Kaunist kevadet, Eestimaa!

Aeg lendab ja ongi juba liiga kaua eelmisest postitusest. Enamik teist on ilmselt ikka teadlikud, et oleme endiselt Port Lincolnis ja aktiivsed kalatööstuses, vahepeal oleme lihtsalt ametiposte vahetanud.
Poiste töö
Poisid töötavad laevadel, mis toidavad farmis elavaid tuunikalu. See tähendab siis, et igal hommikul kella 6(!) ajal lähevad nad laevadele, seilavad tunni-kaks, et jõuda esimese farmini. Seal kühveldavad nad kaladele hunnikuteviisi sardiine ja liiguvad edasi uue farmi juurde ja sealt jälle uue juurde kuni päev on õhtus ja aeg koju tulla. Nii et nad on meil kühveldajad, muskel kasvab ja kalahais riietel on tugevam kui kunagi varem:) Mõnikord teevad nad seal merel ka muid töid, aga enamasti on põhiülesandeks siiski tuunikalade paksuks söötmine. Maska suutis ka esimesel päeval merel jääda keeva vee anuma kukkumisteekonnale oma kannikaga ette, mis tähendas kahte nädalat kodust ravi, et nahka tagasi kasvatada. Praguseks on sellest insidendist alles kõigest üks suur roosa laik, nii et lõpp hea kõik hea:) Pildil naaseb Maska töölt koju.
Tüdrukute töö
Meil Liisiga oli pärast harivat ja vaheldusrikast sardiinide lahtipakkimist natuke töötu olemine. Naisi laevadele ei võeta ja ega eriti ei tahaks ka:S Ühe nädala istusime kodus ja ootasime agentuuritädi kõnet, kes meile suure suuga Lincolni viljasalves vahetusi lubas. Pärast nädalat saime aru, et taaskord oli tegu austraallase jutuga ja asusime ise tööd otsima, mis on alati kindlam variant kui agentuuridele lootma jääda. Käisime läbi hulga uhkeid kalavabrikuid ja jätsime oma numbrid ja pika kogemuste nimekirja....meil on ikkagi kalavabrikantide kohta päris kõvad CVd siin juba, ma ei tea, kas nutta või naerda:S Samaaegselt helistas meile aga üks endiseid ülemusi ja ütles, et ta tuttaval on veiniistanduses paar päeva abi vaja. Olime loomulikult kohe nõus ja paar päeva käisime siis veinipuudelt võrke maha võtmas. Töökoht oli tore, sest istanduse juures asub ka animal park ehk siis koaala ja kängurud ja kõik muud siinsed armsad olevused, keda võiks terve päeva paitada. Töö ise oli raskuselt teine, mida siinmaal teinud oleme(oliivipuid ei trumpa miski üle), sest pidime kiirelt puude vahel lippama ja muudkui kummardama ja võrkude kinnituskohti näpitsatega katki tegema, sest traktor, kes võrke korjas ajas meid konstantselt taga. Palav oli ka ja viinamarjade peal elavad ühed inetuimad ja ka päris pirakad ämblikud....brrr. Aga töö saime tehtud ja sellele järgnes parim töö, mida siinmail teinud oleme. Nimelt palus ülemus meil paariks-kolmeks tunniks kauemaks jääda ja linde viinamarjadelt ära ajada. Töö seisnes selles, et pidime ATVdega viinamarjapuude vahel ringi kihutama ja hirmutavaid hääli tegema, et linnud ära ehmuks ja marju ei sööks, enne kui need korjatud saavad. Iga paarikümne minuti järel võisime puhkepausi võtta, mille sisustasime siis loomapargi isendeid imetledes ja viinamarju kugistades. Lõppkokkuvõttes sõime ise rohkem marju kui ükski lind seda tol õhtul teha oleks jõudnud, aga töö on töö:D Praegu käime me aga ühes tuunikala kohas viis päeva nädalas tööl ja pakime seal igast muid kalu ja teeme kaste ja mida iganes muud meile teha leitakse, nii et tööd iseenesest on, olgugi, et tunde tahaks veidi juurde saada. Aga ei saa kurta:)
Vaba aeg
Port Lincoln on üks väga mõnus linn, aga väljaskäimisega on siin veidi raskusi. Siin lihtsalt ei ole head baari/klubi. On üks väga hea pubi, kus veeta reede õhtuid, aga kui tahaks sealt kuhugi edasi minna, siis jääb ainukeseks variandiks Sharky’s, mis iseenesest ei oleks halb koht, kui nende eesmärgiks poleks lasta maailma kõige kohutavamaid remixe normaalsetest lugudest segatuna lihtsalt maailma kõige kohutavamate lugudega. Siis on siin veel üks klubi Oceans, aga see on lahti oma suva järgi, mis tavaliselt on kõigest üks laupäev kuus ja ka siis mitte erilise ette teatamisega:S Nii et enamuse oma vabast ajast veedame ikka koduseinte vahel. Ja siis ongi tore, kui keegi ka vahel külla tuleb. Eelmise nädala veetsid meie juures Kadi ja Mait. Korralike eestlastena tegime siis ka šašlõki õhtu. Kuna meil grilli ei ole, siis käisid Mait ja Maska poes ja muretsesid meile 15 dollari eest Grill & Chill asjanduse, mis on siis nii grill kui cooler....hmmm....asja ajas see moodustis ära ja šašlõkki ja kartulisalatit sõime lõhkemiseni...oi kui hea oli! Üldse oli see üks tore nädal, kui meil külalised olid ja päev pärast nende lahkumist oli lausa imelik töölt koju tulles avastada, et kedagi polegi elutoas tervitamas:) Nüüd siis järgmine deit sügisel Eestimaal, ei tea, kas siis teeme hoopis nostalgia mõttes sausage sizzle’i või äkki känguru steigi õhtu?:) Pildil šašlõkk koos õllega, mis siinsetest maitseb enim nagu Eesti õlu:)
Tulevik
Tulevik on meil nüüd taaskord veidi värviline ja veidi tume. Meil siin saab härrastel nimelt töö otsa, sest paksud tuunikalad on valmis pappkastides Jaapanisse lennutamiseks ja kui pole kala, siis pole ka vaja neid sööta. Ja üleüldse võiks liikuda kohta, kust saaks veel elamusi ja seiklusi juurde, nii et täiesti võimalik, et järgmine nädal samal ajal asume juba teele Victoria suunas(see osariik, mille pealinn on Melbourne) ja vaatame, kes meid seal palgata tahab. Port Lincoln on kodu, aga üle kaheksa kuu siin veeta ei ole aus kõigi teiste kohtade ees, mis meil veel enne kojutulekut avastada oleks vaja:) Nii et tõenäoliselt oleme peagi on the road again....oma armsa Wendyga(kes sai endale hiljuti tutikad uhked esirehvid):)
Jällekirjutamiseni!