Minu kontor on ookean ja mu tööpäev on pikk

Tere lapsed! Kuna võin hulljulgelt öelda, et töö laeval on olnud seni kõike kihvtim tööots siin Ozimaal, siis mõtlesin sellest tiba pikemalt teile pajatada. Nii, et haarake oma lemmik kaisukaru ja ajage kõrvad kikki, onu Ronaldil on väike lugu rääkida... Alustan sellest, mida maagilist ja toredat hiljuti ühest Mehhiko tuunikalafarmist välja sikutati:



Bööö!









Nagu tädi Kristileht mainis, läksid pärast külmutatud kalmaaride ümber pakkimist poiste ja tüdrukute ametiteed lahku. Sellega algab lugu, kuidas said minust ja Maskast deckied. Asja tegi aga põnevamaks see, et meid saadeti eraldi laevadele töötama ning esimest korda Austraalias sain õige soolokogemuse. Tegelikult valetan veidi, Locki viljapees töötasin ka enamuse ajast teistest eraldi :/ Heheheheh hmm.... :|

Eniveis, alustasin tööd üsna suure laeva peal nimega SAMS1. Töö algab vara (minu jaoks vähemalt) ning kell 6:00 peab olema laeva peal platsis. Pikimaks päevaks sain mina 13,5h. Laeva peal oli meid siis üldiselt 5 pluss kapten. Esimene päev laeval meenutas veidi filmides nähtud esimest päeva trellide taga. Kõik tegelased olid üsna karmi olemisega (va üks soome backpacker nimega Mikko :| ) ning kui laev esimest korda liikuma hakkas, kõnetas mind üks ülisuur must põlisuusmeremaallane ning tegi minu kohta mingi nalja, kus vähemalt iga kolmas sõna vääriks telekas biipi. Kõik naersid, mina naersin, oi lust ja rõõm. Kuid tundus, et siin on esmamülje üsna tähtis vastasin talle sama vulgaarse naljaga ja näe, olingi kogu pandega vennastunud. Nagu Kristi mainis oli sel tööl palju reisimist, kuid kuna palgakell tiksus, tähendas see ainult head. Nimelt siis lendavad kell 6 hommikul köied kaile, sealt rändame ca 30mintsu firma sadamasse (tee peal sõidame oma majast mööda ja tüdrukud saavad pisaraid valades valge taskurätiga lehvitada). Seal laetakse suurte tünnidega sardiinid peale ja siis paaritunnine tripp farmide juurde. Laeva peal oli aga seda vaba aega veeta üsna muhe. Toitu täis külmkapp ja kohvikann on sinu päralt, lugemist on palju, no worries. Küll aga oli laeva literatuur üsna ühesuunaline. Noh selline, et ma jätsin esimesel päeval Maskalt laenatud põneva PC Magazine sügavale kotipõhja, et keegi seda ei näeks :D Seda nähes mõistsin ka, miks meie maapealne ülemus arvas, et laev pole koht naiste jaoks, kui küsisime kas tüdrukud saaksid ka seal tööd! Ei ole tõesti, meremehed on ikka meremehed.

Meie missioon merel oli siis kühveldada tuunikalafarmidesse võimalikult palju sardiine, et nad läheksid suureks ja paksuks, et siis japsid korralikult kõhu täis saaksid pärast. Lisaks sellele hoolitsevad deckied selle eest, et laev saaks kiiresti vajalikku kohta kinni seotud ja orgunnivad kõike, mis on seotud kraanaga tünnide tõstmise, puuride köite jne jne-ga. Juba esimesel päeval mõistsin, et laeva peal töötades on jube lihtne näppudest ilma jääda ning neid pidi hoidma. Nii mõnelgi kaptenil ja laevaklutil olid mõned näpskid puudu näiteks. Aga meie põhitöö siis, labildamine, oli tegelikult üsna raske. Harlik päev oli kühveldada ca 20x1,3t sardiine ühel laeval. Ja kühveldama pidi võimalikult kaugele ja laia kaarega, ehk siis igasse kühvlihoopi peab ikka täie oma jaksu sisse panema. Esimesed paar päeva olid väga hullud ja kohati kahtlesin, kas üldse leian enam jaksu, et seda edasi teha. (Spoiler: Leidsin :| ).

Pärast kahte nädalat SAMS-i peal rügamist saadeti mind üle teisele laevale, Silver Image. Image oli eelnvast paljupalju väiksem laev. Pfff, isegi oma kraanat ei olnud peal... Hea lodja! Küll aga oli seal töötamine millegipärast palju meeldivam. Inimestega sain ka paremini läbi veidi (mis muidugi ei tähendand, et sardiinisõjad ära ei jäänud, inimestele vetsu dekivoolikut ei lükatud, töökindaid päiksekreemi täis ei valatud, põlevaid suitsukonisid tagataskusse ei pandud... oeh, good times :D).

Uue laeva kõige parem külg oli muidugi see, et see oli põhjalikult toitu täis pakitud ja lisaks sellele, oli uue kaptenil mõnus hobi meile igasugu grandioosseid praade valmis vaaritada. Ükspäev ootab kühveldamise vahepeal meid laua peal grillkanaroog igasugu kastmete ja lisadega, teinekord hõikab ta nimepidi meid kordamööda wheelhousi ja pistab meie sardiinidega kaetud kätte hiiglasliku hot-dogi või purksi. Yummy! Uue laeva peal töötamisel oli aga meeldejääv algus. Nimelt, esimene päev kui sel laeval merele läksin, oli meil torm! Siis ma aga avastasin, et kui laev sõidab üle 3meetriste lainte, kõik lahtised asjad lendavad seinast seina, kui laeva süsteem annab kosta valju alarmi iga kord kui laev lainte vahel õhus lendab või ohtlikult viltu mõnes suunas on, kui all naridel magavad töökaaslaseld aegajalt lakke lendavad ja sa mõtled, et kas järgmise paari minuti jooksul oled veel vee peal või vee all ning samal ajal mõtled, et peaks jätkuvalt chilli nägu hoidma, sest äkki pole sellised tingimused sel alal üldse haruldased, mistõttu oleks üsna piinlik olla ilma asjata näoga nagu ma punnitaks midagi aborigeenset välja, ET sel hetkel pole midagi paremat kui panna kõrvaklapid kõrva ja punt nimega Slipknot mängima. Seda tehes tunned, et kõik ongi tegelt täpselt nii nagu peab ja äärmiselt igav oleks preagu vaikse ilmaga keset ookeani olla. Lisaks kõigele sellele oli selliste laintega kühveldamine äärmiselt lõbus, üritades terve aeg lisaks eeskujulikkude labidavisete ka kuidagi ise laeva peal püsida. Ja kirsiks tordi otsa, jäi kogu mu hommikusöök tublisti õiges suunas liikuma, MISTÕTTU sain julgelt lõpuks ära öelda, et ma vist ei jää merehaigeks (seda küsiti meilt korduvalt, enne laeva peale tööle minekut).

Pildimaterjalid kogu sellest põnevast tööst on aga nullilähedased, kuna fotkaparaati ei lubatud kaasa võtta. Küll aga sain nähtud ühtteist märkimisväärt. See oli ehk üsna harilik, et meid saadab delfiiniparv, kui farmist farmi sõidame. Meil oli isegi külmkapi peal kiri, et ÄRGE visake sardiine lindudele ja delfiinidele. Head kitsipungid, muidugi viskasin ja oiguitore oli vaadata kui delfiin minu visatud kala järas nomnomnom. Tuus asi, mille seal veel ära nägin oli HAI! Pakun, et üle 2m pikkune hammerhead hai ujus must mööda, kui just farmi küljes kiikusin. KUSJUURES, ujus täpselt nagu vilmis, uim viuhti-väuhti vee pinnal.



Aga nagu viuhti lendasid need nädalad mööda. Viimaseks töönadalaks jäi minu sünnipäeva nädal. Poisid tegid ka mulle kingituse, nii armas neist, kingiks oli DECKHOSE! Ehk siis kui ma rahulikult laeva dekil köisi kinni sidusin, suunati suure survega voolik minu suunas ja ma polnud enam kuiv. Õnneks suutsin vooliku kähku endale võita ja päeva lõpuks olid kõik märjad. Mulle pakkus aga kõige rohkem huumorit, et olin üks vähestest, kes endale varuriided kaasa võttis, HAH! :D Pärast viimast tööpäeva läksime oma laeva kluttidega veel puppi tähistama, kuid mis ma ei teadnud oli, et pubis tähistas kogu firma hooaja lõppu (ehk siis bossudel oli võetud lahtine arve :). Küll aga olin mina tubli ja vastutustundlik ning lahkusin pärast kuuendat pinti. Kes siis ikka haisva suuga läheb onu Jasoni juurde, et too mu meremeheperioodi käele tembeldaks.

Kaunist kevadet, Eestimaa!

Aeg lendab ja ongi juba liiga kaua eelmisest postitusest. Enamik teist on ilmselt ikka teadlikud, et oleme endiselt Port Lincolnis ja aktiivsed kalatööstuses, vahepeal oleme lihtsalt ametiposte vahetanud.
Poiste töö
Poisid töötavad laevadel, mis toidavad farmis elavaid tuunikalu. See tähendab siis, et igal hommikul kella 6(!) ajal lähevad nad laevadele, seilavad tunni-kaks, et jõuda esimese farmini. Seal kühveldavad nad kaladele hunnikuteviisi sardiine ja liiguvad edasi uue farmi juurde ja sealt jälle uue juurde kuni päev on õhtus ja aeg koju tulla. Nii et nad on meil kühveldajad, muskel kasvab ja kalahais riietel on tugevam kui kunagi varem:) Mõnikord teevad nad seal merel ka muid töid, aga enamasti on põhiülesandeks siiski tuunikalade paksuks söötmine. Maska suutis ka esimesel päeval merel jääda keeva vee anuma kukkumisteekonnale oma kannikaga ette, mis tähendas kahte nädalat kodust ravi, et nahka tagasi kasvatada. Praguseks on sellest insidendist alles kõigest üks suur roosa laik, nii et lõpp hea kõik hea:) Pildil naaseb Maska töölt koju.
Tüdrukute töö
Meil Liisiga oli pärast harivat ja vaheldusrikast sardiinide lahtipakkimist natuke töötu olemine. Naisi laevadele ei võeta ja ega eriti ei tahaks ka:S Ühe nädala istusime kodus ja ootasime agentuuritädi kõnet, kes meile suure suuga Lincolni viljasalves vahetusi lubas. Pärast nädalat saime aru, et taaskord oli tegu austraallase jutuga ja asusime ise tööd otsima, mis on alati kindlam variant kui agentuuridele lootma jääda. Käisime läbi hulga uhkeid kalavabrikuid ja jätsime oma numbrid ja pika kogemuste nimekirja....meil on ikkagi kalavabrikantide kohta päris kõvad CVd siin juba, ma ei tea, kas nutta või naerda:S Samaaegselt helistas meile aga üks endiseid ülemusi ja ütles, et ta tuttaval on veiniistanduses paar päeva abi vaja. Olime loomulikult kohe nõus ja paar päeva käisime siis veinipuudelt võrke maha võtmas. Töökoht oli tore, sest istanduse juures asub ka animal park ehk siis koaala ja kängurud ja kõik muud siinsed armsad olevused, keda võiks terve päeva paitada. Töö ise oli raskuselt teine, mida siinmaal teinud oleme(oliivipuid ei trumpa miski üle), sest pidime kiirelt puude vahel lippama ja muudkui kummardama ja võrkude kinnituskohti näpitsatega katki tegema, sest traktor, kes võrke korjas ajas meid konstantselt taga. Palav oli ka ja viinamarjade peal elavad ühed inetuimad ja ka päris pirakad ämblikud....brrr. Aga töö saime tehtud ja sellele järgnes parim töö, mida siinmail teinud oleme. Nimelt palus ülemus meil paariks-kolmeks tunniks kauemaks jääda ja linde viinamarjadelt ära ajada. Töö seisnes selles, et pidime ATVdega viinamarjapuude vahel ringi kihutama ja hirmutavaid hääli tegema, et linnud ära ehmuks ja marju ei sööks, enne kui need korjatud saavad. Iga paarikümne minuti järel võisime puhkepausi võtta, mille sisustasime siis loomapargi isendeid imetledes ja viinamarju kugistades. Lõppkokkuvõttes sõime ise rohkem marju kui ükski lind seda tol õhtul teha oleks jõudnud, aga töö on töö:D Praegu käime me aga ühes tuunikala kohas viis päeva nädalas tööl ja pakime seal igast muid kalu ja teeme kaste ja mida iganes muud meile teha leitakse, nii et tööd iseenesest on, olgugi, et tunde tahaks veidi juurde saada. Aga ei saa kurta:)
Vaba aeg
Port Lincoln on üks väga mõnus linn, aga väljaskäimisega on siin veidi raskusi. Siin lihtsalt ei ole head baari/klubi. On üks väga hea pubi, kus veeta reede õhtuid, aga kui tahaks sealt kuhugi edasi minna, siis jääb ainukeseks variandiks Sharky’s, mis iseenesest ei oleks halb koht, kui nende eesmärgiks poleks lasta maailma kõige kohutavamaid remixe normaalsetest lugudest segatuna lihtsalt maailma kõige kohutavamate lugudega. Siis on siin veel üks klubi Oceans, aga see on lahti oma suva järgi, mis tavaliselt on kõigest üks laupäev kuus ja ka siis mitte erilise ette teatamisega:S Nii et enamuse oma vabast ajast veedame ikka koduseinte vahel. Ja siis ongi tore, kui keegi ka vahel külla tuleb. Eelmise nädala veetsid meie juures Kadi ja Mait. Korralike eestlastena tegime siis ka šašlõki õhtu. Kuna meil grilli ei ole, siis käisid Mait ja Maska poes ja muretsesid meile 15 dollari eest Grill & Chill asjanduse, mis on siis nii grill kui cooler....hmmm....asja ajas see moodustis ära ja šašlõkki ja kartulisalatit sõime lõhkemiseni...oi kui hea oli! Üldse oli see üks tore nädal, kui meil külalised olid ja päev pärast nende lahkumist oli lausa imelik töölt koju tulles avastada, et kedagi polegi elutoas tervitamas:) Nüüd siis järgmine deit sügisel Eestimaal, ei tea, kas siis teeme hoopis nostalgia mõttes sausage sizzle’i või äkki känguru steigi õhtu?:) Pildil šašlõkk koos õllega, mis siinsetest maitseb enim nagu Eesti õlu:)
Tulevik
Tulevik on meil nüüd taaskord veidi värviline ja veidi tume. Meil siin saab härrastel nimelt töö otsa, sest paksud tuunikalad on valmis pappkastides Jaapanisse lennutamiseks ja kui pole kala, siis pole ka vaja neid sööta. Ja üleüldse võiks liikuda kohta, kust saaks veel elamusi ja seiklusi juurde, nii et täiesti võimalik, et järgmine nädal samal ajal asume juba teele Victoria suunas(see osariik, mille pealinn on Melbourne) ja vaatame, kes meid seal palgata tahab. Port Lincoln on kodu, aga üle kaheksa kuu siin veeta ei ole aus kõigi teiste kohtade ees, mis meil veel enne kojutulekut avastada oleks vaja:) Nii et tõenäoliselt oleme peagi on the road again....oma armsa Wendyga(kes sai endale hiljuti tutikad uhked esirehvid):)
Jällekirjutamiseni!

What`s cookin?

Aasta 2010 on juba 31 päeva kestnud. Muudkui viuhh ja viuhh lendavad päevad mööda. Täna on aga vast kõige chillim – on nädalavahetus ja saame seda rahulikult oma uues kodus veeta. Kodus mõnulemise tunnet kogesime viimati eelmise aasta oktoobris, sest pärast seda oleme pidevalt ringi rännanud ja erinevates karavanparkides/hostelites/külapeal elanud. Nüüd aga saime end Port Lincolnis sisse seatud ja üürime jällegi sadamapiirkonnas üht mõnusat maja-korterit. Ookeani kaldal elamisel on see pluss, et siin on kohe see ookean.

Lisaks sellele, et ookean niisama mõnus on, pakub poistele lusti ja rõõmu siin kala püüda. Ja täna läks neil eriti hästi. Ronaldil jäi õnge otsa selline tegelane nagu snook. Ta oli u 50 cm pikkune. Eestis snooke pole, aga idee poolest on nad midagi haugi ja angerja pojapoja sarnast. Aga väga hea söögikala on see siinmail ja nii ma siis pidingi selle ära puhastama. (Nii hüpoteetiliselt rääkides kui mul oleks valida, kas puhastada kala või teha midagi muud, siis...) Aga õhtul paneme kala ahju ja siis saab maitsta.

Ja Maska sai ka just mingi tüübi kätte, aga ei suutnud seda kalaraamatu abiga tuvastada ja lasi ta vette tagasi. Teda siis õnneks puhastama ei pidanud.

Küll on tore onjo!

Kui jutt kalade peale juba läks, siis tööl käime ühes tuunikala firmas, kus jaanuari algusest saati oleme tuunikalade söödaks mõeldud sardiine karpide seest välja võtnud. Kõlab keeruliselt, eksole? Ongi. Töö on väga pingeline, ja mis peamine, hariv. Ning umbes nädala pärast hakkame sardiinide asemel kalmaare lahti pakkima. Karjääriredelil sammuke üles nagu niuhti! ... Aga tegelikult pole siin viriseda midagi ja loodetavasti jagub siin meile tööd veel mõnekski kuuks. Sest Port Lincoln on suviti veel idüllilisem linnake ja praegu siin elamise vastu pole meil teps midagi. =)

Eelmisel nädalavahetusel muide leidis aset Port Lincolni suve tipphetk, siinne au ja hiilgus ja turismimagnet - Tunarama festival.

Pm on see 3-4 päeva kestev ürituste jada, kohale oli toodud paar lõbustuspargi atraktsiooni, palju söögiputkasid ja üks lava oli ka püsti pandud. Kokkuvõtes oli see kõik suht lame, eriti bändid. Midagi Sõnajalgade ja Reet Linna ja Audru Jõelaevanduse Puntide sarnast võis seal näha. Üks huvitav asi oli siiski ka - enamus festivalitöötajatest nägid välja nagu arkõssid. Miks?

Aga ilutulestik oli ka laupäeva õhtul ja see oli päris kihvt. Polnud ammu näinud. Aastavahetusel siin seda polnud, hoidsidki vist Tunarama jaoks...

Nii palju siis Tunaramast ja meist siin praegu. Aa ja peaaegu oleks unustanud! Meil on koduloom. Ta küll oli siin juba enne meid ja käib teiste kodudes ka, aga see pole oluline.

Ja veel. Vaade meie magamistoast:

Kuumade tervitustega!