Jacko näitab oliivifarmi

Juhul kui kellegil jäi meie 5 nädalat kestnud oliivifarmi kirjeldus veidi arusaamatuks, siis meie sõber Jacko näitab teile rõõmuga seal natuke ringi.

Ettevaatust! Kaamlid, emud ja kängurud.

Et mis siis pärast farmi sai... Perthi läksime ja olime seal 4 päeva. Vaja oli välja mõelda, kus ja mida edasi teha. Küsimus oli, kas liigume põhja või lõunasse. Põhjas on soe suvi, lõunasse tuleb talv ja läheb aina külmemaks. Loomulikult valisime lõuna. Loodetavasti valib enamus backpackereid aga põhja ja nii on meil lõunas tööd kergem leida. Päris kavalad, eksole? :) Sihtmärgiks võtsime Perthist 3500 km kaugusel asuva Melbourne’i. See ka teatavasti üks suuremaid linnu Austraalias ja lisaks kõigele pidi veel jube kihvt ka olema. Eestlased on seda tema loomult Tartuga võrrelnud.

Kas te Matti ja Travist mäletate? Need olid need Kanada tüübid, keda me enne farmi minekut ühes parkimisplatsis kohtasime ja kes seal juba siis kuu aega elanud olid. Perthis olles mõtlesime, et lähme vaatame, kas nad endiselt seal hängivad. Ei olnud seal kedagi. Edasi läksime Perthi randa, kust rannakohvikust võtsime hiiglaslikud burksid. Sõime neid seal siis agaralt ja ennäe imet – Matt ja Travis! Nad olid nüüd sinna parklasse ümber kolinud. Tore oli vanu sõpru kohata – nad ju siiski ühed vähestest meil siin maal. Aga nende seis oli enamvähem sama, suurema osa oma ajast veedavad nad veini ja sigarettide seltsis, vahel käivad tööl ka. Idee poolest tahavad raha ka ikka koguda, et sealt siis lõpuks kord minema saada. Me oleme nende poolt.

Aga Perthis ajasime asju ka – pikendasime auto rego, kindlustasime teda ka natuke. Kui nüüd teel olles autoga midagi juhtuma peaks, tulevad mehed kohale ja aitavad meid hädast välja. Kui hästi läheb, siis tasuta – oleneb asukohast. :)
Asjaajajad Perthis:














Neljapäeva varahommikul hakkasime Perthist liikuma. Umbes nädalane toidu- ja veevaru sai ka muretsetud, sest kuuldavasti on teepeale jäävad poekesed hirmkallid ja joogivett ei pidavat vahepeal üldse leiduma. Kuigi meie sihtmärgiks on Melbourne, mõtlesime ka teepeal silmi-kõrvu lahti hoida, ehk õnnestub meil end kuskile istandusse või farmi tööle sokutada. Neljapäeva pärastlõunaks jõudsime kohta nimega Coolgardie, läbisime u 560 km. Ja sinna ka jäime. Ööbisime ühes bensuka motellis, see oli väga OK koht, odav pealekauba. Õhtul mängisime pokkerit, chippide asemel olid tikud, igaüks pani sisse 2 dollarit. Maska ostis end vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Ta rõõmustas:














Reede hommikul jätkasime sõitu pikkadel sirgetel maanteedel, kus alatasa hoiatused teele pürgivatest kängurudest, emudest ja kaamlitest. Kaamleid veel kahjuks kohanud pole. :( Tol päeval läbisime kuskil 530 km, mille sisse jäi ka Austraalia pikim täiesti sirge teelõik – 146,6 km. Seal siis kurve pole. Pidama jäime Caigunasse, kus motellituba oli külm ja kallis.














Laupäeval sõitsime maha u 700 km, ületasime Lääne- ja Lõuna-Austraalia piiri ja maantee jõudis ka ookeani äärde. Paaris kohas hüppasime autost välja ka vaadet nautima. Ühes sellises kohtusime ühe vana mehega, Charles oli ta nimi. Ta oli juba nädal aega oma karavaniga ringi sõitnud, naisest oli ta lahku läinud, aga koer Jack oli olemas. Ta andis meile kotitäie kreeka pähkleid. Sellised need austraallased kord juba on. Tol päeval nägime ka esimest dingot, Lõuna-Austraalias on neid vist päris palju, välja näevad nad nagu koera ja rebase segu. Laupäeval juhtus veel midagi müstilist - vihma sadas. Nii umbes 10 sekundit ainult, aga siiski sadas. Õhtuks leidsme sellise koha nagu Nundroo ja jällegi ühe mõnusa motellitoa. Nii et success.
Üks ilus koht, seal all oli koobas:














Pühapäev. Hakkasime liikuma kella 8st hommikul, saime sõita kuskil 200 km kui tegime peatuse Smokey Bays, kus poisid avastasid, et küll see oleks tore koht kala püüdmiseks. Kusjuures mitte toidusaamise eesmärgil vaid niisama – catch and release. Nii me siis olime seal umbes väga mitu tundi, ühe kala said kah. Teistel kalameestel ja -naistel seal oli veidi rohkem õnne: mitmed püüdsid kalmaare. Kalmaarid on ägedad, vees on nad suhteliselt tumedad ja surema hakates virvendavad ja muutuvad heledaks. Sel päeval liikusimegi ainult 270 km, jäime pidama sellises kohas nagu Streaky Bay. Seekordne motellituba oli parim, mis meil üldse olnud on, 42-tollise LCD telekaga ja puha. :) Poisid käisid ka Streaky Bays kalajahil ja neil läks hästi – nad nägid delfiini! Ja tol õhtul sattusime sellest 42-tollisest telekast nägema Eurovisiooni ja uskuge mind kui ütlen, et meie rõõm ja üllatus oli suur kui nägime ka Eestit seal võistlemas ja, kuulge, päris hästi läks, eksole? :) Õhtul mängisime jällegi ka pokkerit, chippide asemel olid jällegi tikud, igaüks pani jällegi sisse 2 dollarit. Maska ostis end jällegi vahepeal uuesti sisse ja võitis ka kurat. Jällegi. Aga tegelikult juhtus pühapäeval veel midagi väga revolutsioonilist: üle kuue nädala läksid mul uuesti sõrmused sõrme. Nüüd vist ametlikult meie sõrmed enam paistes ei ole. Word.
Selliselt nüüd see kalmaar siis:














Esmaspäeva hommikul enne Streaky Bayst lahkumist käisime korraks veel sadamas, et mina ja Kristi ka delfiini näha saaksime. Delfiin oli kahjuks ära läinud, aga rannale uhutud surnud meduuse nägime. Kui auto juurde tagasi jõudsime, kohtasime üht kohalikku joodikut, kes juhtis tähelepanu sellele, et meie auto tagumine parem tuli oli sodiks sõidetud ja et tema nägi, kes seda tegi! Süüdlasteks oli üks armas vanapaar, kes tõepoolest olid vanad. Ma pakuks umbes 90. Aga nad andsid meile oma kontaktandmed ja auto kindlustuse andmed ja käisime ka politseis. Peaksime oma autotule lähipäevil tasuta parandatud saama. Nii et hullu pole. Esmaspäeval liikusime Streaky Bayst edasi 300 km Port Lincolni. Teepeal tegime päris mitu peatust, sest nüüd, kui oleme suurel Eyeri poolsaarel, on palju, mida vaadata. Nägime merilõvisid, pelikane ja koopaid. Pelikanid võitsid – nad on väga ägedad ja mida kõike nad kala saamise nimel ei teeks. :) Õhtuks jõudsimegi Port Lincolni, võtsime kogemata toa ühes luxmotellis.
Pildil ainult pelikanid:














Nonii! Nüüd on käes juba neljapäev ja me oleme endiselt Port Loncolnis. Kavatseme siia ka jääda, nii paariks-kolmeks kuuks vist vähemalt. :) Selleni viis asjaolu, et Port Lincoln on jube kihvt armas väike sadamalinnake ja üldse ei tahtnud siit ära minna. Nii hakkasimegi kohe teisipäeval tööd otsima ja kolmapäeval ja täna käisime juba tööl. Töö on meil väga prestiižne - kalavabrikus. See on sardiinivabrik, sardiinid lähevad kiisutoiduks. Eile sorteerisime sardiinide hulgast välja kõike, mis ei olnud sardiinid ja täna käisime kalatünne küürimas. Mõnus oli. :) Aga see on meil selline ots, et tööd on siis, kui kalalaevad piisavalt saaki saavad. Nii et vahel võib 7 päeva, vahel 3 päeva nädalas tööd olla. Vaikselt otsime mingeid teisi tööotsi veel lisaks. Aga nüüd meie elamisest – me üürime siin maja. See on 3 magamistoa, 2 vannitoa, rõdu, terassi, aia ja superilusa merevaatega maja sadamas. Kõik see luksus on meie päralt ja üür on ka väga mõistlik, Sydneys näiteks üürisime nelja peale ühte tuba sama raha eest. See uhke maja on see, mis innustab meid haisvas kalavabrikus tööl käima. Vähemalt on asjad tasakaalus. :) Ühesõnaga oleme end nüüd Port Lincolni mõneks ajaks sisse seadnud, internetivõimalused siin küll kiita pole, aga uurime asja – ehk ikka saab midagi meie majja ka. Aga kui kellelgi mahti, siis palume külla tulla. Püüame kala, teeme grilli, mängime pokkerit - mida iganes! Meil külalistetuba ka ja puha.
Kodu:














Ja näiteks üks selline suuremat sorti puu on ka Port Lincolnis:














Tsau siis praegu! :)

Elu farmis

Captains log. Lightday 33.

Õhus on tunda kerget ärevust. Ööd on külmad ja päevad on kuumad. Oleme suutnud veenda kohalikke elukaid, et oleme samast liigist. Kihutades liivasel farmiteel oma 4WD Toyotaga, kasutame ikka sõitmiseks vasakut teeperve, laseme kängurud üle tee ja sõidame jänestest uljalt üle. Kohalikud noogutavad selle peale kiitvalt. Oleme võitnud nende usalduse. Kuid tee selleni polnud sugugi silutud:

Põhjus1:
Puude harvendamine AKA Pruningus Magnum
Nagu varemgi mainitud vanemleitnant Kristi poolt, pole see kõige muhedam jalutuskäik pargis. Ma pole suutnud 5 nädalat rusikat teha. Loodetavasti meie identiteete lähiajal ei paljastata ning meil pole vajadust käsivõitlusesse sattuda, kuna minu lähivõitluse kvaliteet on langenud 6 punkti võrra. Tundub, et kohalikud on leidnud kehavedelike talletamiseks uudse viisi, kuna tundub, et oleme ainsad, kes oma täidetud pudelitega igal pool ringi töllerdavad. Minu veel on mull sees, kuid see on juba isiklik. Nädalate möödudes siiski meie oskused paranesid ning sõrmed harjusid sellega pisut ära, et neid pole vabal ajal liikuda tarvis ega võimalik. Saame oma normkvoodi täidetud. Kuid kõigele lisaks on minul ning vanemleitnandil parema käe keskmise sõrme küüs musta värvi. Ilmselt on meid une pealt ära märgistatud ning nad jälgivad meie igat sammu. Vigadeks ei ole enam ruumi.










Põhjus2:
Võimalik identiteetide matkimine
Kuigi Mannersaare rühm on siin, et õppida siinset elu ja kombeid, et oma tarkusega helgele kodumaisele tulevikule kaasa aidata, ei ole me ilmselt ainsad, kes ümbruskonda infiltreeruda üritavad. Selle tuvastamine ei olnud väga keeruline. Teades, et minu nimi (Ronald, kui mõni on ära unustanud) ei ole see ei kodumaal, ega siin väga levinud nimi (siin on korduvalt seda mainitud), ei saa see olla juhus, et just siin farmis töötab neid 4! :|


Ron1
Päritolu: Zimbabwe
Erioskused: Processing Plantis nupu vajutamine,
oskus meenutada harilikku küülikut.

Ron2
Päritolu: Eesti
Erioskused: Brasiilia Jiu-Jitzu meister, trakatsiga tiirutamine, tuleb ka ette mõni öövahetus marjanoppija otsas.

Ron3
Päritolu: Holland
Erioskused: Kuuldavasti käis korraks mingit masinat vaatamas, ilmselt uudishimulik vennike.


Ron4
Päritolu: Eesti
Erioskused: Matemaatika eksamit keskkoolis ei sooritanud.



Põhjus4:
Autoriteedid
Meie vaatluste tulemusel tundub, et siinsetel autoriteetidel on kombeks eri viisidel oma astmestaatus alluvatele kindlalt ette näidata. Meie siinne esiknina, kes üsna harva üldse näole annab, on näiteks üks, kes sellist käitumismalli harrastab. Omaette podisedes töökäske jagades ei ole harv juhus, kui vennikesel neer üle põie läheb ja oma suuvärgi üle kontrolli kaotab. Ilmselt meditsiiniline põhjus. Üks hommik näiteks, kontoris aegu kirja pannes teel põllule puid saagima, ootas meid ees suu hommikusööki täis esiknina, kel Mannersaare meeskonna naissoost liikmete jalanõuvalik enam törts ei meeldinud, ning saime (kergelt öeldud) loengu turvalisuse teemal ning saadeti padavai linna uute papude järele. Iseenesest polnud see sugugi taunitav idee, kuna veetsime too päeva vabaduses - Joondalupis ringi poodeldes ja koaalasid paitades kohas nimega The Maze! Seal olles saime taas katsetada oma nähtamatuse võimet (Req: Level16, Cost: 5 mana), kuna $17 sissepääsumaks jäi meile ainult teateks tahvli peale.










Tulemus1:
Viimased 2 päeva oleme harjutanud oma oskuseid ühel maavälisel puuraputusmasinal nimega „The Extraterestial Tree Shaking Machine Thingie“, mille tööülesannet ei suuda vist kohe ära arvatagi (vihje1: see raputab puid :|). Tundub, et masin oli esialgselt mõeldud kuulsale Nahkhiirmehele Jänkistanist, kuid see saadeti lõpuks hoopis siia oliive puu otsast maha täristama. Homne äratus on 5:30, et jõuda kella 7ks ühte uudsesse kohta sheikima (twist & shout).

Tulemus2:
Levivad jutud, et järgmisest nädalast kolime tsiviliseeritumasse majutusse, kus meil on oma köögi ja pesuvõimalused ja ehk mõni atribuut seinas puhub ööseks ka mõne soojakraadi varvastele. Loodetavasti see siis ka toimub. Me jätkame oma infiltreerimist, et selles veenduda.

Tulemus3 AKA PS:
Me tulime töölt ära :)