalt minule on need uued ja huvitavad kogemused. Esimene päev kui pärastlõunal meile uued ülesanded jagati ütles kohalik farmi juhataja Charlie, et ma tooks office’i juurest traktoriga järelkäru, mille peale Maska forkliftiga kola tõstab ja mille ma siis prügimäele peaks sõidutama. See tõmbas küll korraks seest kõhedaks, ma polnud isegi autoga järelkäruga sõitnud, aga tuli välja, et traktor ei ole sugugi keerulisem kui auto ja järelkäruga ei pidanud õnneks ka eriti kurvitama, nii et kokkuvõttes oli väga vahva sõit! Kaks pärastlõunat pesime aga Liisiga nt oliiviõli mahuteid mingi kange happelise vahendiga, mis mingil juhul nahale sattuda ei tohtinud. Hea vahend oli-vanast ajast nõgised õlitünnid said kohe puhtaks ja nahasöövitusi saime minimaalselt!
Kui päeva teine pool saab põllul veedetud, siis liigume kodu poole juba neljast. Kui aga muud tööd teeme, siis viie-kuue ajal. Siis käime kordamööda duši all, valmistame õhtusöögi, vaatame veidi telekat ja läheme enne kümmet millalgi magama. Ja nii esmaspäevast reedeni. Laupäeval saame linna poodi minna, et nädala söök osta ja pühapäeval, nagu täna, saame teha mida tahame. Täna me tahtsime oma eelarve kohaselt mitte midagi teha nt
Selline peaks oleme meie farmi tavaline nädal, kuigi teisipäevast muutub ilmselt kõik suht palju. Nimelt hakkab 5-6 nädalat kestev harvest, mil juttude kohaselt on tööpäevad 12-13 tunnised, osalt peab töötama ka öösel ja keegi täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab, sest praeguste omanike alluvuses on see esimene lõikus siin farmis. Ilmselt tulevad põnevad nädalad, eks me hoia teid kursis oma tööeluga!
Mainiks tegelikult selle ka ära, et loodus on siin imeline. Õhtul töölt koju sõites hüppavad kängurud tee ääres, ümberringi on Eesti mõistes mäed ja päikeseloojangud on niiii ilusad. Rahulik maaelu on siin ilus. Madusid siin pole veel näinud, küll aga nägime ära Redback’i, kes siin majas jalutuskäiku tegi(üks mürgisemaid ämblikke ever, kui keegi ei teadnud). Ahjaa-lambad ja lehmad eksivad ka vahel siia ära, aga nad ei ole meie farmi elanikud
Tänaseks kõik ja pilte peate kahjuks ootama, kuniks me välja nuputame, kust piisavalt kiiret netti saada, et neid üles laadida

Kristi

Jätk meie reisile

Pärast O’Connori ranna parklat (juttu jätkab siis nüüd Maska) seadsime sihid uuesti oma esialgse sihtmärgi Lenchenhauni (võin garanteerida, et kirjapilt on totaalselt vale) rahvuspargi poole. Keda asukoht täpselt huvitab, siis võib vaadata kaardi pealt seda poolsaart mis asub Australind-ist läänes. Igastahes oli see küllaltki outback ja seal kavatsesime veeta oma esimese öö kogu oma telkimis- ja campingvarustusega. Sinna jõudes ja kohaliku parki avastades nägime esimest korda ka vabas looduses madu, kes roomas auto eest üle tee. See on see tumedam külg loodusest – aga hea poole pealt nägime ka kängurukarja, kes meie telkimisplatsist kõigest umbes 100m kaugusel elas.

Telkimisplats ise oli küllaltki korralik – lõkketegemistünnike, laud pinkidega ja wc kõigest 20m kaugusel. Nuriseda ei saanud. Teisi inimesi näha aga ei olnud. Korra nägime mingit džiipi möödumas, mis samas ka meist suht kaugele kämpima jäi. Inimesi siiski ei näinud-kuulnud. Iseenesest maksab seal pargis ööbimine 6,5$ nägu, mida peaks pargivaht korjamas käima, kuid kuna ta ei viitsi iga hommik seal käia, siis teda me ei näinud ja saime raha kokku hoida.

Proovisime ka kala püüda ja võiks öelda, et esimene käik oli pooleldi tulemuslik. Saime kätte ühe kala, kuid paraku ei olnud see mitte ainult väike, vaid ka mürgine. „Common Blowfish“, kui keegi tahab näha, aga põhimõtteliselt üks nendest kaladest, kes ohu korral ennast suurteks okkalisteks pallideks teevad. Kala kätte saades me loomulikult veel ei teadnud, et ta mürgine on, aga pärast seda, kui ta end palliks tõmbas, aimasime et ehk ei tasu katsuda. Tööriistade abiga päästsime ta konksu otsast tagasi vette – jäi elama – ka mürgine kala on inimene.

Ja siis jõudis kätte õhtusöögi aeg. Sõime kiirnuudleid ja kanašnitslit. Meil on priimus ja pann ja pott, millega saab suurepäraselt kõiksugu šarmantseid roogi valmistada. Sööme pestavate plastmassnõudega, mida tüdrukud oma käekottides McDonaldsi ja muudesse sarnastesse tualettruumidesse smuugeldavad, et neid seal pesta.

Ja kätte jõudis ööbimine. Pimedaks läheb siin kiiresti: kell 6 hakkab hämarduma ja 6.45 on praktiliselt kott-pime. Esimese öö looduses veetsime nii, et mina ja Kristi magasime autos ja Liis-Ron telgis. Autos oli kõva ja külm, aga mina magasin hästi. Hommikul vetsu-tuuri tehes jälgis meid üle meetri pikkune känguru.

Järgmisel päeval (1. Aprill – toim.) läksime veel lõuna poole, et külastada üht kaid Busseltoni nimelises linnakeses, mis viib umbes-täpselt 1800 meetrit India ookeani peale. Püüdsime püüda ka seal kala, kuid ebaõnnestusime. Kui kohalik kalamees-poiss küsis, et mis sööta me kasutasime ja ma vastasin, et saia, siis ilmusid ta näkku küsimargid nagu puberteedieas noormehel akne. Tuleb ikka investeerida ja paari dollari eest õiget kalasööta osta.

Aa – ja muide – tee peal sinna kaile saime käia ka kauaoodatud dušši all ühes karavanipargis – ainult 2,5$ per naase. Hea oli.

Kui kai oli külastatud, oli kell juba suht palju, ning otsustasime minna tagasi sinna parki, kus eelmine öö veedetud sai. Jõudsime sinna kohale umbes kell 18.10, mis andis meile väga vähe valget aega telgi üles seadmiseks ning õhtusöögi valmistamiseks. Aga me saime hakkama ja tegime enne uinumist ka paar viinakokteili, et uni parem tuleks ja koorem kergem oleks. Telgis magada oli hea – magasime täispuhutava madraaži peal ja suht soe oli ka.

Pärast tänahommikust hommikusööki ja ringutusi seadsime oma austraalialikult punase tolmuga kaetud autokummid taas põhjapoole, et jõuda järgmiseks ööks Mundaringi nimelisse rahvusparki, kus veeta taas üks öö. Hetkel oleme Perthi äärelinnas McDonaldsis, kus on tasuta internet ja saab ka läptoppide akusid laadida. Siit peaks meie sihtmärgini olema ca. 40 km.

Ja ongi vist lühidalt kõik. Kirjutame-joonistame siis, kui järgmine kord taas internetti saame.

Päevaselt palavad ja öiselt jahedad tervitused sügiseselt Austraalia läänekaldalt!

Offline mode

Tere! Aprill jõudis jõuba kätte, peaks kähku misket kirja panema enne kui meelest ära läheb. Kuidas teil muidu läheb, olgu nii! Loeks ette mõned meeldejäävamad igapäevaasjad enne, kui mu läpsi aku siin metsa vahel tühjaks saab ja putukas mu varba ära sööb!

Geburtstag von Renats
Esiteks, oikuitore, sain vahepeal taaskord vanemaks. Tänuväärt kaasreisijad olid kihvti ülla ka ette valmistanud selle jaoks. 23nda hommikul pärast rikkalikku pannkoogihakklihahommikusööki, seoti mu silmad kinni (lennukist saadud silmaklapid ette, prillid peale, sinna veel müts peale ja kõrvadesse vali musoon). Siis juhatati mind, pimedat, metroosse, sõitsime 15 kiltsa linna. Metroopiletionul vist hakkas must kahju sest linna jõudes lasti mind „special people“ väravast läbi ja ei pidanud isegi piletit läbi laskma. :S Aga kui silmad mul lahti tehti, olin hiigelsuurte hailõugade vahel ja algas tore päev Sydney akvaariumis!!! Õhtul sai veel tšehhidega lusti teha kodus. -->Akvaariumist ja õhtust saab pilte näha siit <--

To Perth
27nda märtsi varahommikul lendasime Sydneysy ca 4000km läände ja maandusime mõne tunni pärast Perthi. Seal ööbisime 3 ööd haisvas hostelitoas, mida jagasime ühe süsimusta Dave-iga. KFC ,Domino pizza, Subways, Hungry Jack ja hiinakas kohe üle tee (nam-nam) ja janune kaamel kohe hosteli kõrval (bottle shop – muideks isegi Drive-Thru joogipood, autojuhid ei pea autost välja astumagi, tõstetakse õllekastid otse pagassi :D Perthi linn ja rahvas olid nagu otse maalt tulnud. Paljud kõnnivad linnatänaval paljajalu, ühes tänava nurgas jutlustab must usumees ja teises mängivad väiksed õed tihedad viiulit. Kihvt linn!


Plaan oli kiiremas korras auto leida, et ei peaks rohkem 25doltsipernaase hostelisse iga õhtu loopima. Teisel autootsimise päeval saime juba 2 vaatamist orgunnida. Esimene oli rusikassilmaauku auto (mitšu) aga kes ikka kohe esimest ära võtab, läksime ikka teist ka vaatama. Teine oli ühe frenchcanadiani müüdav volvo, mis oli ikka väga juustus olukorras (a-la ukselinke polnud, uksed olid kinni kiilunud, ac oli katki ja igast muud ebamugavust tekitavad problad ja hind ka kõrgem). Juba volvoga ümber bloki proovisõitu tehes üritasime esimesed müüjad kätte saada aga loogish oli selleks ajaks juba auto lännu! Aga ehk kõik pettumused on tegelt investeeringud tullevikku.

Järgmine päev läksime vaatama ühe rootsi neiu autot. Kuid kuna rego oli autol läbi, tahtsime pisut uurida kuidas selle pikendamisega lood oleks. Juhuslikult sealsamas ühte suvalisse hostelisse piiludes, leidsin seinalt kuulutuse, aastaid uuema Mitšu mudelile ja helistasin kohe müüjale. Tuli välja, et auto on superkorras, pereauto (ehk siis väga vähe sõidetud) ja olime esimesed helistajad. Kiirelt leppisime vaatamise kokku (ja noppisime sealt ja lähedal asuvatelt hostelitelt selle kuulutuse igaks juhuks seinalt maha – evil!). Lõppudelõpuks vedas meil väga, et seda vanemat mitšut ära ei ostnud, mida eelmine päev vaatasime, sest saime soodsamalt palju parema masina. Ja siis olime mobiilsed, jee!

Kogu paberimajandus ja metsaselamiseks vajaliku shoppamine võttis aga järgmisel päeval pisut liiga kaua aega, sest kui Perthi piiridest väljuma hakkasime oli väljas juba suht pime (siin läheb iga õhtu ca 7st pimedaks). Pimedas siin väga sõita ei tohi, sest siis pidavat kängurud alati teele hüppama. Olime juba suht hädas, sest seadus ei lubanud ühelgil telkumiskohal meid pärast pimedat vastu võtta ja väga ei tahtnud tagasi hostelisse ka sõitma hakata. Taaskord juhuse tahtel tegime suvapöörde ühele O’Connor (vist oli) beachile [in the City of Cockburn!!!! :|] , kus ootas meid ees suur parkla, kus olid juba kümmekond autot ennast magama sokutanud, valgustatud katusealune laudadega, suur muruplats, tasuta gaasigrillid, dush-wc ja muidugi 2mindine jalutuskäik India Ookeani äärde! Katuseall einestasid ja trimpasid veini 2 kanadadüüdi (Matt ja Travis), kellega sõbrunedes selgus, et nad olid seal parklas juba üle kuu aja elanud (ja plaanisid seal veel umbes kuu või paar elada, kuni on reisuks raha koos). See OX oli nende maja. Igasugu hipisid ja muid prantslasi oli seal hulgi.
--->Kõik viimased pildid tulevad siia, kui need kunagi üles laevad<---

Nüüd sain juba McDonaldsi wifis netti ja Maska võtab „To Be Continue!?“ (tõntõntõõõõõõ!!!!) enda peale.

Aitäh kõigile erinevate õnnesoovide ja muude nilbuste eest!
Spiiks l8tors!
Ron