I Osa – „Epic Burnboy ehk Krabipoisi õppetund“
Oli kord üks järjekordne kena laupäevahommik. Ärkasime Põhja-Sydney äärelinna rikaste rajoonis (Chatswood), ühe poisikluti toa põrandal ülesse (olime siis veel nädalavahetusepõgenikud Marguste juures, juba mainitud põhjustel [märksõnad: karneval, omasooiharad, vidaut hostel]. Et mitte pererahval jalus olla, tegime ruttu vehkad, Subways kõhutäis ja bussi peale suunaga Manly Beach! Päris sinna me ei jõudnudki, kuna kannatamatud nagu oleme, hüppasime veidi liiga vara bussi pealt maha ja maandusime hoopis Dee Why rannal – kah tore koht, puupüsti surfareid täis. Kohale jõudes nägime pealt üsna huvitavat vaatemängu. Nimelt oli vist keegi märgand enda ümber uime ujumas, sest rannavalve lükkas käima väga valju haialarmi ja nagu viuhti aeti vesi rahvast tühjaks. Vetelpäästjad hüppasid paatidesse ja sõitsid kala otsima. Üsna pea tulid appi ka politseikopterid. Küll aga kedagi vist ei leitud, ja ca 20 mindi ärast anti alarmipasunaga teada, et võib tagasi sulistama minna. Ja meie haid ei näindki :(. Tüdrukud viskasid linad maha, ja alustasid oma rituaalse rannauinakuga, aga me maskaga otsustasime kaljude juurde loomi otsima minna. Kilomeeter ja kopikaid jalutuskäiku ja jõudsimegi kohale – kohtasime igasugu krabisid, molluskeid, mutukaid ja kanu! Sõna! Küll aga ei arvand ma alguses, et see loodusrännak nii pikaks läheb ja lõpuks olimegi üle 3h särgita ja päikesekreemita suure, elu täis veevagudega kiviplatoo peal võõraid elukaid prilliraamidega torkimas. -->Neid Pilte Näeb Siit<--
Tunda andis see aga alles õhtul. Pärast randa, ujusime praamiga otse kesklinna, et kogeda ära maailma suurimat IMAX-i ekraani „Watchmen-i“ vaadates. Voh see oli suur ekraan. Erinevates ekraani otsades toimuva tegevuse jälgimiseks peab päris pead pöörama ja pilt oli väääga ilus! (kahju ainult, et film saast oli). Aga pärast filmi oli juba tunda, et õhtul tuleb põrandal magamine veidi vaevalisem, kui möödund õhtu! Kõige mõnnam oli tegelikult järgmine päev seljakott seljas hostelisse tagasi rännata :)! Päris hull ikka oli. Mõne päeva pärast, kui suurem kipitus oli möödas, hakkas ma hoopis sügelema. 
Ja tulid igasugu vesivillid ja värki. Ja sellest ajast saati kannan ma 30+ Sunblocki alati endaga kaasas!
II Osa „Money Spent is Money Earned ehk kuidas ma kontsertipileti raha tagasi sai“
Enne Austraaliasse sõitmist, ootasin avalisüli siia tulemist, ning üks tähtsaimateks põhjusteks oli, et siin saab kindlasti Wolfmotherit (üks mu lemmikuid rokkbände) laivis esinemas näha. Kuid mõni nädal enne siia sõitmist, andis Facebook mulle teada, et bänd on laiali läinud! :| See oli küll pettumus indahaus! Eelmine reede, kõrvaltoa Tšehhide, Thomase ja Kristynaga, verandal õlut rüübates, kuulsin aga, et bänd esineb sel (nüüd möödund) laupäeval Sydney kriketistaadiumil Sound Relief –il (heategevuskontserdid Victoria põlengutes kannatanutele raha kogumiseks). Teiste esinejate seas oli veel märkimisväärsed Coldplay, Jet ja Architecture in Helsinkki. Mõeldud tehtud, laupäeva hommikul hüppasime Liisiga bussi peale, et ürituse avaesinejaid Coldplayd ja Wolfmotherit kuulama minna. Ajee!
Pärast seda saime linnas kokku Kristi ja Maskaga ja rändasime tagasi Põhja-Sydneysse Margustele külla, et pidada seal üks vihane pokkeriturniir kust theMina sai oma esimese võidu ja 80 doltsi taskusse! Ajee! Perekond Juhansood juba nõuavad revanši, eks sel nädalal lähme teeme veel ühe hasarttiiru!
--->Kontserdist ja värkidest pildid siin<---
Osa III „Feel the mountains ehk kuidas me üritame talveks mäkke ronida“
Hostelis lehtedest tööd otsides sattusime ühe huvitava kuulutuse otsa. Nimelt ajab üks sportitarvetefirma talveks Jindabyne suusakuurorti staffirentimiseks toredaid inimesi kokku. Otsustasime ka sinna kandideerida, ja tuli mõte see kandideerimine veidigi silmatorkavamaks teha. Otsustasime siis lihtsalt CV saatmise asemel ühe multa kokku panna [grandmasta flash-iga]. Nüüd sai siis lõpuks see ka valmis, ja eks jääme siis parimat lootma. --->Multat saab vaadata siit!!!<---
Kokkuvõtteks nendiks ka, et 58 Union St on väga muhend koht. Eriti veranda, kuhu mõni päev tagasi pandi grilli kõrvale uus õllekülmkapp (kulub ära). Kanadalased kolisid välja ja nende asemele kolis Hungry Jack – üks Taiwani insener. Huvitav sell.
Eniveis, kõikide rõõmude kõrval on ikka kahju, et seda kõike ei saa ülejäänd klemmidega koos kogeda ja jagada.
Olge kõik tublid! Rahu välja!!!
ron
Siit tulevad minu memuaarid lähiminevikust kolmes vaatuses:
58 Union Street
Heia-heia ka minu poolt! ;) Kuupäev on 12.03.2009 ja meie teine päev 58 Union Streetil. Tegu on siis 3-toalise majaga, mille ühe toa meie neljakesi eile vallutasime. Võrreldes meile juba koduseks saanud hosteli toaga, on see tuba u 2 korda suurem ning lisaks meile elavad siin veel 2 paarikest, ühed Kanadast ja teised Tšehhist. Siin on tõeline kommuuni elu – meenutab meie Tartu Mäe tänava aegu. Mõnus=) Kõige ägedam maja juures on selle suuuur terass, kus kohvi ja võileibuskitega mõnus päeva alustada ja õhtusöögiga päeva lõpetada on. Nii et päris mõnus koht.
Ja selline vaade avaneb meie terassilt:
Aa ja muide, terassi all pidavat elama 30-40 cm sinine sisalik, kes siinse elamise prussakate vabana hoiab. Gooo sisalik! Pole teda ise veel näost näkku tervitada saanud, aga me usume tema eksistentsi siiski. Maja elukatest veel rääkides – sipelgaid ja ämblikke on ka suht palju. Sipelgatele meeldib kuivtoiduainete kappides ja ämblikele laealustes hängida.
Aga muidu mina, Kristi ja Ron elame praegu suht laisklooma elu. Kristiga meil on paar otsa, kuhu mingitesse vahetustesse mõnikord võib-olla kutsutakse, aga midagi püsivat pole ja ei otsi ka, sest kahe nädala pärast lendame 4000 km kaugusele Sydneyst – läänerannikule Perthi oliivifarmi, kust meist saavad McLeodi tütred-pojad. Maska, vaeseke, aga ärkab see-eest praegu igal hommikul 05:00 ja sõidab tund aega metrooga Põhja-Sydneysse (meie elame täiesti lõunas) ja lihvib-värvib kuni kl 16-17ni õhtul. Aga noh, mis teha, keegi peab ju leivaraha ka teenima...
Aa, Kristi leidis ka tegelikult ühe töö-otsa meie kodukandis täna:
Selline oli siis paari päeva raport 58 Union Streetilt. Varstini! =)
Liisu.
Fiasko, fiasko!
Nonii.
Jälle mõned päevad möödunud ja juhtunud nii mõndagi.
Kui Kristi tutvustas tööotsinguid siis ma räägiks pikemalt meie elamise fiaskost.
Kõigepealt aga tööst. Kuskil vist mainitud ei ole, et mina käin maalritööd tegemas. Kui nüüd täpne olla siis peamiselt ikka ettevalmistustööd, mis seisneb akende lihvimises. Lihvimine on igati kasulik töö murdvarastele, sest pärsat ühte korralikku liivapaberi-lihvipäeva pole sõrmejälgedest enam haisugi. Töötan ühe naise majas, kes elab koos oma vennaga. Vend on siuke veider mees aga muidu sõbralik ja hea inimene.
Mis aga tööga peamine - kui alguses oli pea kõigil selle leidmisega raskusi, siis jõudis kätte kolmapäeva hommik, kui Ronile tuli kõne Queenslandi maasikafarmist, kus pakuti meile neljale 3ks kuuks tööd ja veel päris headel tingimustel. Samal hommikul vaatasin ka oma meilboksi, ning mulle oli vastanud kontakt (mille sain Rene käest, aitäh!) Perthi lähedalt, kes samuti ütles, et 3ks kuuks töö olemas meile. Pärast telefonikõne selgus, et saab teha 12 tundi päevas tööd graafikuga 12 päeva tööl-2 vaba. Või siis teisel positsioonil 9-10 tundi päevas 5 päeva nädalas. Kusjuures iga tund tööb sisse 17,5 dollarit ja elukoha eest peame maksma vaid 20 dollarit nädalast per naase. Kui nüüd saaks vaid mingi dollaripildi siia tuua ja kirjutada "KATŠINNNNG!":) Lisaks farmitöödele oli ka tüdrukutele tulnud ettekandja-waitstaffi pakkumisi intervjuudele ja proovipäevadele. Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõne tunniga muutus meie seis tööpuudusest töö ülekülluseks. Otsustasime Sydneysse jääda märtsi lõpuni ja siis lennata Perthi, mille lähedal hakkab aprillist meil töö. Mis toobki mu jutu järgmise lõiguni: elukoht.
Kuna Sydneys olemist veel 3ks nädalaks vaja oli, hakkasime kiiresti uurima ka kohti, kuhu jääda saaks. oma elukoha otsingutel olime külastanud mingi mustlase ülalpeetavat korterit mis pidi "verrry nicceee!" olema, aga korteris oli vaid hais ning õhus oli tunda ka akende siirast soovi mõne tormi järele, et nad saaksid lõpuks ometi manalateele minna. Ja muide - pappkast, mille peale on pandud suvaline plaat ning mille peal on vana kulunud kardin on "coffee table" ("kohvilaud" maakeele kõnelejatele) - nii palju siis mustlastarkusest. (remark: tegemist võis olla ka ülepäevitunud lihtlabase poolaka, mitte mustlasega).
Mõni päev hiljem (vahepeal oleme olnud ikkagi oma Alfred Parki hostelis) leidis taaskord Ron ühe päris täpse kirjeldusega elukoha: meile vajalikud kuupäevad (6.3.09 - aprill) ja kaks tuba 4 toaga majas. hind hea kõik hea, ainult et rohelises tsoonis asus, mis tähendas meile 8t lisadollarit nädalas transpordi peale. Sinna kohale jõudes aga tegi omanik suured silmad ja küsis, et kuidas meid 4 on. Tuli välja et üks meie tubadest oli ära antud kohe pärast Roni kõnet. Ja teine tuba vabanes 11ndast märtsist. Kuna teine tuba oli suurem siis ütlesime, et võtame selle ära ja saime hinnaks ka hea ja odava 320 taala nädalas. Mure aga seisnes selles, et reede hommikul pidime hostelist välja kolima ja kuna sel nädalavahetusel oli Sydneys Mardi Gras, siis linn on homode poolt vallutatud ja kõik hostelid ääreni täis. Pühapäevaks oli jälle hostelites kohti ning ka meie tuba vabanes, mille ka vajalikuks kolmeks ööks kinni panime. Probleem jäi aga reede ja laupäeva ööga, mil meil kuhugi minna polnud. Õnneks on aga veel ka häid inimesi ning mu eestlasest tööandja Margus oli nõus meile, kodututele, vastu tulema. Väga super.
Täna ei viitsigi enam rohkem kirjutada - kell ka palju.
Suured tänud Renele töökoha kontakti eest ja Margusele ning tema perele külalislahkuse eest!
Palavad ja natuke selja pealt kõrvetavad tervitused,
Maska
P.S. Märge iseendale - enam ei kirjuta unise ja väsinud peaga blogipostitusi!
Kes ei tööta, see ei söö....välja arvatud võileibu
Töö otsimine kohvikute ustelt restode ustele ja tagasi on vahva. Esiteks oleme õppinud linna tundma, teiseks oleme kohanud palju huvitavaid inimesi ja kolmandaks on lihtsalt hea saada vahetut pilti tööturul toimuvast. Linna tundmisest niipalju, et kui nädal tagasi oskasime me Liisiga minna vaid maja ette parki ja tagasi, sest igal pool mujal olid meil teejuhid Ron ja Maska, mis andis meile võimaluse kõikidel käikudel lihtsalt ringi vaadata ja poiste samas tammuda, siis nüüd oskame sama hästi või veelgi paremini eri linnaosade vahel liigelda ja kohti üles leida(Sydney head transpordivõrgustikku arvestades pole see just muidugi suurim saavutus+meil on linnakaart:P). Uute inimeste kohtamine on olnud aga asju juures eriti hea. Näiteks oleme siiani kohtunud kahe eestlasega, kes mõlemad on tööpostil olnud, kui meie parasjagu oma CVdega sisse jalutanud oleme. Ühel päeval jalutasime aga sisse Jo kohvikusse nimega „Size matters“, kus töötavad ainult naised. Jo oli nii tore, et nii meil, kui temal oli kahju, et tal hetkel töölisi polnud vaja. Jo aga soovitas meile ikka RSAd ära teha. Viimane on siis Responsible Service of Alcohol koolitus, mis peab olema tehtud, kui tahad tööle minna kohta, kus müüakse ka alkoholi. Eile siis maksime 80 dollarit kumbki ja kuulasime kuus tundi, kuidas purjus inimesele öelda, et ta peaks nüüd ikka kodu poole astuma hakkama. Koolitus ise polnud liiga huvitav, aga koolituse läbiviija Bill see-eest oli. Ta oli umbes 50 aastane mees, kes on kogu elu restorani äris töötanud, alguses nagu ikka teenindajana ja nüüd siis koolitajana. Lugusid oli tal oi kui palju rääkida ja eriti hea oli ta purjus inimeste jäljendamises. Tunnid lendasid kiiresti ja koju tulles oli meil taskus ka kahe Billi tuttava telefoni numbrid, kes otsivad oma restodesse/kohvikutesse ja functionitele töötajaid. Vaatab, kas neist numbritest ka kasu saab olemaJ
Täna käisime Liisiga ka oma esimesel ametlikul tööintervjuul. See oli mu elu kõige lühem intervjuu. Kuna intervjuude ajaks oli plaanitud üks tund ja kohale oli kutsutud u 25 inimest, siis kiire arvutus näitab, et ühele inimesele oli plaanitud u 2-3 minutit. Nii ka läks. Mina sain küsimused, kui kaua plaanin Sydneysse jääda, kas olen kasutanud espresso masinat ja mis aegadel töötada saan. Liisile mainiti lisaks, et ta näeb päris elus palju parem välja kui oma CV fotol. Sealt välja jalutades ei osanudki nagu midagi arvata, nad pidavat täna helistama ja teada andma, kas saame proovipäevale....eks siis näis.
Sydney on mõnus...ja kui me ükskord raha taskusse saame, siis käime ära ka loomaaias, akvaariumis, IMAXis ja muudes kohtades, mida praegu vaid igatseva pilguga eemalt vaatame. Seni ajame ka läbi vaese mehe lõbustustega nagu jalutuskäigud, pargis palli mängimine ja kaardimängu turniirid.
Kristi
PS! Prussakad on siin suured ja ämblikud...vaadake ise :P
